Mida Jüri Ratas on teinud valesti, mis sunnib teid kandideerima?  

Püüan vältida sõnakasutust, et keegi on midagi valesti teinud. Ma räägin sellest, mida teeks teisiti. Mina tahan taastada demokraatia Keskerakonnas. Kui on vaja minna koalitsiooni või veel enam, moodustada valitsust, siis kindlasti tuleb arutada kõik nüansid läbi juhatusega ja pärast volikoguga. Sellepärast ka mina volikogu esimeheks kandideerisin, sest siiani on Keskerakonna volikogu olnud kummipitsat.

Olen olnud neli aastat Keskerakonna volikogu korrakaitse ja riigikaitsekomisjoni esimees. Seega kuulun ka volikogu juhatusse. Ja tegelikult seal sisulisi arutelusid ei ole. Teeme lihtsalt päevakorra, sest juhatus nii palus, lööme päevakorra põmdi kinni. Ei mäleta, et volikokku oleks tulnud strateegilised küsimused.  

Üks asi on koalitsioonide moodustamine, aga ka tagasikäik peaks sama demokraatlik olema. Kui otsustatakse mõni minister välja vahetada või lausa koalitsioonist välja astuda, siis see peaks käima laiapõhjaliselt. Kahjuks tänaseni see nii ei toimi.

Kes neid otsuseid teevad praegu?

See on väike väike grupp inimesi, kes neid otsuseid teevad, ja ma nimesid ei nimetaks.

Te olete öelnud, et 2021. aasta jaanuaris ja ka nüüdne koalitsioonist äratulek oli viga.

2021. aastal oli äratulek kindlalt viga, seda ka minu piirkond niimoodi ütleb. Ma olen olnud väga tihedates sidemetes Lõuna- ja Kagu-Eesti piirkonnaga. Nemad oleks seda kolmikliitu väga toetanud. Tegelikult juba EKRE inimestega asi hakkas toimima. Väga valusad väljaütlemised said kuidagi silutud ja siis järsku üleöö läks Keskerakond valitsusest välja. Ma aiman, mis need tegelikud põhjused olid, aga see jääb nende tegijate teada.

Aga mis ikkagi juhtus sellel kuulsal ööl, kui kui Toompeal istusid Keskerakonna juhid hommikuni koos?

See on minu isiklik arvamus. Esmaspäeva öösel arutati olukorda, kuna kolmapäeval pidi tulema abielureferendumi otsustamine riigikogu suures saalis ja seda EKRE surus kõvasti. Ja kuna tuli kriminaalasi üles (nn Porto Franco juhtum – toim.), leiti väga mugav põhjus. Ja nii see otsus tehti. Mina ei kuulu erakonna juhatusse ja volikogus seda ei arutatud.

Aga räägime viimasest valitsusest ära jalutamisest. Kas Kaja Kallas käitus õigesti, kui ta nägi, et koostööd enam pole ja saatis Keskerakonna ministrid valitsusest minema?

Esiteks oli oodata, et see nii lõpeb. Keskerakond läks opositsiooniga eelnõusid läbi suruma, see näitas, et koalitsioon ei toiminud. See, et Kaja Kallas selle otsuse tegi, see oli õige.

Aga mina oleks peaministrina samuti tagasi astunud. Ja ma ei loe õigeks ministrite tagandamist ilma neid teavitamata. Välisminister Liimets oli kaugel väljamaal. Te ei kujuta ette tema olukorda, kus öeldakse, et teie ametiaeg sai läbi, sõitke koju tagasi. Siseminister Jaani oli vist arsti juures, kui sellest otsusest kuulis. Mina ei loe seda demokraatliku riigi käitumiseks.

Kas volikogudel erakonna meiligrupis oli ka kriitikat? Kas inimesed omavahel suitsunurgas rääkisid, et me ei oleks pidanud niimoodi käituma, meil oleks olnud mõistlikum jätkata koos Reformierakonnaga?

Siselistis oli arutelu, sest toimuvast ei saadud aru. Piirkonnajuhte peab rohkem kuulama, see on minu isiklik arvamine. Me Tartus arutasime, et mis nüüd lahti läks, ja kui me helistasime keskusse, siis öeldi, et see on poliitika. Seega arutelusid ikka oli.

Te oleks Reformierakonnaga jätkanud?

Mina oleks jätkanud. Põhimõttelisi vastuolusid ju ei olnud. See oli otsitud põhjus, et minna koalitsioonist välja. Ja juhul kui oli tõesti plaan lahkuda koalitsioonist, siis me oleks pidanud läbi mõtlema uue koalitsiooni loomise. Kaheksa kuud enne valimisi opositsiooni minekut ma kindlasti ei pea õigeks.

Mitmed poliitikavaatlejad on öelnud, et te olete Jüri Ratasele tegelikult üsna mugav vastaskandidaat. Kui vastaskandidaadiks oleks olnud Mihhail Kõlvart või Jaak Aab, Kadri Simson, siis oleks olnud see heitlus hoopis teistsugune.

Ei ole nõus. Vaadake, üks asi on elukogemus – mida sa oled elus teinud, mida oled juhtinud, ja teine asi on poliitiline kogemus. Mina leian, et ma olen väga tugev juht. Ma olen olnud suuremate Eesti firmade eesotsas, ehitanud üles õiguskaitseorganid peale Eesti taasiseseisvumist, olnud taasiseseisvumise juures. Kui mind valitakse erakonna esimeheks, siis ma kindlasti ümbritsen ennast väga tugevate pikalt poliitikas ja erakonnas olnud inimestega. Nii et mina ei ütleks, et teie poolt nimetatud inimesed oleks minust tugevamad.

Te nägite, et erakond vajab teistsugust käiku, vajab uut juhti. Kas kaalusite ikka ka seda, et asute mõne teise inimese kandidatuuri taha? Näiteks Mihhail Kõlvarti, kes on ju erakordselt populaarne inimene Tallinnas ja venekeelsete valijate seas?

Ma tahan öelda, et Tallinn ei ole Eesti. Ma arvan, et sellega on kõik öeldud. Mihhail on väga tubli linnapea, isiklikult väga hindan teda. Aga tema kogemus piirdub Tallinnaga. Aga Eesti kogemust härra Kõlvartil ei ole. Me oleme omavahel rääkinud sellest kunagi pikalt. Ta on väga tugev linnapea ja meil ka ärimehed väga hindavad teda.  

Veel kolm kuud tagasi ei tulnud pähegi, et ma võiksin kandideerida erakonna esimeheks. Kõik see algas sellest, kui mind esitati volikogu esimeheks ja ma tegin väga palju telefonikõnesid piirkonna esimeestele. Ma sain väga tugeva toetuse volikogu esimehe hääletusel vaatamata sellele, et juhtkonna tippinimesed helistasid piirkondi läbi ja soovitasid Tootsi mitte valida. See ei ole mingi saladus. Ma kaotasin ühe häälega Tõnis Möldrile. Ja ma ütlesin talle, et Tõnis, ära võta isiklikult. Lihtsalt meil on erinevad juhtimisstiilid. Mina leian, et volikogu esimees ei pea kummitempel olema.

Sellega oleks asi piirdunud. Aga seejärel Keskerakond lahkus uuesti valitsusest ja siis hakkasid tõesti piirkonna pealikud mulle järjest ise helistama, et kuulge, Toots, mis te arvate, kas nüüd ei ole see koht, kus tuleks proovida midagi teisiti teha Keskerakonnas. Kui koalitsioon Toompeal oleks jätkanud, siis poleks neid kõnesid tulnud. Ja mitte mingil juhul ma poleks kandideerinud.

Tegelikult pole te rahul ka praeguse Keskerakonna juhatusega?

Ei, mitte nii. Väga paljud juhatuse liikmed ei ole rahul sellega, et on väike grupp inimesi, kes teeb otsuseid. Sedapidi tuleb öelda.

Jälle te räägite väikesest grupist. Kes need inimesed on? Fraktsiooni esimees Jaanus Karilaid, erakonna esimees Jüri Ratas ja juhatuse liige Jaak Aab? 

Tanel Kiik ka kindlasti. Eks neid ole natuke rohkem, aga see on otsustajate tuumik.

Kuidas te ise seda erakonnasisest kampaaniat teete? Tunnete, et olete üksi, sest juhatuse mõjukad liikmed on selgelt teie vastu? Kas jälle helistatakse enne kongressi inimesi läbi ja palutakse Jaan Tootsi poolt mitte hääletada?

Mul ei ole andmeid, eks see tuleb tagantjärele välja. Volikogu valimistel mulle helistati lausa, et kuule, sinu vastu tehakse kampaaniat. Aga praegu teevad mõlemad oma kampaaniat. On olemas piirkondi, kes on Jüri Ratase poolt, on piirkondi, kes minu poolt.  

Kas erakonda tabab maavärin, kui teid esimeheks valitakse, mingit lagunemist ei tule?

Kindlasti mitte. Seda on ka teistes erakondades näha, näiteks Reformierakonnas on endised esimehed kõik rivis ja saavad hästi läbi. Näiteks Hanno Pevkur oli äsja riigikogu aseesimees ja nüüd on kaitseminister. Jüri Ratas on väga hea strateeg ning poliitik ja see asi läheb lihtsalt teisiti edasi. Lihtsalt mõnes erakonnas ongi nii ette nähtud, et valimiskaotuse või valitsusest väljakukkumise järel astutakse tagasi, meie erakonnas see pole siiani nii olnud.

Kas teie juhtimisel saaks Keskerakond järgmistel riigikogu valimistel rohkem hääli, kui Jüri Ratase juhitav Keskerakond?

Kindlasti praeguses situatsioonis juhi vahetus mõjub positiivselt, sest Jüri Ratas on kaks valitsust omal soovil ära lõpetanud. Need valitsused pole lõppenud teiste inimeste vigade tõttu. Iga uus mõttelaad kindlasti elavdab ka erakonna tegevust. Näiteks sõidab nüüd Jüri Ratas ringi ka piirkondades, kus ta kuue aasta jooksul pole käinud. Ta väidab, et on käinud, aga tegelikult on kohtunud seal vaid piirkonna ülemustega, mitte realiikmetega. See on väga meeldiv.

Peaministrina kujutate ennast ette?

Jaa, väga hästi.

Juhul kui järgmiste valimiste järel Keskerakond valitsusse saab, siis mis see teine portfell võiks olla, mis Jaan Tootsile sobib?

See on kindlasti kohatu küsimus. Need asjad lahenevad läbirääkimiste käigus. Aga 2023. aasta valimiste järel on kindlasti Eestis parlamendierakondi kuus. Ma olen enam kui kindel, et Eesti 200 saab parlamenti sisse ja see teeb hääletamise ja koalitsioonide loomise oluliselt keerukamaks.

Jüri Ratasele on ajakirjanikud ja ka avalikkus ette heitnud ümmargusi vastuseid. Kas teie puhul me võime loota, et konkreetsuse aste on suurem?

Jah, kindlasti. Võib-olla see tuleb mulle ka kahjuks, et ma olengi liiga konkreetne. Jüri Ratas on väga kaval ja väga pika staažiga poliitik. Ma olen ka mitmes kohas ütelnud, et meil koos oleks väga hea koostöö, sest ma olen tugev juht ja ma olen väga suuri ettevõtteid juhtinud. Ja kui mõned ütlevad, et poliitika juhtimine ei ole sama, mis ettevõtte juhtimine, siis ma olen kindlalt teisel arvamusel. See ongi üks suurettevõte, meie liikmed on kõik meie head töötajad. Tõsi küll, vabatahtlikud ja seda enam tuleb rohujuure tasandit austada, nendega rääkida.

Ma proovin konkreetsemalt. Lihtne küsimus: kas Narva jõe kaldal olev tank tuleks sealt minema viia?

Mina ei ole selle poolt, et tehakse kampaania korras kõiksugu otsuseid. Ma toon näite. 1994 lahkus Nõukogude armee Eestist. Vene patriarh Aleksius II tuli Eestisse visiidile, teatavasti oli ta Eestist pärit. Härra Laar oli siis peaminister ja väga kitsas ringis oli arutelu, kus patriarh isiklikult ütles, et kuulge, äkki viiksime selle Tõnismäe sõduri oma õigesse puhkepaika ehk sõjaväekalmistule. Ja ma kutsun sinna nii palju rahvast ja õnnistan patriarhina selle sisse. Laar keeldus sellest. Ja 2007 oleks peaaegu pool Tallinna maha põletatud.

See tähendab, alati on oluline see aeg, millal midagi teha. Need mälestusmärgid on 30 aastat seisnud. Selge, et need ei kuulu meie ruumi, et need ei ole meie tänase poliitika osa, aga igal asjal on oma aeg. See peab olema rahulik, läbimõeldud tegevus, kuidas neid teisaldada, viia muuseumisse.

Ma ei ole nõus ka kampaaniaga, mis puudutab eesti keele õpetamist. Nüüd pandi paika aeg - 2024. aasta. Reformierakond on 16 aastat valitsuses olnud. Kogu aeg on seda jauratud pikalt, me peaks tegema mingi kindla otsuse. Aga 2024. aasta, see on ebareaalne, selleks ajaks ei ole võimalik lihtsalt õpetajaid leida.

Kas Jüri Ratase ajal on venekeelsed inimesed jäänud Keskerakonna silmis unarusse?

Nad on jäänud tähelepanuta, natuke vastab see tõele. Mina erakonna esimehena viiks erakonna juurte juurde tagasi ja otsiks üles selle valija, kes meil varasematel aegadel oli.

Teie ideaal on seega Savisaare-aegne erakond?

Miks Savisaar? Ma räägin Keskerakonnast kui mõtete algatajast. Te viite kaks asja kokku, üks on erakond, teine on juht. Ega pärast ei saa rääkida, et oli Ratase-aegne Keskerakond ja siis tuli kellegi teise Keskerakond. Meie erakond on jätkuvalt kõige suurem Eesti erakond, aga Keskerakonnal on alati kindlad väärtused olnud. Esiteks Eestimaa ei ole Tallinn. Ja kindlasti me oleme kõigi rahvuste poolt.

Te olete olnud ka Rahvaliidu peaministrikandidaat, mida te sealt õppisite?

Ma õppisin selle kampaania läbi tegema. Ma ei ole Rahvaliidu liige olnud, ma ei ole ühegi erakonna liige, ka mitte nõukogude-aegse kompartei liige olnud. Minu esimene erakond on Keskerakond ja julgen öelda, et jääb ka viimaseks erakonnaks. Kui ma lõpetan Keskerakonnas tegutsemise, siis ma lõpetan ära poliitilise karjääri, see on mu kindel otsus. Minule ei meeldi erakonnast erakonda hüppajad.

Mind kutsus Rahvaliidu teiseks numbriks ja peaministrikandidaadiks väga lugupeetud president Arnold Rüütel. Ta ei olnud enam siis vabariigi president, oli president. Ma olin varem Rüütliga pikalt koos töötanud. Arnold Rüütel ütles, et sa päästad meid välja, tuled meile peaministrikandidaadiks. Sest nende pikaajaline lugupeetud esimees (Villu Reiljan) oli teatud põhjustel ära läinud. Ja toonane erakonna uus juht ilmselt ei olnud siis peaministrikandidaadiks sobiv. Mind kutsuti sinna ja ma tegin nelja kuuga selle tsükli läbi. Ja ma ei olnud neile lubanud, et ma tulen erakonda.

Arnold Rüütel jätkab vapralt praegu EKRE ridades, olles auesimees. EKRE on teatavasti Rahvaliidu mantlipärija. Ta teid sinna ei kutsunud?  

2011. aasta kevadel tegime Tartu raekojas kokkuvõtteid kevadisest valimiskampaaniast. Arnold Rüütel tutvustas mind seal Mart Helmega. Ja Rüütel ütles, et tulemas on Rahvaliidu kongress sügisel. Rüütel pidas meie kampaaniat edukaks ja küsis: "Jaan, kas sa oled nõus erakonna esimeheks kandideerima?"  Rüütli väitel Mart Helme oli valmis kampa tulema ja tegema uue erakonna. Ma keeldusin kindlalt, jah-sõna korral oleks võib-olla see maailm teine olnud. Ilmselt oleks Arnold Rüütli toetusel läbi läinud minu valimine erakonna juhiks.

Aga 2011. aastal olin ma äris ja ei tahtnud poliitikasse minna. Ma olin kindla otsuse teinud, et kui ma olen oma ärid ära müünud, alles siis saan poliitikas olla, et kuskilt ei ole suskimist ega huvide konflikti. Tänaseks olengi kõik ärid lõpetanud.

Äris te ei tegutse, aga kuidas te oma kuvandit hindate, kas te üldse olete Keskerakonna juhiks sobilik inimene? Te olete elanud väga jõukalt ja viljelenud glamuurset elustiili. Teie abikaasa Eve on väga rikas naine. Kuidas sobite sellise erakonna juhiks, mille põhiloosung on keskklassi inimeste muredega tegelemine?

Selline klassifitseerimine ei ole üldse õige. Mida tähendab suur rikkus? Igal inimesel on võimalus alustada äri ja teha äri. Väga paljud ärid lõppevad pankrotiga. Ka mina olen olen kaks pankrotti üle elanud, mitte küll minu tahtel, vaid meil oli mitu-mitu inimest. See on selline valus löök, äri on alati risk, kõik arvavad, et oi, kui tore on olla ärimees, saab palju raha, aga sa võid ka kõik kaotada.

Ma lihtsalt ääremärkusena ütlen, et minu abikaasa on rikas oma mõistuse, aju ja töökuse poolest. Ta on väga töökas ja väga tark inimene, ta on cum laude lõpetanud Tartu Ülikooli ja olnud suure firma finantsdirektor, lisaks organiseerinud kogu aeg firma arendamist ja laienemist.

Raha lugemine on üldse väga rumal asi. Ma nägin, kui lähedal ta oli koroona ajal pankrotile. See käib üles-alla väga ruttu. Kui lehest loed, et inimestel on palju raha, kümned miljonid, siis tegelikult on ju see kõik virtuaalne. Kõva ärinaine või -mees investeerib saadud tulu alati edasi. Ja kui kuskil käib laks, siis on kohe pankrot, nii lihtne see ongi.

Rikkuse lugemine on väga raske, meil on mitmeid näiteid, kui arvatakse, et inimene müüb aktsiad ära, et saab 150 miljonit, tegelikult aga hoopis kuskil 50–60 miljonit. Reaalselt saad kuskil pool või alla poole sellest, mis on ajalehtedes arvutatud.

Ma ise alustasin taasiseseisvumise järel tasemelt, kus laenasin isalt enne palgapäeva raha ja palgapäeval maksin tagasi. Mul oli 32-aastaselt kolm last ja väga noor naine, kes viis taarat ära, et süüa osta. Politsei peadirektorina töötades sain juba korralikumat palka, selle kõrvalt võtsin krediiti ja ehitasin perele kodu. Ärisse minnes teenisin esimese miljoni Tallinkis laevaehituses projektijuhina, minu käe all valmis reisilaev Fantaasia. Sain selle eest 1,2 miljonit krooni. Siis ma olin 41-aastane.

Aga inimeste tegelik rikkus on nende hinges ja mõistuses. Ja mõistuselt rikkad suudavad ka midagi teha.