Mere ääres Lauluväljaku ja Pirita vahel Ajaloomuuseumi kõrval paiknev Maarjamäe sai 1940. aastal Eestit okupeerinud riikide kangelaste matuse- ja mälestuspaigaks. Esimesena maeti 1940. aasta detsembris Maarjamäele ümber 1919. aasta algul Naissaare vangilaagris hukatud Nõukogude Balti laevastiku meremehed.

1941. aasta hilissuvel, kui Wehrmacht oli Punaarmee Tallinnast välja tõrjunud, rajasid sakslased Maarjamäele oma kangelaskalmistu, kuhu on maetud üle 2300 Saksa sõduri ja mereväelase, nende seas ka sadakond eestlast. Pärast sakslaste taganemist 1944. aasta sügisel maeti Maarjamäele taas Punaarmee ja Balti laevastiku langenuid. Peagi tehti Saksa sõjaväekalmistu maatasa.

1950. aastate teisel poolel hakati seal Nõukogude võimu eest võidelnute mälestuseks rajama memoriaalansamblit, mille keskmes oli obelisk, mis pidi mälestama 1918. aasta veebruarist aprillini toimunud Balti laevastiku Jääretke. Ehitus- ja arendustööd memoriaalkompleksil kestsid peaaegu kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni.

1995. aastal sõlmisid Eesti Vabariik ja Saksamaa Liitvabariik lepingu Eesti territooriumil olevate Saksa sõjahaudade taastamise ja hooldamise kohta.1 Eestis taastati 15 Saksa sõjaväekalmistut, nende seas ka Maarjamäe kalmistu. Juba Eesti iseseisvuse taastamise ajal olid alanud arutelud keskse kommunismiohvrite memoriaali rajamise üle Tallinna ning sellele sobiva paiga otsingud.

Memoriaal kommunismiohvritele valmis 2018. aastal ja see avati 23. augustil. See mälestab Nõukogude poliitilise terrori ohvriks langenud Eesti inimesi: mälestusplaatidele on kantud nende nimed, kes on mõrvatud või surnud vangilaagrites või küüditatuna Venemaal, Kasahstanis, Siberis, Kaug-Idas ja mujal või ka mõrvatud või surnud Eestis metsavennana või siin asunud vanglates ja laagrites.

Tänapäeval on Maarjamäel mitu mälestuspaika: kommunismiohvrite memoriaal ja Saksa sõjaväekalmistu ning lagunev sovetiaegne memoriaalkompleks. Mida peale hakata viimasega, ei ole otsustatud; aeg-ajalt puhkevad selle üle tulised arutelud.

Kunsti- ja arhitektuuriasjatundjate arvates on Maarjamäe memoriaalkompleks kõrge kunstiväärtusega rajatis.² Kuid see on püstitatud Eesti Vabariigi vastu võidelnud inimeste mälestuseks ja auks – alates bolševikest 1918. aastal kuni 1944. aasta septembris Tallinna tunginud Punaarmee üksusteni.

"Ärgem muutugem nende sarnaseks," meenub alati seoses monumentidega, mis on püstitatud Eesti riiki eitanud ja Eesti vastu võidelnud inimeste austamiseks ja mälestamiseks. Seda eelkõige kommuniste silmas pidades, kes pühkisid Eesti pinnalt peaaegu kõik Vabadussõja mälestusmärgid ja hauatähised, mis olid rajatud rahva korjatud raha eest, aga lammutasid ka Martin Lutheri mälestusmärgi Keilas ja Gustaf II Adolfi ausamba Tartu ülikooli peahoone taga, rääkimata 1940. aastate teisel poolel maatasa tehtud Saksa sõdurite kalmudest.

Maarjamäe memoriaalkompleks ei ole sõjahaud, mille alalhoidmise kohta on üldtunnustatud reeglid hoolimata sellest, millise väe vormis langesid hauda maetud mehed. Rajatis ei ole ajahambale hästi vastu pidanud ja laguneb, mistõttu pigem varem kui hiljem peab midagi ette võtma. Objekti suuruse tõttu maksab iga ettevõtmine võimaluste ja valikute teljel, mis kulgeb lammutamisest kuni rekonstrueerimise või ümberkujundamiseni, palju raha.

Maarjamäe memoriaali käsitlevad uurimistööd ja artiklid räägivad enamasti selle kunsti- ja arhitektuuriajaloolisest väärtusest ning mälestamisest ja mälestamiskultuurist selle taustal.³ Seega vastavad need enamasti küsimusele "kuidas?".

Küsimusele "miks?" – miks monumendid ja memoriaal üldse püstitati – on üldjuhul vastatud üldist Nõukogude ideoloogiat kirjeldades. Järgnevas keskendutakse küsimusele, miks Maarjamäe mälestusmärgid rajati, ning ajaloosündmustele või ajaloosündmuste ainetel loodud lugudele, mida monumendid ja memoriaal pidid igavikustama. Rohkem pööratakse tähelepanu nende otsuste langetamisele, mis monumentide ja memoriaali püstitamisele eelnesid.

Nõukogude ajal sai Maarjamäest vabariikliku ja hiljem üleliidulise tähtsusega sovetlik mälestuspaik. Kõik tähtsamad otsused Maarjamäe monumentide ja memoriaaliga seoses langetas seetõttu Eesti NSV de facto kõrgeim võimuorgan, EKP KK büroo.

EKP KK büroo olemasolu – selle koosseisu kuulusid kohalikud partei, Ülemnõukogu presiidiumi (seadusandlik võim) ja Ministrite Nõukogu (täidesaatev võim) juhid, riikliku julgeoleku, siseasjade ja veel mõne valdkonna ministrid ning 1940.–1950. aastatel ka NSV Liidu keskvõimu volinikud ja Eestis paiknevate Nõukogude armee ja Balti laevastiku väekoondiste juhatajad – ei olnud iseenesest saladus.

Küll aga olid salastatud büroo dokumendid ja ka roll, mis oli tal nii seadusandliku kui ka täidesaatva võimu antud seaduste ja määruste ning langetatud otsuste sõnastamisel ja vastuvõtmisel. Senistes uurimistöödes Maarjamäe memoriaalist on "käsuliini" kajastavad materjalid enamasti kasutamata jäänud.

Büroo istungite asjassepuutuvad protokollipunktid ning istungite lisamaterjalid, sealhulgas aruanded ja ühe või teise teemaga seotud kirjavahetus annavad üksikasjaliku pildi monumentide ja memoriaali rajamisega seotud kaalutlustest, selleks langetatud otsustest ja rajamise eeltöödest, samuti ajaloopropagandistlikest ("mälupoliitilistest") eesmärkidest, mida nende püstitamisega taotleti.

Memoriaali rajamise ja arendamise ajalugu paigutatakse aegade ja olude laiemasse konteksti. Üksikasjalikum teadmine sellest, miks memoriaal üldse püstitati, võib muu hulgas olla abimaterjaliks selle tuleviku üle otsustamisel.

Asukoha ajaloost

Tänasel Maarjamäel oli 17. sajandi lõpul Tallinna raehärra Christian von Gelderni suvemõis. 19. sajandi alguses ostis selle maa kaupmees Johan Gottlieb Clementz ja rajas suhkruvabriku koos kõrvalhoonetega, millest osa on tänini säilinud Ajaloomuuseumi hoonestus. Zucker-Fabrik Streitberg on vabriku nimi mõnel kaardil. Nimi Streitberg ehk Riiumägi olevat meenutanud seal Liivi sõja ajal peetud lahingut. 1860. aastatel asendas suhkruvabriku raehärra Christian Rotermanni tärklise- ja piiritusevabrik, mis 1869. aastal maha põles.

Kui Tallinn sai 1870. aastatel raudteeühenduse Peterburiga, muutus sealse kõrgseltskonna kontakt Eestimaa kubermangu ja siinsete rannakuurortidega veelgi tihedamaks. Õukondlased ja teisedki Vene suurnikud soetasid endale Eestimaal kinnisvara.

Maarjamäe omandas 1873. aastal 1. kaardiväe ratsaväediviisi brigaadiülem kindralleitnant krahv Anatoli Orlov-Davõdov (1837–1905) ja rajas sinna suvelossi. Ta andis sellele abikaasa järgi nimeks Marienberg,⁴ millest tulebki paiga praegune nimi.

Pärast Anatoli surma päris lossi tema poeg Aleksei (1871–1935), suurmaaomanik ja Vene viimase riigiduuma liige, kes suri vene vanadekodus Sainte-Geneviève-des-Bois's Pariisi lähedal. Tema pärijad müüsid Maarjamäe 1937. aastal Eesti Vabariigile ja hoonesse asus Eesti sõjaväe lennukool.⁵

Nõukogude okupatsiooni ajal oli loss Nõukogude armee valduses. 1975. aastal anti loss Eesti NSV Ajaloomuuseumile, kus 1987. aasta detsembris avati Eesti NSV Ajaloo- ja Revolutsioonimuuseum. Seda nime ei saanud muuseum kanda kahte aastatki: 1989. aastast on see üks Eesti Ajaloomuuseumi hoonetest.⁶

Lossi kinnistust Pirita poole jääv ala, mida tänapäeval piiravad Ajaloomuuseumi kinnistu, Saare ja Lepa tänav ning järsk mere poole langev nõlv, oli üks linnatagustest heina- ja karjamaadest. Ala Pirita-poolsesse serva märgiti 1920. ja 1930. aastatel maha tänavad ja püstitati esimesed elumajad.⁷

Esimene: hukatud punalaevastiku meremeeste ümbermatmine

1940. aasta suvel okupeeris NSV Liit Balti riigid, seadis võimule nukuvalitsused ning inkorporeeris seitsme nädala pärast Eesti, Läti ja Leedu liiduvabariikidena NSV Liidu koosseisu. Kohe algas massiivne sovetiseerimine, mille osa oli sovetliku ajalookäsituse kehtestamine.

Eesti Vabadussõda nimetati nüüdsest klassisõjaks proletariaadi revolutsiooni vastu, Vabadussõja mälestussambad purustati ja hakati püstitama mälestusmärke bolševikele, kes olid surma saanud Eesti Vabariigi vastu võideldes. Nimetati ümber tänavaid, ettevõtteid ja asutusi.

Mitmel pool maeti ümber kommunistide säilmeid. Seda tehti suurte auavalduste ja kokkuaetud massirongkäikude saatel. 1940. aasta detsembri lõpul kaevati Vorbuse metsast Tartu lähedal välja Hans Heidemanni maised jäänused ja maeti järgmise aasta alguses ümber Tartu Tähtvere parki⁸ maha võetud Vabadussõja ausamba kohale. Heidemann (1896–1925) oli II riigikogu liige Töötava Rahva Ühise Väerinna nimekirjas. Ta oli 1924. aasta septembris vahistatud ja 1925. aasta juunis nn 78 protsessil riigikukutamise katse eest surma mõistetud.

Üks suurejoonelisemaid üritusi esimesel punasel aastal oli Nõukogude Balti laevastiku hävitajate Spartak ja Avtroil punalaevastiklaste säilmete ümbermatmine Naissaarelt Maarjamäele 1940. aasta 21. ja 22. detsembril. 1918. aasta detsembris oli Soome lahel tegutsenud Briti eskaader Avtroili ja Spartaki alistuma sundinud. Britid andsid laevad Eesti merejõududele.

Mõlema laeva meeskond, eri andmetel kokku 240–250 meest, paigutati Naissaarele vangilaagrisse. Vangide seast eraldati bolševikud, kellest 28 mõisteti Eesti sõjaväljakohtus surma ja lasti maha.⁹ Poolsada laevadel teeninud meest, nende seas ka mõlema laeva komandörid, astusid Eesti sõjaväkke või Vene valgekaartlike üksuste teenistusse.

13. detsembril 1940 teatati Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu (RKN) komisjoni moodustamisest "34 kommunisti-meremehe matuste korraldamiseks ja nende mälestuse jäädvustamiseks".

Komisjoni kuulusid Eesti NSV RKN esimehe asetäitja Nigol Andresen, Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee (EK(b)P KK) sekretär Neeme Ruus, Eesti NSV Ülemnõukogu (ÜN) presiidiumi sekretär Voldemar Telling, EK(b)P Tallinna linnakomitee sekretär Feodor Okk, rahvakomissarid Orest Kärm ja Johannes Sauer ning kolm Balti laevastiku ohvitseri, nende seas laevastiku staabi poliitilise propaganda ja agitatsiooni valitsuse ülem diviisikomissar Aleksei Muravjov.¹⁰

Kui põrmud kaheksa päeva pärast ümber maeti, siis oli ümbermaetavaid juba 36. (1945. aastal väideti ümbermaetute arvuks 35.)¹¹ 21. detsembril sõitis Naissaarele kirste ära tooma suur delegatsioon, kuhu kuulusid nii Eesti NSV ÜN presiidiumi esimees Johannes Vares-Barbarus kui ka Eesti NSV RKN-i esimees Johannes Lauristin, Balti laevastiku staabiülem kontradmiral Juri Pantelejev ja Tallinnas dislotseerunud 4. lennuväediviisi ülem kindralmajor Ivan Pjatõhhin.

Kirstud mahalastute säilmetega pandi Tallinna sadama reisijatehoonesse, kus neid Nõukogude kombel austasid asutuste ja ettevõtete delegatsioonid ning kohaleaetud rahvamassid. Matus Maarjamäel oli järgmisel päeval, kirstud viidi Maarjamäele massirongkäigus. Haual kõnelesid nii Eesti NSV juhid kui ka tööliste, talupoegade, punaväelaste ja Balti laevastiku mereväelaste esindajad.

23. detsembri ajalehtedes avaldati sovetlik versioon 1918. aasta detsembris ja 1919. aasta jaanuaris-veebruaris toimunust ning ümbermatmisel peetud kõnede kokkuvõtted. "Üle 50 000 inimese on tulnud saatma oma armastatud kangelaste-bolševikkude põrme. Loosungid kõnelevad rahva kurbusest ja leinast. Kõnelevad kustumatust mälestusest, mida on jätnud need 36 tapetud Balti mereväelast Eesti töötava rahva südamesse,"12 kirjeldas ajakirjandus toimunut sovetlikus standardhelistikus.

1934. aasta rahvaloenduse järgi oli Tallinnas alla 140 000 elaniku. Isegi hirmutamist ja sundi ning kohale käsutatud punaarmeelasi ja Balti laevastiku meremehi arvesse võttes ei saanud osavõtjate ametlik arv tegelikkusele vastata.

Kuid seda, et osalejaid oli palju, tunnistavad fotod ning kaudselt ka Saksa okupatsiooni ajal 1943. aastal ilmunud propagandistlik ülevaateteos "Eesti rahva kannatuste aasta": "Leinarongkäigus kantavad loosungid kõnelesid rahva kurbusest ja leinast, aga rongkäigus polnud peale halva ilma ja pika tee pärast vandumise mitte kui midagi kuulda."

Samuti väideti, et ümbermaetute kirstudes olid ainult laastud.¹³ Viimane väide on pärit 1941. aasta sügisest, kui Maarjamäele hakati rajama Saksa sõjaväe kangelaskalmistut ja vähem kui aasta eest ümber maetud kirstud välja kaevati ning taas kord ümber maeti.¹⁴ See ei pruugi tõele vastata, sest 1940. aasta sügiseks oli NKVD küüsi sattunud Eesti sõjaväelasi, kes olid Vabadussõjas osalenud välikohtupidamises. Mahalaskmisest oli möödunud veidi üle 20 aasta ja küllap oli teada, kuhu hukatud maeti.

1940. aastal ümber maetud Spartaki ja Avtroili meremeeste mälestusmärk taastati endisel kohal 1945. aasta veebruaris.¹⁵ Selle vundament on tänini alles.

Teine: Jevgeni Nikonovi mälestamine

Balti laevastiku madruse Jevgeni Nikonovi mälestusmärgist sai Maarjamäe memoriaali üks komponente. Tema mälestust hakati jäädvustama aga kümmekond aastat enne memoriaali rajamise algust.

Tallinn oli pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Balti laevastiku üks tähtsamaid baase. Pärast sõda jätkus Eesti NSV juhtide ja Balti laevastiku poliitvalitsuse koostöö sovetliku mälestuspoliitika vallas. Niisiis on loomulik, et 1951. aasta veebruaris arutas EK(b)P KK büroo 1941. aasta augustis langenud Balti laevastiku madruse Jevgeni Nikonovi mälestuse igavikustamist. Algatus tuli Balti laevastikult, mis sel ajal kandis 8. sõjamerelaevastiku nime.¹⁶

Jevgeni Nikonovi mälestust oli igavikustama hakatud juba 1945. aasta juulis, kui Balti laevastiku juhataja Vladimir Tributs andis käsu kanda Nikonov "ülesnäidatud vapruse ja mehisuse eest" igavesti oma laeva meeskonna nimekirja.¹⁷

1951. aastal tegi laevastiku sõjanõukogu EK(b)P KK-le ettepaneku taotleda NSV Liidu ÜN presiidiumilt NSV Liidu kangelase aunimetuse omistamist Jevgeni Nikonovile (postuumselt). Büroo tegi Eesti NSV ÜN presiidiumi esimehele August Jakobsonile ülesandeks esitada asjakohane taotlus NSV Liidu ÜN presiidiumile. (August Jakobson oli EK(b)P KK büroo liige, kuid sellel istungil teda ei olnud.) Ühtlasi tegi büroo Tallinna Töörahva Saadikute Nõukogule ülesandeks nimetada üks tänav (s.o ükskõik milline) Nikonovi tänavaks.¹⁸

Juhitagu tähelepanu käsuliinile: sõjalaevastiku idee viidi NSV Liidu kõrgeimasse võimuorganisse EK(b)P KK büroo täiesti salajase otsusega ning büroo andis selleks korralduse Eesti NSV kõrgeima võimuorgani juhile. Muu hulgas jagati asjassepuutuvad käsud ka Tallinna linnavalitsusele. Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse omistamine postuumselt jäi mingil põhjusel toppama ja vastav otsus langetati alles 1957. aasta septembris.¹⁹

Tänav nimetati aga kohe ümber ja aastatel 1951–1991 kandis Soo tänav Tallinna sadama lähedal Kalamajas Nikonovi nime. 1951. aastal püstitati Kadrioru pargis Jevgeni Nikonovile esimene mälestussammas, mis avati 19. augustil. Esimene sellepärast, et üheksa aasta pärast avati seal juba uus.

Ajaleht Sirp ja Vasar kirjutas: "Mälestussammas kujutab endast lippu, mille keskele on monteeritud Jevgeni Nikonovi pronksbareljeef. Lipu külgedele on raiutud kiri vene ja eesti keeles, kus öeldakse, et saksa fašistlike anastajate poolt põletati 19. augustil 1941 elusalt tuleriidal pärast ränki piinamisi haavatud Jevgeni Nikonov, kes ei reetnud vaenlasele sõjasaladust."²⁰

Asjaajamisega oli olnud kiire: mälestusmärk avati Nikonovi 10. surma-aastapäeval. Tallinna Töörahva Saadikute Nõukogu oli oma EK(b)P KK büroo 26. veebruari otsusele põhineva otsuse teinud 13. märtsil. Monumendi autorid Baranov ja Dubinski ning insener-konstruktor Petrov andsid projekti joonised üle 17. mail.

Ehkki ausammas oli juba avatud, nõudis Tallinnas paikneva sõjaväeosa nr 81355 (8. laevastiku Tallinna baasi juhatus) ülema asetäitja 1. järgu kapten A. Sõtõi 1951. aasta septembris Eesti NSV Ministrite Nõukogu Kunstide Valitsuse juhatajalt Max Laossonilt projekti läbivaatamise ja kinnitamise kiirendamist ning et lähtutaks 1. septembril esitatud tööjoonistest.²¹

Eesti NSV Arhitektuuri Valitsuse mälestusmärkide projektide läbivaatamise komisjon oli oma soovitused teinud juba 27. märtsil²² ja Arhitektuuri Valitsus teatas Max Laossonile 18. septembril, et sellega ongi projekt kooskõlastatuks loetud.²³ Näib, et monumendi püstitamine tänaseks unustatud kroonukujurite projekti järgi oli kavas juba siis, kui 8. laevastiku ettepanekut arutas EK(b)P KK büroo, kusjuures büroo protokollis monumendist juttu ei olegi.

Kes oli Jevgeni Nikonov (1920–1941), kelle saatusest on palju legende ning kelle kangelasteo detailide üle peavad veebi-tinasõdurid täägivõitlusi veel 21. sajandilgi? Mis päriselt juhtus, kui üldse juhtus, ei olegi vististi enam võimalik välja selgitada. Sündmuse on nüüdseks katnud propaganda ja väljamõeldiste paks vahukord.

Nikonovi kangelastegu kirjeldatakse Balti laevastiku Tallinna mereväebaasi sõjanõukogu määruses, millele on alla kirjutanud mereväebaasi ülem viitseadmiral Georgi Abašvili.²⁴

Kirjeldus ise pärineb mõne poliitohvitseri sulest ja allikakriitikat hästi ei kannata. Selle järgi saadeti Tallinna kaitselahingute ajal ööl vastu 19. augustit 1941 välja luurerühm, kuhu kuulusid madrused Nikonov, Jermotšenkov ja Antohhin, kusjuures Nikonov oli luurerühma ülem, et võtta vangi mõni Saksa sõdur ("keel"), kellelt saada andmeid Saksa vägede kohta, mis koondusid pealetungiks Tallinnale. 13 km kaugusel Tallinnast, Harku küla juures sattusid luurajad Saksa varitsusele.

Tulevahetuses tapeti Jermotšenkov ja Antohhin, raskelt haavatud ja teadvuse kaotanud Nikonov langes vangi. "Fašistlik arst" tõi Nikonovi teadvusele, misjärel teda piinati elajalikult – siinkohal säästetakse lugejat elajaliku piinamise kirjeldusest kõigi sedasorti lugude tüüpiliste detailidega, mis on sarnased nii Nõukogude kui ka Saksa propagandatekstides –; lõpuks seoti Nikonov puu külge, valati bensiiniga üle ja põletati elusalt.

Määrus ennetab ka küsimust, kuidas see kõik üldse teada on:

"Üksikasjad, kuidas fašistlikud timukad Jevgeni Nikonovi piinasid, ja tema kangelaslik käitumine said teatavaks nende vangivõetud fašistlike sõdurite tunnistustest, kes langesid vangi punalipulise Balti laevastiku merejalaväelaste esimese salga ja Tallinna tööliste-vabatahtlike salga vasturünnakul Harku külale 19. augustil 1941. Jevgeni Nikonovi söestunud surnukeha matsid Balti laevastiku merejalaväelaste salga ja Tallinna tööliste-vabatahtlike salga võitlejad sõjaväeliste auavaldustega tema põletamise kohal Harku küla lähedal."²⁵

Siinkohal tasub meelde jätta Balti laevastiku mereväelaste ja Tallinna tööliste ühise võitluse motiiv.

Selle loo ühisosa päriselt toimunuga ei ole väga suur ning eespool esitatu detailidesse pole mõtet süüvida. Edelast ja läänest Tallinna peale liikuva Saksa väekoondise, tugevdatud brigaadi suuruse Friedrichi lahingugrupi staap oli 18. ja 19. augustil Pärnumaal Ares, linnulennult rohkem kui 100 km kaugusel Harkust, ning Nikonovi luurerühma sattumine selle lahingugrupi mõne eelüksuse varitsusele polnud võimalik.²⁶

Sakslaste pealetung Tallinnale algas 20. augustil. 21. sajandi teisel kümnendil on veebis käibele läinud uus versioon, millest 1950. aastatel ei teatud veel midagi. Uue loo järgi langes Nikonov hoopis "eesti natsionalistide pataljoni Erna I" sõdurite kätte. Nikonovi olevat vangistanud ja mõrvanud üks Erna pataljoni salk, mida olevat juhtinud pataljoniülem SS-Obersturmbannführer Hans Hirvelaan isiklikult ning kuhu olevat kuulunud Punaarmee vormi rõivastatud eesti sõdurid ja SS-lased.

Mõne veebisõduri klaviatuuril sündinud loo kokkupuude ajaloofaktidega ei ole suurem kui 1950. aastatel kirjapandul: nimetatud pataljon tegutses sel ajal Rapla lähistel, kus Hirvelaan ise 20. augustil surma sai ja kust Harkusse on üle 50 km. Major Hirvelaanele SS-kolonelleitnandi auastme omistamine tervelt aasta enne eesti SS-leegioni värbamise algust osutab aga üheselt loo sihtgrupile.²⁷

1960. aastal nihutati Jevgeni Nikonovi surmapäev korraks nädala võrra edasi, 25. augustile, mis oli ka rohkem kooskõlas rindejoone liikumisega 1941. aastal. 25. augustit nimetati Nikonovi hukkumispäevana ühes ajalehe Noorte Hääl artiklis, milles viidati Vsevolod Višnevski brošüürile "Lahingutes Tallinna eest".²⁸ Kuid juba kivisse raiutud, Nõukogude Liidu kangelaste nimekirjas olevat ja ametlikult kinnitatud surmapäeva, 19. augustit 1941, see ei muutnud.

1957. aastal pöördus taas endist nime kandev punalipuline Balti laevastik Nikonovi mälestuse jäädvustamise juurde tagasi. Asjakohase määruse andis laevastiku Tallinna mereväebaasi sõjanõukogu 1957. aasta juunis – samast määrusest on pärit ka eespool refereeritud Nikonovi kangelasteo kirjeldus – ja sõnastas sõjaväelise sirgjoonelisusega ülesanded:

1. Matta Suure Isamaasõja kangelase madrus Jevgeni Nikonovi säilmed Harku küla juurest Tallinna Maarjamäe²⁹ piirkonda. Pidulik ümbermatmine läbi viia 19. augustil 1957. aastal, Nikonovi kangelasteo 16. aastapäeval.
2. Madrus Jevgeni Nikonovi kangelassurma paika Harku küla lähistel paigutada mälestustahvel kangelasteo kirjeldusega.
3. Võttes arvesse madrus J. A. Nikonovi kangelasteo tohutut populaarsust ja suurt tuntust eesti rahva, punalipulise Balti laevastiku meremeeste ja Balti sõjaväeringkonna sõjaväelaste hulgas – sellel on tohutu tähtsus laevastiku meremeeste ja Eesti Vabariigi³⁰ töötajate kasvatamisel ustavuse vaimus meie kodumaale ja kommunistlikule parteile –, paluda Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) Keskkomiteel esitada taotlus Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei (NLKP) Keskkomiteele ja NSV Liidu ÜN presiidiumile madrus Jevgeni Nikonovile postuumselt Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse omistamiseks.³¹

Sõjanõukogu määruses pole sõnagi kuus aastat varem tehtud samasugusest taotlusest ega toona püstitatud monumendist ja tänava ümbernimetamisest. Kuu aja pärast võttis EKP KK büroo selle küsimuse oma päevakorda ja otsustas "taotleda NLKP KK-lt madrus J. A. Nikonovile postuumselt Nõukogude Liidu kangelase nimetuse omistamist Suure Isamaasõja päevil Tallinna kaitsmisel ülesnäidatud vapruse ja kangelaslikkuse eest".³²

Sama aasta 3. septembril omistaski NSV Liidu Ülemnõukogu presiidium Nikonovile postuumselt Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse.

19. augustil 1957 maeti Jevgeni Nikonovi säilmed suure pidulikkusega Harku lähedalt Maarjamäele ümber. Mälestustalitus algas Tallinnas Vabaduse platsil, mis toona kandis Võidu väljaku nime. Leinarongkäik liikus läbi kesklinna Maarjamäele.³³ Ajaleht Sirp ja Vasar kirjutas:

"Kadrioru pargis on Nikonovile püstitatud mälestussammas ning pealinna töötajaile on saanud kauniks traditsiooniks korraldada igal aastal kangelase hukkumise päeval mälestusõhtuid. Juba kevadel (sic!) kaevati Harkus üles ja istutati Maarjamäele ümber puu, mille tüve külge köidetuna, lõkketuli jalgade all, suri mehist surma kommunistlik noor Jevgeni Nikonov. Möödunud pühapäeval sängitati vapra madruse põrm ümber Maarjamäe maamulda. Oktoobrirevolutsiooni päevadel kodanluse poolt surnuks piinatud 36 Balti mereväelase ühishaua kõrvale."³⁴

1954. aastal alustas Erika Haggi tööd uue Nikonovi monumendi kallal. Esialgu Saaremaa dolomiidist ja siis graniidist plaanitud monument otsustati lõpuks hoopis pronksi valada.³⁵ Mälestusmärk uuendati ja pronksist Nikonov paigutati oma kohale 1960. aasta mais, mõni kuu enne Jääretke obeliski avamist.³⁶

Nikonovi nime kandsid peale tänava ka koolid ja pioneerimalevad, tema mälestust hoiti alal Balti laevastiku üksustes ja 1990. aastate algul Tallinnast ära viidud Balti laevastiku muuseumis. Puu, mille külge seotuna Nikonov väidetavalt põletati, vajas küll aeg-ajalt asendamist, nagu on meenutanud haljastustöötajad.

1992. aasta märtsis, pärast seda, kui Nikonovi haud olevat "natsionalistide poolt" maatasa tehtud, kaevati hauas olnu välja ja maeti ümber Nikonovi sünnikohta Vassiljevkasse Samara oblasti Stavropoli rajoonis.³⁷ 1992. aasta märtsis võeti maha ka Erika Haggi loodud monument.

Millalgi 1990. aastate alguses, kui metalli väärtus oli mõnda aega ebaproportsionaalselt kõrge, kaotas monument pea. Praegu on Jevgeni Nikonovi ilma peata kuju osa Eesti Ajaloomuuseumi nõukogudeaegsete monumentide väliekspositsioonist.³⁸

Tänapäeval on Jevgeni Nikonovi mälestuse ja mälestamise ümber toimunus hulk koomilisena tunduvaid elemente. Kõigel aga on kontekst. Kangelasteod ja kangelaslood ning nende ümber loodud legendid, sümbolid ja mälestuspaigad on sõjapropaganda juurde kuulunud kirjutatud ajaloo algusest peale. Pühakute elulood ja märtrisurmade kirjeldused pole eeskujuks olnud mitte ainult Nõukogude armee ja laevastiku poliittöötajatele.

Kolmas: Jääretke obelisk

1957. aastal hakkas lähenema Nõukogude armee ja laevastiku 40. aastapäev. Sellega seoses arutas EKP KK büroo mitme obeliski rajamist Tallinnas ja teistes Eesti paikades. Üks tuli üles seada Narvas nende 86 Punaarmee võitleja mälestuseks, kes langesid linna vabastamisel 28. novembril 1918. Ehkki büroo protokoll seda ei kajasta, asendas Narva "vabastamine" Vabadussõja alguspäeva, mida rahvas vähem kui 20 aastat pärast Eesti okupeerimist mäletas, kuid millest ei räägitud, ideoloogiliselt sobiva tähtpäevaga.³⁹

Teine tuli püstitada Tallinna lähedale Kiviloole kohta, kus 21. augustil 1941 pidas ohvriterohke lahingu Tallinna töölispolk, "kuhu astusid vabatahtlikud partei, Nõukogude ja komsomoli töötajate seast, töölised ja kolhoosnikud".⁴⁰ EKP KK propaganda- ja agitatsiooniosakonna lõika-kleebi sõnameistrid ilmselt unustasid, et 1941. aastal Eesti NSV-s kolhoose veel ei olnud.

Samale osakonnale tegi büroo ülesandeks koostada kava, kuidas tähistada Eesti Töörahva Kommuuni 40. aastapäeva 1958. aasta novembris.⁴¹ Ühtlasi kästi ette valmistada töötajate ja sõjaväeosade esindajate miiting Keila lähedal paigas, kus punakaartlased olid 1918. aasta veebruaris pidanud oma esimesed lahingud pealetungivate Saksa vägede vastu.

Viimaks anti korraldus kindlaks teha (Vene) kodusõja ja Suure Isamaasõja kangelaslike lahingute paigad Eesti territooriumil ja koolid, kus olid õppinud hilisemad Nõukogude Liidu kangelased (kümmekond neist olid Eestist pärit või eestlased).

Läbi paluti vaadata ka nendesse paikadesse kas mälestusmärkide-obeliskide või siis mälestustahvlite paigaldamise küsimus.⁴² Endel Taniloo ja Ülo Sirp lõid obeliski, mis paigutati Eestimaa ametiühingute I kongressi delegaatide mälestuseks Uus-Irboskasse.⁴³

Eesti NSV-sse oli jõudmas sovetliku "mälupoliitika" obeliskiperiood, mis pakkus tööd ja leiba ka kohalikele kunstnikele. Stalini ajal püstitatud monumendid olid sageli üleliidulist, ühesugususe nõuet järgivad kommunistlike "pühakute" või Nõukogude riigijuhtide ausambad.

Ei olnud tähtsuseta seegi, et pärast Nikita Hruštšovi 1956. aasta kõnet, milles ta paljastas Stalini kuriteod, lubati monumentidega mälestatavate nimekirja mitu eesti kommunisti, näiteks Jaan Anvelt ja Hans Pöögelmann, kes olid 1930. aastate lõpus langenud Stalini "puhastuse" ohvriks ning vahepeal Eesti kommunistliku liikumise ajaloost kustutatud.

Nimetatuile lisaks arutati 1958. aasta alguses Viktor Kingissepa ja 1919. aasta Saaremaa ülestõusust osavõtnute mälestussamba püstitamist Kuressaarde – linn kandis siis Kingissepa nime – ning Püssi mõisas Kiviõli lähedal 1917. aastal langenud punakaartlastele mälestustahvli paigaldamist.⁴⁴

Ei unustatud ka kaugemat ajalugu: kultuuriministeeriumile anti nõusolek kahepäevasteks pidustusteks Mahtra sõja 100. aastapäeva meenutamiseks 21. ja 22. juunil 1958.⁴⁵

Samal ajal kinnitas EKP KK büroo ka EKP KK ja ENSV MN määruse "Balti Mere Laevastiku Jääretke igavikustamisest".⁴⁶ EKP KK ja ENSV MN andsid määruse välja järgmisel päeval koos järgmiste korraldustega:

"1. Balti laevastiku meremeeste ja Tallinna tööliste Jääretke kangelasteo igavikustamiseks püstitada 1959. aastal Tallinnas mälestusmärk.

2. Paigutada 1958. aastal Keilasse mälestusmärk paika, kus eesti punakaartlased pidasid lahinguid Saksa sissetungijatega.

3. Paigutada 1958. aastal mälestustahvel Riisipere jaama ja mälestuskivi Üdrumale Risti-Virtsu tee ristmikule, kus punakaartlaste ja Balti meremeeste salgad pidasid lahinguid Saksa okupantide vastu.

4. Kohustada Eesti NSV trükiajakirjandust, raadiot ja televisiooni teavitama Jääretke ajaloost, Balti laevastiku mereväelaste kangelasteost ning Tallinna tööliste osast Jääretkel.

5. Teha Vabariiklikule Poliitiliste ja Teaduslike Teadmiste Levitamise Ühingule ülesandeks loengute korraldamine Jääretkest ning Eesti töötajate nendel osalemise tagamine."⁴⁷

Niisiis ei olnud küsimus ainult Maarjamäe obeliskis. Mälestustahvlite ja -sammastega taheti palistada punakaartlaste omaaegne taganemistee Läänemaalt Tallinnani.

Nõukogude ideoloogias oli tähtis koht Eesti- ja Liivimaa liitmisel Venemaaga Põhjasõja ajal 18. sajandi alguses. Seda sõnastati kui akna raiumist Euroopasse Peeter I poolt. Kaks sajandiit hiljem, 1918. aasta veebruaris Tallinnast lahkuma sunnitud Balti laevastik naasis 1939. aasta sügisel ja uuesti 1944. aastal. Selleks, et siia jääda.

Balti laevastiku meremeeste ja Tallinna tööliste vendluse ja ühise võitluse sümbol pidi demonstreerima, et on võideldud ja võideldakse ühise asja nimel. Seda mõtet kajastasid juba 1940. aasta detsembris Balti laevastiku hävitajate Spartak ja Avtroil hukatud meremeeste ümbermatmisel peetud kõned.

Suur osa Esimese maailmasõja eelsetel aastatel ja sõja ajal Tallinna kiiresti kasvanud (sõja)tehastesse tööle tulnud inimestest oli küll tulnud Venemaalt, aga seda ei rõhutatud. 1956. aasta augustis avati Pika Hermanni torni seinal mälestustahvel 1905. aasta revolutsiooni ajal mässama hakanud ja pärast mässu mahasurumist seal hukatud Balti laevastiku ristleja Pamjat Azova meremeestele. Siis möödus mässu mahasurumisest 50 aastat.⁴⁸

Maarjamäe obeliski tarvis loodi ajalookäsitus, mille aluseks olnud ülevaate tellis EKP KK sekretariaat EKP KK Partei Ajaloo Instituudilt. Ülevaate koostas Ülo Taigro (1913–1995),⁴⁹ Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi teadusdirektor koos parteiveterani, Stalini ajal kaks korda vangis istunud Richard Majakuga (1898–1984), kes oli pärast rehabiliteerimist edutatud Partei Ajaloo Instituudi direktori asetäitjaks. Oma panuse andsid ka üks ajalehe Pravda ajakirjanik ja Balti laevastiku esindaja.

Ülevaates kirjutati, et Esimese maailmasõja ajal oli Tallinn Vene Balti laevastiku suuruselt teine operatsioonibaas Helsingi järel. Tallinna mereväebaasis seisnud laevade madrused olid bolševike ühed tähtsamad toetajad 1917. aasta ja 1918. aasta alguse sündmustes Tallinnas.

1918. aasta jaanuaris-veebruaris talvitus Tallinnas 1. ristlejate brigaad, kolm allveelaevadivisjoni, miiniveeskajad, mõned vahilaevad ja miinitraalerid ning hulk abilaevu. Talv oli külm, enamik laevu olid remondis Bekkeri, Noblessneri ja Vene-Balti tehases. Kui Brest-Litovski rahuläbirääkimised Nõukogude Venemaa ja Keskriikide vahel 1918. aasta alguses katkesid, teatas Saksamaa, et katkestab 18. veebruaril vaherahu ja jätkab pealetungi. Eestis tungisid nad 1917. aasta sügisel vallutatud Lääne-Eesti saartelt mandrile ja liikusid kiiresti edasi, vastupanu peaaegu kohtamata.

Et Balti laevastik sakslaste kätte ei langeks, käskis Nõukogude mereväe juhatus 17. veebruaril laevad Tallinnast ära viia. Meri oli kinni külmunud. Mõni nädal varem alanud Soome kodusõjas oli Helsingi langenud punaste kätte ja laevastiku Helsingisse viimine näis turvalise lahendusena. Tallinna ja Helsingi vahele koondati kõik Balti laevastiku jäämurdjad, et tee lahti murda.

24. veebruariks olid laevad Tallinnast lahkumas, pardal ka evakueeritav bolševike juhtkond ja punakaartlased ning hulk Tallinna töölisi koos perekondadega, kokku umbes 4000 inimest. Samal päeval viidi rivist välja Peeter Suure merekindluse rannakaitsepatareid Naissaarel, Aegnal ja Viimsi poolsaarel. Tallinnast väljunud 56 laeva jõudsid Helsingisse 27. ja 28. veebruaril.

3. märtsil 1918 sõlmiti Brest-Litovski rahuleping, mille kohaselt pidi Nõukogude Venemaa viima oma sõjalaevad Soomest Venemaa sadamatesse ja relvitustama. Et meri oli jääs ja Helsingi punaste käes, siis sellega ei kiirustatud. Balti laevastiku madrused ja eesti punakaartlased toetasid hoopis Soome punaseid võitluses valgete vastu.

Aprilli alguses aga maabusid Soomes sakslased ja ka Kesk-Soomes pööras sõjaõnn valgete kasuks. Sakslased ja valged lähenesid Helsingile ning laevad tuli viia Kroonlinna ajal, kui Soome lahe jääolud olid kõige raskemad ning üle poole laevameeskondadest demobiliseeritud.

Puuduvate meremeeste asemele astusid Tallinna töölised, sealhulgas laevaehitustehaste töölised, lõpetasid laevade remondi ja aitasid laevad, kokku 211 alust, Kroonlinna viia. Nõukogude Venemaale oli see tähtis merejõud, sest Musta mere laevastik oli uputatud, Barentsi ja Valge mere ning Vaikse ookeani sadamad langesid aga koos laevadega brittide, ameeriklaste ja jaapanlaste kätte. Peale selle oli kõrgelt motiveeritud Balti laevastiku madrustel tähtis roll valgekaartlaste purustamisel Petrogradi all ja Nõukogude laevastiku ülesehitamisel.⁵⁰

Mõistagi ei nimetatud Eesti Vabariigi väljakuulutamist 24. veebruaril 1918 – seda meenutati nüüd hoopis Jääretke alguspäevana. Jääretke – seda küll pärast mälestusmärgi valmimist – mainiti ka väliseesti ajakirjanduses. Toronto ajaleht Vaba Eestlane kirjutas:

"Tallinna-Pirita tee ääres Maarjamäel sai valmis ja avati kommunistlike funktsionääride kõnede saatel järjekordne ausammas, seekord Baltimere punalaevastikule selle eest, et ta Esimese Maailmasõja lõpul keisri-Saksamaa sõjavägede eest ära põgenes."⁵¹

EKP KK ja Eesti NSV MN määruses nimetatud ettevõtmised põhinevad ettepanekutele, mille refereeritud ülevaate koostajad oli oma kirjatöö lõppu lisanud. Üks neist oli konkreetsemgi – Jääretke mälestusmärgi nurgakivi soovitati panna juba 22. veebruaril 1958.⁵² Ülo Taigrol oli veel teisigi soovitusi: paigutada mälestustahvlid Keila, Sompa ja Toila jaamahoonele, nimetada üks Võru tänavatest Friedrich Leegeni järgi ning püstitada Orinasse (s.o Järva-Jaani) mälestusmärk A. Vinkile ja nimetada tema järgi üks tänav.⁵³

16. juunil 1958 teatas Eesti NSV Arhitektide Liit ENSV MN esimehe esimesele asetäitjale Valter Klausonile, et Arhitektide Liit oli 12. juunil arutanud Jääretke monumendi eskiisprojekti, kiitnud asukohavaliku heaks ning teinud mõne ettepaneku: laiendada Kose teed selles teelõigus, rajada Pirita tee poolt obeliskini looduslik jalgrada, et sealtpoolt tulevad inimesed ei peaks ringi minema jm. Monumendi projekti oli tutvustatud 11. juuni Rahva Hääles ning 20. juuni Sirbis ja Vasaras.⁵⁴ Projekti autorid olid arhitekt Mart Port ja skulptor Lembit Tolli.⁵⁵

Obeliski rajamist pidi juhtima kultuuriministeerium vastavalt Ministrite Nõukogu 11. augusti 1958. aasta korraldusele, millega kinnitati ühtlasi Mart Pordi ja Lembit Tolli projekt esitatud kujul.⁵⁶ Obeliski maksumuseks arvestati 786 000 rubla, sellest obelisk ise 546 331 ja haljastus 107 803 rubla.⁵⁷

Tööprojekti "kivi osa" esitas Mart Port 30. detsembril 1958 ja sai selle eest 10 000 rubla honorari. 1959. aastal lõpetati vundament ja alustati detailide valmistamist, obelisk vajas 32,7 m³ Kaarma dolomiiti.

Monumendi alus oli 11 m kõrgusel merepinnast ja obelisk ise 36 m kõrge. Seepärast taotleti ja saadi ehitusluba kindralleitnant Boriss Petrovilt, Balti laevastiku õhujõudude ülemalt. Sel ajal oli Lasnamäel veel Balti laevastiku sõjaväelennuväli, kust õhkutõusmist ja kuhu maandumist obelisk võinuks häirida. Rahuajal lubati obeliski tähtpäeviti valgustada 1000 W võimsusega.

Ehitise, mis pidi valmima 1. novembril 1959, külgedele paigutati kultuuriministeeriumi kolleegiumi soovitusel neli pronksreljeefi, mis kujutasid Jääretkest osa võtnud punakaartlasi.⁵⁸ Obelisk avati 30. juulil 1960.⁵⁹

Neljas: Maarjamäe memoriaal ja 1960. aastate monumendipoliitika

1950. aastate teise poolel tõusnud ausammaste püstitamise laine kippus liiga kulukaks minema. 1959. aasta aprillis otsustas EKP KK büroo, et monumendi või mälestussamba tellimine ja püstitamine määratakse igal üksikjuhul kindlaks Eesti NSV MN määrusega, millega kinnitatakse kulude eelarve ja määratakse kindlaks rahastamise allikas.⁶⁰

Otsuse juurde lisatud õiendis kirjutas EKP KK teaduse, kultuuri ja koolide osakonna juhataja Eduard Inti, et lisaks juba kavas olevatele objektidele oli Eesti NSV kultuuriministeerium teinud ettepaneku rajada 1960. aastal "Maarjamäele monument-mälestusmärk Nõukogude võimu eest võidelnuile ja organiseerida seal asuv surnuaed ümber vennashauaks koos tundmatu sõduri hauaga". (Ilmselt ei pidanud dokumendi autor siiski silmas maatasa tehtud Saksa sõjaväekalmistut.)

Veel soovitas kultuuriministeerium püstitada 1965. aastal Tallinna Suure Isamaasõja lõpu 20. aastapäevaks Võidu monumendi, 1964. aastal obeliski Jõhvi rajooni Sinimägede lahingupaika ning 1960. aastal monumendi Kuramaale Lätis seal Suure Isamaasõja päevil langenud eesti korpuse võitlejatele.

EKP KK teaduse, koolide ja kultuuri osakond ei toetanud kultuuriministeeriumi plaani püstitada 800 000 rubla maksev monument Sinimägedesse ja 2 000 000 rubla maksev Võidu monument Tallinna. Eduard Inti lisas, et täpsustamist vajavad monumentide püstitamise tähtajad, sest Eesti NSV töökojad, mis tegelevad graniiditöötlemise ja pronksivaluga, on võimelised aastas tootma ainult üks-kaks suuremat monumenti.⁶¹

Õiendile lisatud nimekirjas loetleti plaanitavad mälestusmärgid, mis olid pühendatud ajaloo- ja revolutsioonisündmustele. 1958. aasta 31. detsembril oli kavas avada mälestusmärk Järva-Jaanis Orina lahingupaigas, 1959. aastal Keila lahingus langenud punakaartlastele, ametiühingute I kongressi delegaatidele, Mihkel Aitsamile ja teistele punakaartlastele ning Jääretke obelisk (kõik kolm Tallinnas), mälestusmärk eesti korpuse võitlejatele Velikije Lukis ning 1905. aasta sündmuste mälestusmärk Tallinnas.

1960. aastasse olid kavandatud Saaremaa ülestõusu mälestusmärk, Jaan Anveldi ja Hans Pöögelmanni rinnakujud Tallinnas, Kuramaal langenute monument Lätis ning Amandus Adamsoni rinnakuju Tallinnas. 1961. aastal pidi valmima Viljandi kütipolgu 1918. aasta lahingute mälestusmärk, 1963. aastal kangelaste-komnoorte mälestusmärk ja Jaan Koorti rinnakuju, mõlemad Tallinnas, 1964. aastal 1924. aasta 1. detsembri ülestõusu monument Tallinnas ning Tartu lähedal mälestusmärk Jalaka liinil Saksa okupantide poolt maha lastud Nõukogude inimestele.⁶²

1959. aasta detsembris otsustas EKP KK büroo tunduvalt vähendada ajaloolistele sündmustele, revolutsioonilistele tegelastele ja kultuuritegelastele pühendatud mälestusmärkide püstitamise kulusid aastatel 1960–1965. Ühtlasi anti kultuuriministeeriumile ning Kunstnike Liidu ja Arhitektide Liidu juhatusele korraldus võtta kasutusele meetmed, et tõsta mälestusmärkide kunstilist taset ja vähendada nende maksumust. Ühtlasi kehtestati kord, et Eestis püstitatavad mälestusmärgid võtab vastu Ministrite Nõukogu määratud komisjon.⁶³

Esialgu otsustati jätta püstitamata mälestusmärk Orina lahingule Järva-Jaanis, Jaan Anveldile Paides, 1924. aasta 1. detsembri mässus osalemise eest maha lastud August Lillakasele ja Richard Käärile Tapal ning Johannes Vares-Barbarusele Pärnus. Maarjamäe memoriaalile eraldatud raha otsustati vähendada poole miljoni, 1924. aasta 1. detsembri ülestõusu mälestusmärgi rahastust 300 000 ning Maarjamäe obeliskile eraldatavaid summasid 150 000 rubla võrra.

Samas muudeti varasemad otsused loobuda monumentide püstitamisest Sinimägede 1944. aasta lahingupaika ja Viktor Kingissepale Saaremaale ning need võeti uuesti kavva. Kavale lisati Eduard Vilde rinnakuju Tallinnas (see oli päevakorras nii seoses tema raamatuga "Mahtra sõda", selle sõja 100. aastapäeva kui ka Vilde läheneva 100. sünniaastapäevaga) ja töölispolgu monument-obelisk Kivilool.⁶⁴

Niisiis peatati 1959. aastal mõneks ajaks Maarjamäe memoriaali arendamine. Rohkem kui kümme aastat seisis obelisk Maarjamäel uhkes üksinduses, seltsiks ainult 1940. aasta detsembris ümbermaetute mälestusmärk, Nikonovi puu ning maatasa tehtud Saksa sõjaväekalmistu.

1964. aasta sügisel arutas EKP KK presiidium (1962–1966 kandis büroo presiidiumi nime) Eesti NSV-s aastatel 1965–1970 püstitatavate monumentide plaani.⁶⁵

Plaan otsustati heaks kiita ja "paluda NLKP KK-d lubada püstitada Eesti NSV-s 1965.–1970. aasta plaanis loetletud monumendid". Lõpuks sooviti osa kulusid kanda mitte otse eelarvest, vaid loteriiga: "Pidada otstarbekaks rahva initsiatiivi laialdast kasutamist monumentide püstitamise plaani teostamisel. Seoses sellega paluda NLKP Keskkomiteed lubada viia 1966. aastal läbi vabariiklik raha ja asjade loterii, mille tulud kasutataks ära kangelaste väljaku väljaehitamiseks Tallinnas." Nagu näha, pidi nii monumentide püstitamiseks kui ka loterii korraldamiseks loa andma NLKP Keskkomitee.

Mälestusmärkide loetelus oli kümme monumenti:⁶⁶

1. Eduard Vildele Tallinnas tema 100. sünniaasta puhul.
2. Kristjan Rauale Nõmmel tema 100. sünniaastapäeva puhul.
3. Friedrich Struvele Tartu tähetorni juures.
4. Monument "Au tööle" Kohtla-Järvel Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeva puhul (s.o 1967).
5. Kangelaste väljaku planeerimine ja väljaehitamine Maarjamäele Tallinnas samuti Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeva puhul.
6. Jaan Koorti mälestusmärk Tallinnas.
7. Mälestussammas kangelastele – kommunistlikele noortele Tallinnas komsomoli 50. aastapäeva puhul (s.o 1968).
8. 1924. aasta 1. detsembri ülestõusu monument Tallinnas.
9. August Jakobsonile Pärnus.
10. Mälestussammas Leninile Tallinnas 100. sünniaastapäeva puhul (s.o 1970), kusjuures Tallinna senine Lenini ausammas oli plaanis viia Pärnusse.

Nagu näha, oli osa monumente eelmisest perioodist järgmisse üle toodud. Eduard Vilde mälestusmärgi püstitamise alusena viidati EKP KK presiidiumi otsusele 1963. aasta detsembrist, 1924. aasta 1. detsembri monumenti puutuvas aga eespool nimetatud 15. detsembri 1959. aasta otsusele.

1961. aastal toimus NSV Liidus rahareform ja rubla muudeti kümme korda kallimaks. Sellest hoolimata olid summad küllaltki võrreldavad eelmiseks perioodiks plaanitud summadega: nii oli kavas Maarjamäe kangelaste väljakule eraldada umbes 150 000 rubla.⁶⁷

Veidi rohkem kui poole aasta pärast, 1965. aasta juunis, täiendati Maarjamäe memoriaali edasiarendamise otsust. Peeti vajalikuks "teha korda Maarjamäe rajoon Tallinnas ning rajada seal Eesti NSV väljapaistvate tegelaste mälestuse jäädvustamiseks vastav ansambel, mis oleks kooskõlas sinna rajatava töötajate puhkepargiga." Ühtlasi anti Ministrite Nõukogule korraldus töötada välja Maarjamäe planeerimise ja väljaehitamise konkursi tingimused ning konkurss läbi viia, kusjuures väljaehitamise järjekord tuli paika panna konkursitingimustes.⁶⁸

1967. aasta 15. novembril andsid EKP KK ja Eesti NSV MN ühise määruse "Monumentide ja mälestusmärkide projekteerimise ja püstitamise korra kohta", mis lähtus 1966. aasta 24. juunil antud NLKP KK ja NSV Liidu MN määrusest nr 481. Eesti NSV ühismäärusega sätestati:

"Arvestades monumentide ja mälestusmärkide suurt ühiskondlik-poliitilist tähtsust, kehtestada, et nende püstitamine toimub EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu poolt kinnitatava perspektiivplaani alusel". Ühtlasi määrati, et vähem kui 15 000 rubla maksvate monumentide projektide kinnitamine on Eesti NSV kultuuriministeeriumi, üle 15 000 rubla maksvate monumentide projektide kinnitamine aga EKP KK ja Eesti NSV MN pädevuses. Määruse lõpus teatati: "Eesti NSV ministeeriumidel ja keskasutustel võtta teadmiseks ja juhindumiseks, et riikliku iseloomuga, teemalt eriti tähtsate ning suuri materiaalseid kulutusi nõudvate mälestusmärkide ja monumentide püstitamine toimub NLKP Keskkomitee ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu loal."⁶⁹

Kui varem, kuni 1950. aastate lõpuni, kerkisid monumendid Maarjamäele Eesti NSV võimude ja Balti laevastiku tihedas koostöös või isegi viimase eestvõttel, siis alates 1960. aastate teisest poolest oli tegu üleliidulise tähtsusega objektiga, sest see oli "riikliku iseloomuga ja teemalt eriti tähtis ning suuri materiaalseid kulutusi nõudev" mälestusmärk.

1969. aastal tegi EKP KK büroo kokkuvõtte, kuidas oli 1968. aasta 1. detsembri seisuga täidetud 1964. aasta novembris kinnitatud monumentide rajamise plaani. 1965. aastal oli valminud Eduard Vilde ja 1968. aastal Kristjan Raua monument; Friedrich Struve monument Tartus ja August Jakobsoni monument Pärnus olid 1969. aastal valmimas. Samuti sai 1967. aastal valmis monument "Au tööle" Kohtla-Järvel.

Ülejäänud objektidega oli seis nigelam. Maarjamäe memoriaalansambli planeerimise ja ettevalmistustööde lõpetamine oli Ministrite Nõukogu määrusega edasi lükatud vastavalt 1970. (I järk) ja 1975. aastaks (II järk). EKP KK-ga kooskõlastatult oli edasi oli lükatud ka kommunistlike noorte-kangelaste monument Tallinnas, sest nende "mälestus jäädvustatakse Maarjamäe memoriaalansamblis".

1924. aasta 1. detsembri ülestõusu mälestusmärgi avamine Tallinnas Balti jaama vastas lükati edasi 1974. aastasse ülestõusu 50. aastapäevale, Lenini ausamba uuendamine Tallinnas 1975. aastasse ning Jaan Koorti monument lükati lihtsalt edasi. Vähemalt osaliselt olid põhjuseks plaanivälised monumendid: 1965. aastal oli valminud fašismiohvrite mälestusmärk Kingissepas (Kuressaares), 1966. aastal Hiiumaa kaitsmisel ja vabastamisel langenute mälestusmärk, 1967. aastal Saaremaa kaitsmisel ja vabastamisel langenute mälestusmärk Tehumardil.

1969. ja 1970. aastal olid valmimas monument "Rahvaste sõprus" Haapsalus, mälestusmärk Saaremaal Kogulas 1941. aasta augustis esimesena Berliini pommitanud Balti laevastiku lenduritele, Eesti Töörahva Kommuuni mälestusmärk Narvas ja laulupidude 100. aastapäeva mälestusmärk Tallinna lauluväljakul.⁷⁰

6. juulil 1965 andis Eesti NSV MN määruse "Nõukogude võimu eest Eestis võidelnute memoriaalansambli rajamise kohta". Nõukogude võimu eest võidelnute kõrval pidi memoriaal mälestama ka Eesti NSV silmapaistvaid tegelasi ja selle juurde pidi kuuluma töötajate puhkepargivöönd. Valmimise tähtajaks määrati 1. oktoober 1967, pargivöönd pidi valmima aga 1970. aastal (nagu eespool öeldud, lükati valmimise tähtajad 1969. aastal edasi).

1965. aastal korraldasid Eesti NSV Arhitektide Liit ja Eesti NSV Kunstnike Liit projekti saamiseks lahtise konkursi ühe esimese, kahe teise, kolme kolmanda ja viie ergutuspreemiaga, kusjuures I preemia suuruseks määrati 2000 rubla (hiljem vähendati 1500-le).

Konkursi žürii esimeheks määras Eesti NSV valitsus Tallinna linna TSN täitevkomitee esimehe Johannes Unduski ning tema asetäitjateks kultuuriministri Albert Lausi ja Tallinna peaarhitekti Dmitri Brunsi. Žürii liikmed olid kunstnikud ja arhitektid Kalju Luts, Jaan Jensen, Oskar Raunam, Enn Roos, Bruno Tomberg, Ilmar Torn, Jaan Vares ja August Volberg, Kunstide Valitsuse ekspertiisi kolleegiumi peaekspert Jutta Matvei, kontradmiral Pavel Beljajev, botaanikaaia teadur Aleksander Niine, EKP KK osakonnajuhataja Roman Nittim ja EKP Tallinna linnakomitee sekretär Vaino Väljas. Komisjoni sekretär oli Feliks Berends.⁷¹

Ideekavandi konkursitingimustes määrati, et "sisuliselt peab rajatav memoriaalansambel jäädvustama Nõukogude võimu eest Eestis langenute mälestust, kusjuures ta ei ole seotud konkreetse matmiskohaga". Tingimustes täpsustati, et:

a) memoriaalansambel peab olema vastavuses antud koha maastiku omapära ja mastaabiga;

b) planeeritaval alal endisest Maarjamäest kuni Näituse väljakuni peab olema üldkasutatava pargi iseloom;

c) projekt peab võimaldama memoriaalansambli valmimist 1967. aastaks, Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäevaks. Pargiala kujundatakse välja teises järjekorras;

d) rajatav ansambel võib olla teostatud arhitektuurilises, skulptuurses või mõnes muus monumentaalkunsti vormis või nende sünteesis;

e) materjali valiku suhtes teeb ettepaneku autor;

f) memoriaalansamblis peab olema võimalus jäädvustada Nõukogude võimu eest Eestis langenud väljapaistvate isikute nimed (umbes 200 nime);

g) ansamblisse tuleb siduda 1918. aasta legendaarse Jääretke jäädvustamiseks püstitatud obelisk ja miiniristlejate Avtroil ja Spartak meremeeste ühishaud, kuhu on maetud ka Nõukogude Liidu kangelane Jevgeni Nikonov;

h) memoriaalansambli kujundus võib tõusta üle Lasnamäe paekalda kuni 30 m ja sellisel juhul peab see olema valgustatud ohutuledega, et tagada ohutu lennuliiklus;

i) projektis tuleb anda kogu planeeritava ala põhilised liiklemis- ja transpordisuunad koos parkimisplatsidega. Kose tee tuleb säilitada üldliikluseks, arvestades laiendamise võimalust. Säilitada tuleb ka paekalda alune ühendus Näituse väljakuga kas väljakujunenud trassi mööda piki paekalda alust või uut trassi mööda vastavalt autori ettepanekule;

j) projektis tuleb leida sobiv ühiskondlik otstarve Maarjamäe peahoonele (lossile). Ülejäänud hooned planeeritaval alal kuuluvad lammutamisele.

Võistlusprojektide esitamise tähtaeg oli 22. november 1965.⁷²

Konkursitingimustes, mille Tallinna linna TSN täitevkomitee kinnitas 14. augustil 1965, on mõned sisulised erinevused võrreldes esialgsete punktidega. Lisatud on punkt nõudega planeerida paekaldapealse ala serv ning soov, et pandaks ette, kuidas endise paekarjääri maa-ala edaspidi kasutada.

Ülaltoodud punkt f on sõnastatud veidi teisiti: "Memoriaalansamblis tuleb ette näha ka võimalus Nõukogude võimu eest võidelnute ja Eesti NSV silmapaistvate tegelaste [autori rõhutus] nimede jäädvustamiseks (arvult umbes 200 nime)."

Tähelepanuväärne on ka punkti g teistsugune sõnastus: "Ansamblisse on soovitav siduda 1918. aasta legendaarse jääretke jäädvustamiseks püstitatud obelisk. Kuid memoriaalansambli üldlahendusest tingituna võib ette näha ka selle obeliski ümberpaigutamise memoriaalansambliga mitte seotud olevale alale. Ansamblisse tuleb siduda miiniristlejate Avtroil ja Spartak meremeeste ühishaud, kuhu on maetud ka Nõukogude Liidu kangelane Jevgeni Nikonov. Haua kujundus autori ettepaneku kohaselt."

Peale Maarjamäe peahoone (lossi) sooviti memoriaalansambli valmimise ajaks 1967. aastal säilitada ka olemasolev kahekorruseline töökojahoone.⁷³

1965. aasta detsembri lõpus tehti ideekavandite võistlusest kokkuvõte. Nenditi, et ühtki projekti poleks saanud otsekohe ilma muudatusteta kasutusele võtta. Jõuti järeldusele, et monumendile tuleb anda võitu ülistav sisu.

"Sest kuigi leiname võitluses langenuid, andsid nad oma elu parema tuleviku, meie praeguse elu eest. Sellelt seisukohalt polnud vastuvõetav projekti "Ad Astra" kava kasutada paepealset osa krematooriumi ja lahtise panteonina – sest tegelikult matmiseks antud paik ei sobi. Alles võistluse käigus selgus samuti varem ettenägemata võimalus – kasutada memoriaalansamblit rahvakogunemise, miitingute, tõrvikurongkäikude alustamise jms paigana."⁷⁴

Konkursile esitati 29 tööd, edasise planeerimise aluseks võeti Allan Murdmaa ja Matti Variku võistlustöö, mis oli konkursil saanud teise koha.⁷⁵ Arutati igavese tule ületoomist Tõnismäelt Maarjamäele. Hiljem lisandus kompleksi veel elemente, nende hulgas kompositsioon "Hukkuvad kajakad", mille valamise palve saadeti valukotta 1967. aasta veebruaris.⁷⁶

Vastavalt Eesti NSV Ministrite Nõukogu büroo 1966. aasta 23. veebruari otsusele moodustasid Tallinna linna TSN täitevkomitee, Eesti NSV Riiklik Ehituskomitee ja Eesti NSV kultuuriministeerium lõpliku ideekavandi koostamiseks arhitektide ja kunstnike komisjoni, kuhu kuulusid selle aja silmapaistvamad, enamasti noorema põlve arhitektid ja skulptorid Albert Eskel, Voldemar Herkel, Alo Hoidre, Peep Jänes, Toivo Kallas, Rein Kersten, Allan Murdmaa, Aime Mölder, Jüri Palm, Valve Pormeister, Mart Port, Kalju Reitel, Henno Sepmann, Hugo Sepp, Peeter Tarvas ja Matti Varik.⁷⁷ Komisjon lisas konkursitingimustele 11 nõuet, sealhulgas:

• memoriaalansambli üldidee peab olema elujaatav, võitu ülistava sisuga;
• rajatav memoriaalansambel peab väljendama arhitektuuri ja kunsti sünteesi kaasaegseid põhimõtteid;
• I ehitusetapis⁷⁸ kavandatud tööde maksumus ei tohi ületada 500 000 rubla;
• kavandatava memoriaalansambli territooriumile luua võimalus rahvakogunemisteks ja miitingute läbiviimiseks;
• 1918. aasta Jääretke jäädvustamiseks püstitatud obelisk säilitada esialgses kohas ning siduda memoriaalansambli mahtu;
• miiniristlejate Avtroil ja Spartak meremeeste ning J. Nikonovi matmispaikade kujunduse muutmise korral tuleb säilitada matmispiirkond oma esialgses kohas.⁷⁹

Kolm aastat pärast EKP KK presiidiumi 26. detsembri 1963. aasta otsust Maarjamäele püstitatava memoriaalansambli I järgu väljaehitamise kohta sõlmisid Matti Varik ja Jüri Palm Eesti NSV kultuuriministeeriumiga lepingu kompositsiooni "Hukkuvad kajakad", igavese tule juurde kuuluvate, tuld hoidvate käte ja 13 näokujutise modelleerimiseks.⁸⁰

Esialgse plaani tähtaegadest ei suudetud kinni pidada. 1967. aasta detsembris andis Eesti NSV MN määruse "Nõukogude võimu eest võidelnute memoriaalansambli rajamise kohta Tallinnas", mille järgi pidid tööd algama 1968. aastal ja I järk lõpetatama Eesti NSV 30. aastapäevaks (1970). Teise järgu ehitamine pidi algama 1971. aastal ja tööd lõpetatama Eesti NSV 35. aastapäevaks.⁸¹ Ka see kava ei teostunud õigeks ajaks ning II järgu valmimine lükati edasi 1980. aastasse.⁸²

Arhitektuuriliste ja kunstiliste detailide kõrval on siinse artikli kontekstis huvipakkuvam memoriaali aumüüriga seonduv, eelkõige sellepärast, et see raamistab väga selgelt hilissovetliku "mälupoliitika" Eesti NSV-s. Aumüüri loomiseks sõnastati konkreetsed põhimõtted:

"1. Memoriaalansambli aumüüri raiutakse silmapaistvate isikute nimed, kes on olnud juhtivalt tegevad revolutsioonilises võitluses nõukogude võimu eest, kodumaa kaitsel, organisatsioonilises juhtivas töös, rikastanud tunduval määral teaduse- ja kunstialasid nõukogude võimu ajal. Nende hulka peaksid kuuluma:

I. Revolutsioonilise liikumise algatajad Eestis

II. 1905. aasta revolutsiooni tegelased

III. Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni tegelased

IV. Eesti Töörahva Kommuuni juhid

V. Kodusõja kangelased

VI. Põrandaalusest võitlusest kodanliku korra vastu osa võtnud, partei- ja ametiühingute tegelased

VII. 1940. aasta revolutsioonis silmapaistvalt osavõtnud

VIII. Suure Isamaasõja kangelased

IX. Partisani- ja vastupanuliikumisest osavõtnud

X. Banditismi vastu võidelnud

XI. Väljapaistvad isikud fašismivangide hulgast

XII. Väljapaistvad vaimsete alade (teadus, kirjandus, kunstid) viljelejad

XIII. Pärastsõjaaegses ülesehitustöös silma paistnud isikud.

2. Aumüürile kandmise eelduseks on isiku üldtuntus rahva hulgas.

3. Aumüürile kandmise otsus tehakse kaks aastat pärast isiku surma.

4. Aumüürile kandmise ettepaneku EKP Keskkomiteele, ENSV Ministrite Nõukogule ja ENSV Ülemnõukogu Presiidiumile teeb Alaline Komisjon ühiskonna, teaduse ja kultuuritegelastest, teaduslike ja ühiskondlike organisatsioonide esindajatest. Komisjoni koosseis vaadatakse läbi iga viie aasta tagant.

---

7. Kord aastas peetakse aumüürile kantute austamis- ja mälestuspäeva. Mälestuspäeva peetakse ilma kõnedeta, soovijad võivad vaikselt seisatada nimede juures ja asetada müüri jalamile lilli. Teatud vaheaegade järele kostab vaid tseremoniaalmuusika.

8. Aumüüri jäetakse küllaldaselt ruumi uute nimede kandmiseks.

9. Aumüüri sissejuhatuse moodustab Lenini reljeef."⁸³

Kivisse raiumiseks pandi ette hulk nimesid koos järgmise märkusega: "Nimekiri on teaduslikult läbitöötamata – koostatud selleks, et saada ettekujutust, missugused nimed võiksid kõne alla tulla kui ka selleks, et umbkaudu määrata nimede alla võetava ruumi ulatust."

Kui põrandaaluste kommunistide, Eesti NSV tegelaste ja Punaarmee sõjaväelaste nimekiri on oma aja kohta tavapärane, siis kultuuri-, teadus- ja ühiskonnategelaste loetelu ulatub Eesti Töörahva Kommunist ja 1905. aasta revolutsioonist palju kaugemale minevikku: see algab Otto Wilhelm Masingu, Kristjan Jaak Petersoni ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldiga ning sisaldab ka Friedrich Robert Faehlmanni, Ferdinand Johann Wiedemanni, Rudolf Tobiase, Karl August Hermanni, Eduard Wiiralti, Ants Laikmaa, Friedrich Struve, Teodor Lippmaa, Karl Menningu ja paljude teiste nimesid,⁸⁴ kes olid küll rahva hulgas üldtuntud ja kelle surmast oli möödunud vähemalt kaks aastat, kuid kes mingil juhul ei olnud "rikastanud tunduval määral teaduse- ja kunstialasid nõukogude võimu ajal".

Memoriaalkompleksi valmimine üha venis ning EKP KK büroo pidi sellega seotud küsimusi veel korduvalt arutama. 1974. aasta oktoobris⁸⁵ tõusis küsimus päevakorda, sest EKP Tallinna linnakomitee ja Tallinna TSN täitevkomitee olid memoriaalkompleksi projekti lõpuleviimise huvides teinud ettepaneku matta Avtroili ja Spartaki punalaevastiklaste ning Jevgeni Nikonovi põrmud sümboolselt ümber (символически перезахоронить) sõjaväekalmistule, paigutades uutele haudadele ka olemasolevad mälestusmärgid.⁸⁶

Mida linnaisad mõtlesid sümboolse ümbermatmisega, pole selge; ilmselt siiski mitte seda, et tegelikult polegi kedagi ümber matta. EKP KK kultuuriosakond kaalus küsimust ega soovitanud Tallinna linna ettepanekule vastu tulla.

Esiteks, kirjutas kultuuriosakonna esindaja, oli kogu Maarjamäe memoriaalansambli rajamine päevakorda kerkinud just nendesamade haudadega seoses ja pealegi oli haudade säilitamine üks konkursitingimustest.

Teiseks juhiti tähelepanu, et "nimetatud valge terrori ohvrid juba maeti korra Maarjamäele ümber ja seda üldsuse laialdasel osavõtul. Nende põrmude teisaldamine võiks esile kutsuda mõistmatust ja soovimatuid reaktsioone".⁸⁷ Seega jäid hauad Maarjamäele.

Maarjamäe memoriaali I etapp avati 1975. aasta suvel, Eesti NSV 35. aastapäeva ja üldlaulupeo pidustuste raames. Igavese tule Maarjamäe memoriaalis süütas 18. juulil 1975 EKP KK I sekretär Ivan Käbin. Tuld Tõnismäelt üle ei toodud, Maarjamäel süüdati lihtsalt uus.

Oma sõnavõtus ütles Käbin:

"Igavene nagu see tuli, nagu voogav meri ja kaljune maa on mälestus sangaritest, kes viisid töörahva võitluslipu täieliku võiduni ja kaitsesid seda kõigi vaenlaste rünnakute eest! Igavene nagu see tuli, igavene nagu voogav meri ja merest tõusev kaljune maa on Kommunistliku Partei üritus, Lenini partei üritus, mille eest võitlesid eelmiste põlvkondade parimad esindajad, mille nimel elame ja töötame meie ning mida valmistuvad edasi viima meie pojad ja tütred! Ärgu iialgi rohtugu rahva tee sellesse mälestuspaika! Saagu see kohaks, kuhu tullakse ikka ja jälle, et kinnitada tõotust hoida kõrgel nõukogude võimu lippu – rahvavõimu lippu –, marksismi-leninismi surematut lippu, ja väsimatult töötada kommunismi võidu nimel."⁸⁸

On tähelepanuväärne, et eelmisel päeval oli lõpuks avatud ka 1924. aasta 1. detsembri relvastatud ülestõusu monument Balti jaama vastas.⁸⁹

1975. aasta mais arutati EKP Tallinna linnakomitee esimese sekretäri Nikolai Johansoni juures memoriaalansambli teise järgu ehitamise küsimusi. Kohal olid EKP KK kultuuriosakonna juhataja Olaf Utt, Eesti NSV kultuuriminister Juhan-Kaspar Jürna, ehituskomitee esimees Endel Paalmann, Tallinna linna TSN täitevkomitee esimees Ivar Kallion, Jutta Matvei ja linnakomitee osakonnajuhataja Linda Kivipõld.

Otsustati, et kultuuriministeerium tellib teise järgu arhitektuurse lahenduse, mis valmiks 1. augustil 1975. Otsustati, et nimesid ja nimetahvleid ansamblisse ei tule, küll aga Lenini tsitaat: "Nõukogude võim on tee sotsialismile, mille on avanud töörahva hulgad ja sellepärast on õige ja sellepärast on võitmatu."

Reljeefide ja skulptuurigruppidega või muul viisil tuli lahendada järgmised teemad: 1905. aasta revolutsioon, Oktoobrirevolutsioon, kodusõda, Eesti Töörahva Kommuun, 1924. aasta detsembriülestõus, 1940. aasta juunirevolutsioon, Suur Isamaasõda ja Eesti NSV 40. aastapäev – seega oli valmimine plaanitud 1980. aastasse.⁹⁰

Plaanidest hoolimata jäi Maarjamäe memoriaali edasine arendustöö tasapisi soiku. 1970. aastate teise poolel olid Tallinna ja mitte ainult Tallinna ehitusorganisatsioonid rakendatud Pirita olümpiaobjektide rajamisel. Nimelt toimus 1980. aastal Tallinnas Moskva olümpiamängude purjeregatt. Seoses sellega rekonstrueeriti Pirita tee: varem praeguse kergliiklustee kohal kulgenud tee viidi tükk maad mere poole – sealjuures veeti merre hulk materjali, et maad juurde võita – ja ehitati neljarealiseks.

Maarjamäe memoriaalist sai suuremate sovetlike tseremooniate paik, kuid seal süüdati ka laulupeotulesid ning alustati Eesti Õpilasmaleva ja Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva malevasuvesid.

Ehitustööd jõudumööda siiski jätkusid: "Monumentaalkunstnikud jätkavad üleliidulise tähtsusega objektil, Maarjamäe memoriaalkompleksil," teatati 1981. aasta veebruaris.⁹¹ 1981. aasta septembris lisati memoriaalkompleksi Tallinna kangelasliku kaitsmise 40. aastapäeva mälestuskivi.⁹² 1982. aastaks oli Maarjamäe memoriaalkompleksi kavandamise II järk lõpule viidud – ehitusküsimused pidid tulema valitsuses arutusele lähemal ajal.⁹³

1985. aastal jätkas arhitekt Allan Murdmaa Maarjamäe memoriaali väljaarendamist Tallinna-nimeliste väeosade mälestuskividega. Memoriaalansambli Pirita-poolsesse serva paigutati järjestiku 32 hallist graniidist tahvlit, kuhu raiuti sõja ajal Tallinna nime kandnud Punaarmee üksuste nimed ja nende relvaliigi embleemid.

Nenditi, et "tahvlite rida aitas tunduvalt korrastada seni veidi ebamäärasena ja hõredana mõjunud ansambliosa (kuigi peab ütlema, et see haakub praegu halvasti memoriaali põhimahtudega – erinevad mastaabid). Siiski on praegu raske midagi resoluutsemat öelda, sest tegu on ainult ühe ning mahult mitte eriti suure osaga Maarjamäe kompleksi teisest ehitusjärjekorrast ---".⁹⁴

1980. aastate teisel poolel lähenes juba Eesti NSV 50. aastapäev. Endiselt panid Maarjamäele lilli Moskva ja vennalike liiduvabariikide delegatsioonid ning ka Tallinna väisanud välisriikide rahuvõitlejad ja kommunistlike parteide esindajad.

9. mail ja 22. septembril meenutasid partei, valitsuse ja linnavalitsuse nomenklatuursed asjamehed juba lihasmällu salvestunud tseremooniatel suurt võitu ja Tallinna vabastamist. Kuid NSV Liit elas lagunemise tähe all ja memoriaali valmisehitamine oli üha ebatõenäolisem.

1990. aasta augustis, kui Eesti NSV 50. aastapäev oli jäänud selja taha, meenutas kodu-uurija Maarjamäelt, nagu Harald Kadari end nimetas, memoriaalansambli rajamist 1960. aastatel:

"Ansambel kavandati õige suurejoonelisena, laiumas üle hiljutise kalmistu piiride. (Ega samal ajal kalmistust mitte hingatudki.) Lausa võigas oli mullatööde algus. Piki kopaga kaevatud süvendite nõlvu ilmusid läbilõigatult nähtavale maa rüppe ridamisi maetud inimkehad. Maapinnal vedeles Saksa sõjaväelaste saapaid. Lähedale elama asunud perekondade võsud loopisid üksteist sääreluudega. --- Kavandatud mälestusansamblist jõuti teostada siiski vaid esimene järk. Meeletul ja kulunõudval tööl saadi sabast kinni Brežnevi surma järel. Kujunenud tegelikkus: tuhanded kaotatud hauakääpad, sajad metsikult lõhutud hauad ilmestamas (vähemalt kohapealsetele) nõukogude võimu seesinast suutlikkust. Aeg on sellelgi mõelda. Otsustatagu ka siia loodud pealisehitise üle."⁹⁵

Kokkuvõte

Maarjamäe memoriaal koos Jääretke obeliski ning hävitajate Spartak ja Avtroil punamereväelaste ühishaua, samuti Jevgeni Nikonovi hauaga oli alates 1950. aastate teisest poolest eesmärgikindlalt arendatud memoriaalkompleks Tallinnas kui NSV Liidu liiduvabariigi pealinnas.

Alguses oli üks rajamise eestvedajaid punalipuline Balti laevastik. Alates 1960. aastatest sai Maarjamäest memoriaalansambel, mille ehitamine oli NSV Liidu keskvõimu tähelepanu all nii selle ideoloogilise tähenduse ja tähtsuse – monument kõigile Eestis Nõukogude võimu eest võidelnutele – kui ka kulumahukuse tõttu.

Memoriaalkompleks pidi esitama Nõukogude võimu Eestisse jõudmise kangelaslugu ning koos sellega lugusid tema kaitsmisest, tagasivõitmisest ja märtritest, seega Nõukogude võimu järjepidevusest. Kaasatud olid kõik Nõukogude võimu kehtestamise, kaotsimineku ja taaskehtestamise etapid: 1917. aasta Oktoobrirevolutsioon ja Jääretk, 1918. aasta Eesti Töörahva Kommuun, 1919. aasta I ametiühingute kongressi delegaatide saatus, 1940. aasta sotsialistlik revolutsioon ja Tallinna kaitsmine 1941. aastal ning 1944. aasta vabastamine.

Plaanitud oli esitada ka eellugu – 1905. aasta revolutsioon – ja ebaõnnestunud taaskehtestamine ehk 1924. aasta 1. detsembri kommunistlik ülestõusukatse, kuid selleni ei jõutud.

Maarjamäe memoriaali ehitamise ajalugu peegeldab Nõukogude ideoloogia väliste mälestusmärkide arengulugu Eestis päris algusest kuni lõpuni välja. Ring sai täis poole sajandiga.

Sealt edasi, viimased 30 aastat, on suurema eduta arutatud, mida memoriaalansambliga uutes oludes peale hakata. Probleemgi oli 1992. aastaks sõnastatud: "Ettepanek memoriaali tähendus "ümber mõtestada" ei tule arvesse ühelainsal lihtsal, aga määraval põhjusel: teades, kelle näpunäitel, milleks ja mille põlistamiseks too ansambel on loodud, pole enamik Nõukogude võimu tõttu kannatanuid ja nende lähedasi nõus seal pead langetama ja sinna lilli viima."⁹⁶

Artikkel ilmus algselt väljaandes "Eesti Mälu Instituudi toimetised 3 (2021): Propaganda, sisseränne ja monumendid: vaateid Nõukogude võimu kinnistamise meetoditele Eestis 1950.–1980. aastatel" (toim. Meelis Saueauk ja Meelis Maripuu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2022, 240 lk).