Viimastel nädalatel vaidluste tulipunktiks muutunud Tallinna Maarjamäe memoriaal küll kavandati ideoloogilise monumendina, kuid valmis ehitati vaid selle maastikuarhitektuuri osa. Mitmed kavandatud Nõukogude võimu sümbolid jäid aga planeeritud mahus ehitamata.

Maarjamäe memoriaali võiks vaadelda koos kommunismiohvrite memoriaali ja saksa kalmistuga ühe tervikliku mäluväljana.

Hiljuti valminud kommunismiohvrite memoriaal on kavandatud sõjaaegse saksa kalmistu ning Allan Murdmaa ja Matti Variku kujundatud nõukogude memoriaali kõrvale just nii, et moodustuks ühtne kompositsiooniline ning mõtestatud tervik. Näiteks toob kommunismiohvrite memoriaali õunapuudega tähistatud koduaia helguse kontrastselt välja just Maarjamäe memoriaali kõrgeks kasvanud sünge kuusemets, mis ähvardavalt heidab varju õunaaiale ja hoiatab toimunu võimaliku kordumise eest.

Allan Murdmaa maastikuarhitektuuri meistriteos väärib kaitsmist. Kompleksi säilitamine on mõistlik ja võimalik, kui eemaldada Maarjamäe memoriaalilt otseselt Nõukogude ideoloogiaga seotud detailid ja lisada tervikule uusi tähenduskihte. Selline lähenemine väldiks ka Maarjamäe memoriaali alal olnud nii saksa kui eesti sõdurite kalmistu hauarahu teistkordset rikkumist.

Mitu kihti kultuurimälu

Maarjamäe memoriaali alal on rohkem kui üks tähendus. Huvitava faktina on seesama Maarjamäe olnud toimumiskohaks ajaloolisele sündmusele, mida Eduard Vilde kirjeldab oma romaanis "Prohvet Maltsvet". 1861. aasta varasuvel seisis Lasnamäel Suhkrumäe all loopealsel heinamaal ehk tänase memoriaali asukohal mitusada inimest ja ootas valget laeva, mis viiks nad kodumaalt minema tõotatud maale.

Seda imelist laeva oodati nädalaid ning valge laeva tõlgendusi tekkis mitmeid: üks äärmuslikumaid oli ootus valgest pilvest, mis viib inimesed piibellikku Kaananisse.

Teine ja näiliselt veidi realistlikum ootus oli, et tsaaririik annab rändajate käsutusse laevad, mis viivad nad viljakasse Krimmi, kus inimesed saavad alustada uut ja paremat elu. Valge laeva ootus tugines prohvetlikule ettekuulutusele, millega segunesid sõnumid Krimmist, kus Vene-Türgi sõja järel olevat küüditatud tatarlastest terved külad tühjaks jäänud.

Prohvet Maltsveti ehk maltsvetlaste ususektist alguse saanud kuulutus mõjus sadadele peredele, kes loobusid oma senisest elust müües kogu oma maise vara, et aga pääseda tõotatud maale. Valget laeva küll ei tulnud, kuid lootus paremale elule jäi.

Mõneti oli sellesama "valge laeva" rollis nõukogude okupatsiooni päevil reisilaev Georg Ots, mis tallinlaste pilgu all püüdmatult Tallinna ja vaba maailma vahel seilas. Valge laeva ootusest sai Eestimaa inimeste jaoks sümboolne ja unikaalne kujund. Näiteks hiljuti avaldus see ka Eesti popkultuuris artist Nublu laulus "Kastehein".

Ideoloogia peitub detailides

Arvamusi, mida Maarjamäe memoriaaliga ette võtta, on avaldatud seinast seina. Põhjaliku ülevaate memoriaali saamisloost andis hiljuti Toomas Hiio ERR-i portaalis, kus avas lisaks ideoloogilisele taustale ka muid väärtusi, mida memoriaal oli mõeldud kandma.

Memoriaaliga seotud ambitsioonid olid algselt oluliselt suuremad, kui need realiseeruda jõudsid. Sellele oli kavandatud suur Lenini bareljeefi ja tsitaadiga aumüür Nõukogude võimu eest võitlejatele, sekka tegelasi kultuuriloost; lisada kavatseti täiendavaid reljeefe ja skulptuurigruppe.

Parimas nõukogude vaimus memoriaal siiski ei sündinud. Pompöössest kompleksist rajati tegelikkuses vaid maastikuarhitektuuri lahendus ja sedagi kõigest esimese etapi ulatuses. Realiseerus vaid osa lähteülesandes väljatoodust, nimelt see, et ansambel pidi vastama paiga maastiku omapära ja mastaabile ning planeeritaval alal pidi olema üldkasutatava pargi iseloom.

Ideoloogilist sõnumit väljendavad Maarjamäe memoriaalil nüüd vaid selle üksikud osad, nagu Balti laevastiku jääretke monument ehk obelisk, kustunud "igavene tuli" ja Tallinna nime kandnud Punaarmee üksuste graniittahvlid. Viimased on lisatud memoriaalile aastaid hiljem ja nende teisaldamisest Allan Murdmaa maastikuteos ei kaotaks. Selle sammu oleks võinud ette võtta juba aastaid tagasi.

Jääretke monumendi ümber ilmselt on vaidluskohti rohkem, see Mart Pordi ja Lembit Tolli raketti meenutav obelisk rajati ülejäänud kompleksist eraldi ja mõned aastad varem. Omaaegsel arhitektuurivõistlusel soovitati alal paikneva obeliskiga arvestada, aga lubati ka vajadusel teise kohta nihutada, nagu selgub Toomas Hiio loost.

Jääretke obeliski eemaldamine ehk olekski praegu sobivaks kompromissiks, mis võtaks memoriaalilt selle ideoloogilise jõu, kusjuures alles jääks maastikuarhitektuurselt väärtuslik ning neutraalne osa.

Igavese tule asukoha ja selle kohal asuvate kätega on olukord keerulisem. Need omavad kunstilist väärtust, kuid ka ideoloogilist tähendust. Nende saatuse saaks otsustada juba arhitektuurivõistluse tulemusel.

Mitte lammutada, vaid uuesti sisustada

Nii Eestis kui ka mujal leidub hulganisti õnnestunud näiteid totalitaarsete režiimide rajatud maastikuobjektide ning hoonete uuesti mõtestamisest. Näiteks Eesti Vabariigi välisministeeriumi hoone asub endises EKP KK hoones, mille ees oli kompositsiooni osana Lenini kuju. Praegu teame seda ala Islandi väljakuna ja hoone seisab väärikalt oma kohal edasi.

Hea näide on ka Eesti Rahva Muuseumi hoone, mis rajati ajaloolise Raadi mõisa territooriumile endise Nõukogude sõjalennuvälja pikendusena, andes sel moel kogu ruumilisele situatsioonile hoopis uue ja muudetud tähenduse.

Mujalgi on suudetud totalitaarsete režiimidega seotud linnaruumi või objekte läbi teistmoodi kasutuse ümber mõtestada. Kunagiselt Berliini olümpiastaadionilt, mille tribüünilt Hitler 1936. aastal kõnet pidas, on hoolikalt eemaldatud kõik natsivõimu märgid ja nüüd kasutatakse seda paika vabaõhukontsertide ja -ürituste kohana.

Maarjamäe memoriaali väärikas maastikulahendus omab potentsiaali nii mälestusala kui ka üldkasutatava pargina. Mõningate ümberkohandustega saab memoriaali vabastada ideoloogilisest taagast, säilitades selle kunstilise väärtuse, lisades uusi tähendusi ning kasutusi. Parima lahenduse leidmiseks oleks kohane korraldada selleks avatud arhitektuurivõistlus.