"Oli kindlasti huvitav. Puudu oli kõigest, sest ei olnud mitte midagi, aga oli tahtmine," meenutas Öövel.

Ööveli sõnul tegi piirivalve töö raskeks kontrollpunktide ja kordonite kauge paiknemine viimasest administratiivsest keskusest.

"Näiteks elektrit tuli vedada kümneid ja kümneid kilomeetreid selleks, et piiripunktid saaksid valgustatud. Ja meie jaoks oli see äärmiselt tähtis, sest valgus ja elekter kui selline oli esimesel kahel aastal meie peamine relv, millega me võitlesime organiseeritud kuritegevuse vastu," rääkis Öövel.

"Ma julgen öelda, et viltu ei läinud peaaegu mitte midagi," ütles Öövel puudulikes tingimustes töötamist meenutades.

"Tõsi ta on, et mehed läksid piirile labidate, kirkad, tööriistadega relvade asemel ja need tööriistad olid valdavalt võetud kodust. Aga teiselt poolt ma pean andma au toonasele valitsusele ja valitsusele, kes praktiliselt kõik, mis sellel ajal riigil anda oli ka andis. Anda oli näiteks 28 piirikontrolli punkti peale 17 lambanahkset kasukat või 22 UAZ-d. Aga tõepoolest toonased kaubandusminister, varustusminister otsisid kõike, mida vähegi oli võimalik leida ja andsid meile," rääkis Öövel.

Vastuseks küsimusele, millega ta praegu tegeleb, ütles Öövel, et on pensionär.

Piirivalve ohvitseride kogu tähistab piirivalve 100. sünnipäeva kokkutulekuga 3. ja 4. septembril Remnikul, kus asus taasiseseisvunud Eesti esimene piirivalve õppekeskus.

Öövel ütles, et Remnikule on oodatud kõik piirivalvega seotud olnud inimesed.