Valitsus arutab neljapäevasel kabinetiistungil, mis saab Maarjamäe memoriaalist. Kui valitsuse liikmetel on eri arvamused, mis peaks memoriaaliga tegema, siis teemaga tegelenud eksperdid on valdavalt memoriaali säilitamise ja väärindamise poolt.

Pärandiekspert Anni Martin, kes kirjutas Maarjamäe memoriaali teemal teadustöö, on seisukohal, et me ei pea vaatama monumente tingimata selles tähendusruumis, milles neid kunagi loodi. "Me võiksime olla nutikamad Eesti ajaloo eri kihistuste selgitamisel nii enda inimestele kui ka ülejäänud maailmale," sõnas Martin. 

Ta nentis, et Maarjamäe memoriaali üle on juba 30 aastat diskussioone peetud. "Alates sellest, kui Vene väed välja viidi, hakati mõtisklema, et mida see ala meile tähendab ja mis on tema võimalused. Arvamused läksid juba siis hargnema, aga üldiselt on see väärt koht, mida ei tasu kiiret kasu taga ajades võitlustallermaaks tõmmata," rääkis Martin ERR-ile.

"Juba Lennart Meri viis seal aastal 1994. läbi Vene vägede väljaviimise tseremoonia näidates, et see on see koht, mida me saame ümbermõtestada ja oma lugudega täita. Sama on tehtud ka rajades Maarjamäele kommunismiohvrite memoriaal ja sinna haakub ka Maarjamäe ajaloomuuseumi kompleks koos punamonumentide välialaga," märkis Martin.

Tema sõnul on Maarjamäe memoriaali näol tegemist võimsa kohaga, kus rääkida Eesti rahva 20. sajandi väga keerulist ajalugu. "See ala on loodud meie oma arhitektide poolt ja kuna memoriaal avati 1975. aastal, siis seal suuri nõukogude teemalisi tseremooniad läbi ei viidudki, sest neile oli linnas leitud juba oma koht. Kui tegin uurimust, siis mul ei õnnestunud leida inimest, kes oleks seal käinud seal marssimas nõukogude võimu heaks," rääkis Martin.

Memoriaali annaks tema sõnul juurde tuua ka infotahvleid, mis räägiks muuhulgas ka lugu, kuidas sai nii, et memoriaalil pole ühtegi äratuntavat punavõimu tähist või nõukogude võimu sümboli. "See pole juhuslik - see oli suur võitlus, kuidas saada abstraktne monument tähistamaks suurt võitu," märkis Martin.

Laiendades memoriaali teemat, siis võiks ka öelda, et Kadrioru loss, Kadrioru asum, Kalamaja asum, Peeter Suure merekindlus ja Toompea on ju ka eri okupatsioonide sümbolid, märkis Martin. "Kui meil on olnud nii palju julgust ja tarkust ehitada Eesti Rahva Muuseum nõukogude sõjaväelennuvälja stardiraja pikenduseks, siis võibolla pole nõukogude monumentidega sõdimine ja nende eemaldamine linnaruumist just arukas," arutles Martin.

Kui räägitakse, et Maarjamäelt tuleb midagi eemaldada, tekib Martinil alati küsimus, et mida siis? "See on maastikuarhitektuuriteos, kus on üksikud, väga läbimõeldud arhitektuurilised või skulpturaalsed detailid. Kas peaks ära viima obeliski? Milleks? Arhitektuuriteadlane Mart Kalm on rääkinud, et see 1960-ndate aastate monument kannab endas hoopis tolle ajastu inimeste unistust kosmosesse lennata. Seega on tegemist väga abstraktse teosega," ütles Martin.

Ka arhitekt Mihkel Tüür (arhitektuuribüroo Kadarik Tüür Arhitektid) on seisukohal, et tegemist on kvaliteetse ruumiga, millele on võimalik anda lisamõõtmeid.

"Mulle tundub, et kui hakata mõtlema, mida teha Maarjamäe memoriaaliga, siis peaks ka mõtlema, kas Toompea lossi on ideoloogilises mõttes sobilik kasutada," küsis Tüür irooniliselt viidates lossi ajaloole. "Väärikaid ruume on läbi ajaloo taaskasutatud ja pandud sinna lisandusi. See kehtib ka Maarjamäe kompleksile. Seal on paljud kihistused koos - lisaks memoriaalile ka Saksa sõjaväe surnuaed, kommunismiohvrite mälestusmärk ja Maarjamäe loss. Tänases taaskasutamise ja ringmajanduse kontekstis väärib arhitekt Allan Murdmaa looming väärindamist. Kui on nii kvaliteetne ruum, siis tasub see taaskasutamist. Siin on oluline nutikus," rääkis arhitekt.

Kiiret vastust, kuidas seda teha, Tüür anda ei saa, sest kogu kompleksi mõtestamine oleks pikem projekt. "See töö peaks näitama, kuidas saaksime väärindada kogu maastikku, ka klindipealset ala. See nõuaks arhitektuurivõistlust või ideekorjet," ütles ta. Kiiret selle asjaga tema hinnangul aga pole. "Millega kiirem on, kas Maarjamäe memoriaali, Toompea lossi või hoopis Ruhnu puukirikuga?" küsis arhitekt. "Ka Ruhnu kirik vajab kaitset ja ümbermõtestamist," nentis Tüür.

Memoriaali ei saa tema sõnul kuidagi kõrvutada Narva tank-monumendiga. "See polnud sõjamasinana mingi kunstiobjekt, kui siis mingi performance'i võtmes," sõnas Tüür.

Praegune Maarjamäe memoriaalile keskendumine on tema sõnul päevapoliitikast ajendatud, kuigi memoriaali peaks vaatlema hoopis pikemas ajaperspektiivis. "Siis saaks memoriaal üldinimlikku mõõtme. Võiksime näiteks vaadata asjale ka nii, et kui kvaliteetset maastikuarhitektuuri tehti Eestis juba 1960-ndatel aastatel, muidugi koos tipptasemel arhitektuuriga," märkis Tüür.

"Ruumid, maastikud ja hooned elavad poliitilised tõmbetuuled üle. Kvaliteetse ruumi ulatuvus on hoopis teisel tasandil kui päevapoliitika oma," võttis Tüür teema kokku.

Maarjamäe memoriaal asub suures osas reformimata riigimaal, mida haldab keskkonnaministeerium, ning memoriaali saatus on seetõttu valitsuse otsustada. Linnale kuulub obelisk, skulptuurid "Tuld hoidvad käed" ning "Hukkuvad kajakad", samuti memoriaali klindipoolne maastikuosa. Tallinn on nõus memoriaali hooldamise enda peale võtma.

Maarjamäe memoriaali keskne objekt on 1960. aastal püstitatud 35 meetri kõrgune Jääretke obelisk, mille autorid olid arhitekt Mart Port ja skulptor Lembit Tolli. Keskel on tseremooniaväljak, mille kujundasid 1975. aastal arhitektid Allan Murdmaa, Peep Jänes, Rein Kersten, Henno Sepmann, kunstnik Jüri Palm, insener Vello Hüdsi.