Kogu koroonaaeg näitas meile mitmesuguseid kitsaskohti hariduses, kuid tõsiasi on see, et kuna kõik see muutus nii kiirelt, siis kohanemiseks aega ei olnud ja eks me kõik mängisime kooli edasi.

See oli mõtlemapanev aeg, sest näitas kätte eriti teravalt õpetajate piiratud ressursid, kui ka selle, kui paljud lapsed olid omandanud sobilikud õpioskused. Kuulusin ka ise veidi naiivselt nende sekka, kes arvasid, et pole hullu, lapsed on loovad ning saamegi õppida iseseisvust. Kahjuks töötas see tõesti vaid ca kolmandiku peal (mis tegelikkuses pole ka muidugi sugugi halb näitaja).

Mille peale ma mõtlen aga nüüd, on see, et me jätsime ühe hea kriisi kasutamata. Sir Ken Robinson räägib oma videoloengus tabavalt sellest, kuidas praegune koolimudel on üles ehitatud industriaalühiskonda silmas pidades.

On uuesti kätte jõudnud suurte muutuste aeg, kuidas aga jõuaksid need muutused haridusse või õigemini kooli? On selge, et klassipõhisel õppel, kus koos istub 24 indiviidi, ei ole võimalik tänapäevast õpet teha. Üks õpetaja täiskoormuse ja täisklassi juures lihtsalt puhtfüüsiliselt ei suuda teha kõike seda, mida uuenenud õpikäsitus silmas peab. Meil tuleks kogu süsteem ümber hinnata.

Pakun välja ka ühe võimaliku lähenemisnurga. See on väga subjektiivne ning põhineb minu enda koolikogemusel õppealajuhataja, õpetaja ja emana.

1. Loobumine hinnetest. Maksimaalselt kasutada kolme palli süsteemi, nii nagu see on näiteks välja töötatud Tartu Luterlikus Peetri Koolis, kus on kuni kuuenda klassini võimalik saada kokkuvõtvale tööle järgmised hinnangud: omandatud, osaliselt omandatud, mitte veel omandatud. Vana tõde on: sa saad seda, mida sa hindad. Seega on hindamine üks oluline võti kogu süsteemi paremaks arendamiseks.
2. Loobumine klassidest ning üleminek kooliastmepõhisele lähenemisele. Ka juba praegu ei tohi jätta õpilast klassikursust kordama (ehk istuma), kui tal on võimalik tulemus saavutada kooliastme lõpuks. Ühe kooliastme sees oleks hea teha vanusest sõltumata huvipõhised õppegrupid, kus on võimalik eristada peamised teadmised (ehk see, milleta edasi minna ei saa) ning sügavuti õppimine. Kooliastme läbimiseks võiks olla aastad avatud ehk seda võiks läbida õppurile sobivas tempos.
3. Õpetaja tööaja ümberhindamine. Õpetajalt nõutakse praegu korraga seda, mida ta tegi n-ö eelmises süsteemis, kui ka seda, mida tahetakse uuelt süsteemilt. Kahte asja korraga ei saa.

Jah, see kõik on kallis. Aga kui me nii väga väärtustame lapsi, et oleme valmis paljulapselistele peredele praktiliselt lennukilt raha külvama, siis kas ei oleks tark see raha külvata hoopis sinna, et meie järeltulev põlvkond oleks tõesti valmis astuma ühiskonda, kus eeldatakse iseseisvat ja loovat mõtlemist ning koostöist lähenemist selle asemel, et toota jätkuvalt konkurentsile ning isiklikule kasule suunatud ühiskonna liikmeid, kes teevad sageli ära miinimumi selleks, et see hinne kätte saada?

Kui see tundub aga liiga suur muutus, siis pakun välja mõned ettepanekud praeguse süsteemi raames.

1. Muuta ümber vaheaegade süsteemi: suvevaheaeg kuus nädalat, vahele pikkida rohkem kahe nädala pikkuseid pause.
2. Õppida koolis neljal päeval nädalas, üks päev on iseseisva õppe päev, kui on võimalik saada vajadusel kooliruumides juhendamist.
3. Vähendada tippteadmiste püüdu põhikoolis ning suurendada inimeseõpetuse mahtu.
4. Vähendada õpetajate töökoormust.