Andres Kaarmann: Tallinn teeb näo, et aitab, kuid päris probleemid kuhjuvad
Suurem osa peredest ei oota ühekordseid toetuseid, vaid soovib, et haridusteenus oleks kvaliteetsem, et koolimajad oleksid korras, õpetajad motiveeritud ja tugiteenused tagatud, kirjutab Andres Kaarmann.
Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide juhitud Tallinn alustab käesolevast õppeaastast kõigile kuni 19-aastastele kooliminejatele ühekordse 50-eurose õppetoetuse maksmist. Sügisel alustab pealinnas kooliteed umbes 55 000 õpilast, seega kulub linnakassast õppetoetusele hinnanguliselt 2,8 miljonit eurot. Järgmisest õppeaastast on linnavõimud lubanud õppetoetuse kahekordistada ehk tõsta saja euroni.
Tegemist on kahjuks järjekordse ja üha sagedamaks muutuva olukorraga, kus laiale sihtgrupile jagatakse sisuliselt sümboolseid toetuseid.
Tallinna ja seda ümbritseva Harju maakonna keskmised sissetulekud ületavad Eesti keskmist ligi paarisaja euroga ning on keeruline mõista, millist tegelikku probleemi lahendab ühekordne 50-eurone toetus. Tegelikkuses on ühekordse toetusega nii, et suurem osa selle saajatest sellist summat oma üldiste tulude ja kulude juures ei taju ning tegelikke abivajajaid aitab see vähe.
Omavalitsustel on või vähemalt peaks olema päris hea ülevaade oma territooriumil elavatest inimestest ja nende toimetulekust. Kui on soov koolis käimisega seotud kulusid katta, siis tuleks seda teha oluliselt sihitumalt.
Selle asemel, et maksta kõigile õpilastele 50 eurot, võiks majanduslikult kõige vähem kindlustatud või madalama sissetulekuga viiendikule leibkondadest maksta 250 või kümnendikule 500 eurot. Need oleks juba arvestatavad toetused, mille abil oleks võimalik soetada vajalikke koolitarbeid, riideid, jalatseid ja muud vajalikku.
Suurem osa peredest ei oota aga ühekordseid toetuseid, vaid soovib, et haridusteenus oleks kvaliteetsem. Et koolimajad oleksid korras, õpetajad motiveeritud ja tugiteenused tagatud. Just viimastega on Tallinnas tõsine probleem ja üha rohkem peavad vanemad tõdema, et haridusasutused ei suuda nõutud määral tugiteenuseid tagada. See pole mitte ainult Tallinna, vaid ka Harjumaa ja kogu Eesti üha kasvav probleem.
Tugiteenustest rääkides, ühekordsele õppetoetusele kuluva raha eest oleks võimalik terveks aastaks palgata 70 kvalifitseeritud tugispetsialisti 2200-eurose brutopalgaga.
Selle summa eest oleks võimalik tõsta iga Tallinna üldhariduskoolis täiskohaga töötava õpetaja töötasu 75 euro võrra. Kui juba õpetajate palkadeni jõudsime, siis haridusandmeid koondava portaali Haridussilm andmetel oli Tallinna õpetaja keskmine brutopalk käesoleval aastal 1694 eurot. Kusjuures riigieelarvest eraldatav õpetajate palgaraha lubaks maksta ligi sada eurot kõrgemat töötasu.
Näiteks Saue vallas oli samal perioodil kooliõpetaja keskmine töötasu üle 1879 euro. Lisaks riigieelarvest saadavale palgatoetusele maksis Saue vald eelmisel aastal igale õpetajale täiendavalt keskmiselt juurde umbes 200 eurot kuus. Kui Tallinn maksaks õpetajatele sarnaselt mitmete Harjumaa valdadega oma eelarvest täiendavalt juurde, oleks pealinna õpetaja keskmine töötasu juba üle 2000 euro.
Ehk siis näeme järjekordset näidet, kuidas populistlikult ja sihtimatult jagatakse toetusi, mis probleemide lahendamise asemel neid hoopis juurde tekitavad. Halveneb hariduse kvaliteet ning hariduslikud tugiteenused: psühholoog, sotsiaalpedagoog, logopeed ja eripedagoog liiguvad abivajajatest üha kaugemale.
Toimetaja: Kaupo Meiel