Oli parlamendivalimistel kunagi selline loosung: "Plats puhtaks!". Plakatil seisis vanahärra, tuntud professor, ja pühkis luuaga minema kujuteldavad igandid. Vanast süsteemist jäänud jobud. Reeturid, kollaborandid, igasugused tolgused, kes ei sobi uue Eesti ehitamise juurde.

Mulle see loosung meeldis, sest oli konkreetne ning luud mõjus uljalt. Räägitakse, et tänu julgele pöördele sai Eesti hea põrke, mis viis meid kiiresti euroopalike väärtuste juurde, kus erinevused pole ühiskonnale piduriks, vaid arengu mootoriks. Plats puhtaks!

Ma ei mäleta, et puhtakspühkimise loosungiga oleks mõeldud floora või fauna esindajaid, teisest rahvusest inimesi, tolmulestasid, küünikuid, lendavaid puuke, intrigaane või ajalugu. Nagu öeldud, pühkijaks oli tuntud ajalooprofessor, kes hindas kõrgelt arhiivides istumist ja selle väljauurimist, kuidas on olnud vanasti. Vähemalt nii tundus mulle, lihtsale plakatiaustajale.

Professori sõbralikku nägu vaadates ei jäänud muljet, et talle oleks kangesti meeldinud keelamine kui säärane. Ta ei tundunud olevat proto-woke, kes leiab keeruliste ja vastuoluliste probleemide lahendamisel abi mõne nähtuse tühistamisest. Ei jäänud sellist muljet, lööge või maha (olen kuulnud, et see väljend on taas kogumas populaarsust, sest aitab alla joonida seisukohtade põhimõttekindlust ja vankumatust).

*

Heatahtlik lugeja ilmselt juba aimab, kuhu jutt tüürib.

Teen kiire hüppe ja väidan, mida väita on: 30 aastat hiljem oleme taas jõudnud hetkeni, mil kõigi probleemide lahendamiseks näib olevat parim lahendus plats puhtaks lüüa, aga seekord juba hoopis teistmoodi. Mitte tulevikku juhatava loosungina, vaid minevikule ja olevikule kätte maksva käsuna.

Mitte küsida küsimusi, mitte sukelduda nüanssidesse, vaid brutalistika parimate traditsioonide kohaselt viilida fassaadidelt maha viisnurgad, keelata vene keeles ütlemast, millal läheb järgmine rong Türi poole või näpata inimestelt, kes on harjunud kodukandi asjades kaasa rääkima, see väike õigus ja minema plagada põlislaante poole.

Selle kõige tulemuseks – nii öeldakse meile – peaks olema sidusam, tervem ja igatepidi mõnusam ühiskond. Istud õhtul kamina ette, süütad puuhalgude virnas universaalhinnaga tule ja mõtled: hästi elasime täna, hästi. Keelasime, võtsime ära, lõime laiali, nühkisime maha. Kuidas ei saakski see meeldida? Või ptüi, ei peagi kõik meeldima. Kuidas ei saakski see kaasa tuua turvalisema ja solidaarsema riigi? Saab, kindlasti saab. Ehh, vennad kannatuses. Plats on puhas!

Oli näiteks hiljuti selline kohtumine. Tunnustatud ajaloolane rääkis muuseumi kohvikus vaikse häälega, kuidas kolleegid mälu-uurijad ei julge enam sõna võtta. Hing justkui kisuks ütlema, et mäletamine on mitmekihiline ja kui Narva tank ning veel mitmed välja arvata, siis paljude monumentide puhul võiks ju hoopis – teate küll – arutada, analüüsida, mõelda. Kas ei võiks näiteks mõne monumendi juures olla hoopis selgitav tekst, mis avaks kontekste, sest ega…

Ja juba kõlab stopp! Hulluks läinud! Kui palju plekki selliste siltide peale kulub! Aga plekki on meil vaja mujal. Näiteks tuleks meisterdada üks korralik häbiplekk ja anda see kõigile, kes arvavad, et isegi nõukogude aja monumente on meil tulevikus mitte ainult kena vaadata, vaid isegi vaja: mineviku selgitamiseks ja sellest õppimiseks.

Praegu on sõda, tuletatakse meile meelde, ja sellises olukorras peavad igasugused pooltoonid kaduma, sest on võimalik ainult mustvalged lahendused. Ainult mustvalge aitab lõpetada sõjad, tõsta tööviljakust ja meessuguhormoonide arvu ning kindlustada, et tulevikus meil oleks vähem kui nii sõdu kui ka üleüldse konflikte. Sest kas dialoog oleks parem viis tuleviku arusaamatuste ja konfliktide ärahoidmiseks? Ärge tehke nalja. Tänasel päeval? Plats puhtaks!

Üleüldse ei maksa mõelda liiga keeruliselt. Kui näiteks Venemaa käitub teatud moel, siis järelikult on ka kõik kohalikud venelased sellised. Võrdusmärk nende kahe vahel, ja punkt ja siis veel kord punkt. Võrdusmärk veel ka mitte ideoloogia ja valimisõiguse, vaid rahvuse ja valimisõiguse vahele. Lüke on väike, pealtnäha tühine, aga ometi otsustav.

Välispoliitika ja sisepoliitika lähtugu samadest printsiipidest, sest kui me sõdime venelastega välismaal, siis miks ei peaks see vähemalt mingil moel peegelduma ka seespool. Normaalne? Normaalne. Plats puhtaks!

Kui viidi minema Narva tank, peeti siin-seal vajalikuks parastada: kas saite aru, et Eesti Vabariigiga ei jamata. Ei tuntud uhkust ainult selle monumendiks maskeerunud vägivalla sümboli äraviimise üle, vaid ka äraviimise natuuri üle – et see oli jõuline, tugev, kohal olid mitte sinistes, vaid koguni rohelistes riietes mehed ja kraana ulatus nii kõrgele üle puulatvade, et pool Narvat pidi seda nägema ja mõistma: valesti on elatud, valesti on mõeldud.

Näitasime koha kätte, ja mitte ainult neile, kes ideoloogiliselt imelikud, vaid ka "neile", kes räägivad ühes teises keeles ja mäletavad ühte teist mälu.

Küsimus ei ole mitte üksikutes otsustes või ideelistes valikutes, vaid mingis üldkehtivusele pürgivas printsiibis, millele annab õigustuse justkui sõda. Plats tuleb puhtaks teha ja punkt.

Ometi tundub, et selle pürgiva printsiibi taga pole sugugi ainult sõda, vaid hoopis teistsugused ihad. Vähe aitab sõda võita või tulevasi konflikte vältida see, kui kelleltki võetakse talle juba antud hääl, viilitakse maha kipsist viisnurgad või lõpetatakse "nende" keeles teadete edastamine vaksali lummavates ruuporites. Aimdub mingisugune ärganud otsustavus: kannatasime seda kõike 30 aastat, nüüd aitab, juba ammu oleks tulnud teha. Plats puhtaks!

Kättemaks mingisuguse ebaõnnestumise eest, aga ebaõnnestumise eest vastutavad ainult "nemad". Samamoodi ka monumentidega, laiemalt aga üleüldse mäluga. Olid juba unustatud vaesed monumendikesed, tuli neid alles otsima hakata, paluti kogu ühiskonna abi, et nad informeeriksid sammaldunud ausammastest, et siis nad üles leida ja maha võtta. Tühistada, kustutada, ära unustada.

Vähe on Karksi taga tummalt seisval monumendil jõudu ässitada üles inimesi relvi haarama, küll aga oleks tal ehk rammu, et tuletada meelde, panna kõnelema, õpetada mäletama ja jumal teab, võib-olla isegi minevikust õppima. Kuid pole vaja. Me oleme sõjas, tuletatakse meelde. Ja võetakse miskipärast omaks sõja iidne printsiip: see, kellel pole õigus, oskab kasutada ainult jõudu. Plats puhtaks!

Alles hiljuti kaebasid praegused keelajad, kuidas maailmas kistakse maha monumente, tühistatakse teisitiarvajaid ja kehtestatakse keelamiste ning tsensuuri kaudu mingisugust uut ideoloogilist arusaama maailma asjadest. Ja nüüd ütles lugupeetud ajaloolane, et mitmed tema kolleegid kardavad ilma jääda teadusrahadest, kui nad peaksid hakkama kasvõi sosinal rääkima, et Maarjamäe obelisk see ja too.

See on tühistamiskultuuri uus tulemine, mis ei taha kuuldagi aruteludest ega pooltoonidest. Neid peetakse üleharitud inimeste ajaviiteks "tõsistel aegadel" ning leitakse, et tuleviku jamasid aitab ära hoida ainult üks lihtne, terviklik ja tõeliselt mõistlik printsiip: plats ükskord ometi tõesti puhtaks!

Kuidas see kõik peaks kaasa aitama terviklikuma ühiskonna loomisele ja rahvuste (mitte ideoloogiate) vahelisele mõistmisele, kui ühiskonda koheldakse lollikeste kimbuna, kelle silme alt tuleb ära koristada nii ebasobivad mälu, keel kui inimesed? Kas ei meenuta see üht teist ühiskonda? Sellist, kust viimased 30 aastat oleme proovinud kiiruga eemalduda?

*

Nagu uuemal ajal kombeks, tuleks hiljemalt lõpusirgel vanduda truudust põhiväärtustele. Hea küll, vannume.

Juulikuus on Eesti maapiirkondades ilus – nõus. Narva tank tuli ära viia, Venemaaga kompromisse ei saa sõlmida, sest ta tunneb ainult jõudu ning sealne ühiskond kaasvastutab sõja eest – samuti nõus. Ka meie peame silmas pidama, et Venemaa ideoloogia siin juuri ei ajaks ning selle nimel tuleb ette võtta otsustavaid samme – muidugi.

Aga kust on tulnud veendumus, et hoogtöö on parem kui analüüs, puusatuli parem kui sihtimine ja parim lahendus on läheneda väikeriigis asjadele totaalselt. Sellest paraku on võimatu aru saada.

Aga noh, paljusid asju ei oska selgitada. Kui näiteks kümne aasta pärast peaksin lapselapsega mööda Tallinna tänavaid paradeerima ning ta juhtub küsima, miks ühel või teisel hoonel on kirkajäljed või miks üks või teine inimene hoiab oma suu kinni, ei oska ilmselt midagi mõistlikku öelda.

Jalutame mööda kena sügistänavat, langeb ainult rangelt emakeelseid puulehti ning meenuvad miskipärast kaks kirjakohta. Esiteks mõned aastad tagasi loetud Vene noorte patriootlikud kirjandid, mille nad kirglikult lubasid minna vajadusel Eestit kaitsma. Ja teiseks Juhan Viidingu luuleread:

Kes? Johan.

Mis? Jalutas.

Millal? 1995. a jaanuaris.

Kus? Tallinna südalinnas.

Ja nägi kiviseinal valimiseelset müürilehte, millel seisis: "Eesti eestlastele!"

Johan võpatas, tardus paigale, vaatas üksisilmi ja tundis, et kaotab teadvuse või tasakaalu või mõlemad.

Kujutluspilditormis polnud võimalik orienteeruda, Johan kaotas aja- ja kohataju. (Ta nägi teisi aegu ja kohti, ammuseid – aga siin.)

Ja siis, murdosasekundi möödudes tundis ta, et peab pakkima kohvri, kui veel jõuab, ja lahkuma.

Järgmisel hetkel suutis ta meenutada, et kuulub ise samasse rahvusse, kes kõneleb keeles, milles silt seinal ja see kiri siin.

Seejärel kahtles Johan, kas ta ikka kuulub rahvuse hulka, kelle sekka ta seni oli teadnud end kuuluvat.

Edasi mõtles ta: kui mina lähen, kuhu jäävad või lähevad siis Maria, Jüri, Joosep, Hanna, Andres, Mihhail, Debora, Cornelius, Anna ja teised?

Ta küsis. "Vastu oma saatusele" – vastati.