Ühelt poolt saime uue valitsusega justkui vana tuttava kolmikliidu. Reformierakond, Isamaa ja sotsiaaldemokraadid olid viimati koos Taavi Rõivase juhitud valitsuses kuni 2016. aasta sügiseni. Tookord lõhkus koalitsiooni see, et värskelt Keskerakonna juhiks saanud Jüri Ratas tundus kahele väiksemale koalitsioonipartnerile parem peaminister kui Taavi Rõivas. Praeguseks on sellest möödas ligi kuus aastat. Nii mõndagi on vahepeal muutunud ning uus kolmikliit ei ole enam paljuski võrreldav toonase kolmikliiduga.

Esiteks näeme, et peaministripartei kaks väiksemat partnerit on selles valitsuses poliitiliselt palju paremas ja tugevamas positsioonis. Sotsiaaldemokraadid, aga eriti Isamaa said omalt poolt selle valitsuse poliitilisse programmi enda jaoks väga olulised teemad. Peretoetuste kasv, elektrituru reform, üleminek eestikeelsele haridusele, tulumaksuvaba miinimumi tõus, hoolekandereform.

Selle taustal ei paistagi tegelikult välja ühtegi märkimisväärselt poliitikat, mis oleks ainult Reformierakonna panus sellesse valitsusse. Julgeolek, mida on rõhutatud, on kõigi erakondade jaoks hetkel oluline teema.

Tahes-tahtmata jääb mulje, et Reformierakonna peamine soov ja eesmärk oli hoida peaministrikohta ning luua enda juhtimisel uus toimiv valitsus. Siit tuleb välja oluline kontrast koalitsioonipartnerite vahel, mis avaldub ka teistes valikutes: Reformierakond on suuresti valitsemisele orienteeritud erakond, samal ajal on mingil määral sotsiaaldemokraadid ning eriti Isamaa palju enam poliitikatele orienteeritud erakonnad.

Võib-olla see ongi üks olulisemaid muutusi võrreldes eelmise kolmikliiduga. Toonane Isamaa ei olnud väga poliitiliselt orienteeritud ning oli selles mõttes sarnasem Reformierakonnale. Praegusel Isamaal on palju selgemad poliitilised eesmärgid ning palju enam jõudu ja kindlameelsust nende eest võitlemisel.

Samuti on sotside poolelt Lauri Läänemets kindlasti poliitiliselt palju elujõulisem erakonnajuht võrreldes oma eelkäijate Indrek Saare, Jevgnei Ossinovski, Sven Mikseri ja Jüri Pihliga.

Nii on Isamaa selles uues kolmikliidus suhteliselt heas positsioonis, et eesti rahvust ja perekondlikke väärtusi hindavale valijale silma paista ning sotsiaaldemokraadid heas positsioonis, et juba Mikseri erakonna juhiks olemise ajal alanud pikemaajalist allakäiku natukenegi ümber pöörata.

Valitsuserakondade erinev ja muutuv nägu tuli väga hästi ilmsiks ka ministrivalikute puhul. Reformierakond otsustas jääda vanade ja tuttavate nimede juurde. Ja ega nad polekski saanud veel täiendavalt oma ministreid tööta jätta. Ainus nende muutus valitsuse koosseisus – Kalle Laaneti asendamine Hanno Pevkuriga – peegeldab ilmselt ennekõike erakonnasiseseid hierarhiaid ja toiduahelaid. Poliitilisi kaalutlusi selles kindlasti näha ei maksa. Hanno Pevkur pidi loovutama riigikogu aseesimehe koha Helir-Valdor Seederile ning koht valitsuses oli tasu selle eest.

Nii Isamaa kui ka sotsiaaldemokraadid kasutasid aga valitsuse vahetust ja valitsusse pääsemist palju strateegilisemalt ära.

Riigikogu valimised on ukse ees ning kõik erakonnad mõtlevad juba pingsalt kampaaniate ja valimiste peale. Uute inimeste valitsusse kaasamine praegu on suurepärane võimalus tuua enne valimisi poliitikasse uusi inimesi, kes võiksid valimistel erakonnale korraliku häältesaagi korjata. 

Isamaal ja sotsiaaldemokraatidel on vaja pingutada, et kevadistel valimistel suurepärane tulemus teha ning nende ministrivalikud näitavad, et mõlemad erakonnad on seda endale teadvustanud ja tegutsevad selle nimel. Et need uued ministrid valimistel hääli saaksid tuua, tähendab muidugi seda, et see valitsus ning need ministrid peavad kuni valimisteni ametis olema ning valijatele sümpaatse mulje jätma.

Lisaks näeme Isamaa ministritevalikus seda, et praegune Isamaa on võrreldes eelmises kolmikliidus olnud Isamaaga palju selgemalt ja jõulisemalt poliitikatele orienteeritud erakond.

Peamine, millega Kristjan Järvan ja Lea Danilson-Järg on viimastel aastatel silma paistnud, on see, et mõlemad on vaatamata äärmiselt teravale vastuseisule ning hukkamõistule avalikus ruumis seisnud Isamaa jaoks oluliste poliitikate eest. Kuigi otsene poliitiline kogemus neil puudub, on mõlemad väsimatud poliitilised võitlejad, kellel on paks nahk ja vankumatu järjekindlus.

Nende nimetamine ministriteks näitab mitte ainult seda, et Isamaa mõtleb selle peale, keda uut järgmistel valimistel oma kandidaatide ridadesse tuua, vaid sellegi peale, et kes ja kuidas suudaks nende poliitilisi positsioone valitsuses kõige efektiivsemalt esindada ja kaitsta.

Selge on see, et uuel valitsusel ei saa lihtne olema. Ühelt poolt tuleb vastuseis valitsusele loomulikult opositsioonist, kus nii EKRE kui ka Keskerakond mõlemad hakkavad omavahel teravalt konkureerima selle üle, kumb neist on peaministrierakonnana parem alternatiiv oravatele. Kuid ilmselt hakkab ka märkimisväärne opositsioon valitsusele tulema meediast ning avalikust ruumist, mis on orienteeritud poliitiliselt jõulise Isamaa vastu.

Kui rahvuskonservatiivse Isamaa eesmärk hetkel võiks olla näidata ennast kui poliitiliselt dünaamiline, aga vähem vastuoluline alternatiiv EKRE-le, siis pigem sotsiaal-liberaalse avaliku arvamuse eesmärk saab ilmselt olema hakata punuma narratiivi, et sisuliselt on tegemist lükata-tõmmata EKRE-ga teises kuues, kellel ei tohiks olla kohta Eesti poliitikas.

Poliitilisust on meedias ja sotsiaalmeedias praegu samuti oluliselt rohkem kui kuus aastat tagasi.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.