Kõigile, nii tööandjatele, rektoritele, õppejõududele, üliõpilastele kui ka haridusjuhtidele on üheselt selge, et vanamoodi enam jätkata ei saa.

Muret Eesti kõrghariduse tuleviku pärast jagab ka riigikogu, mis arutas kõrghariduse tuleviku kui riiklikult olulise tähtsusega küsimuse üle. Mul oli hea meel sellel arutelul tutvustada riigikogu kõrghariduse toetusrühma raportit "Kõrghariduse roll, kvaliteet ja rahastamise alused",¹ milles on esindatud ühiskonna ja tööturu, kõrgkoolide rektorite, üliõpilaste, kõrghariduse juhtide ja haridusleppe osapoolt vaade kõrgharidusele.

Riigikogu kõrghariduse toetusrühma kuulub 30 rahvasaadikut ja see loodi 26. oktoobril 2021 eesmärgiga töötada välja erakondadeülene lahendus kõrghariduse jätkusuutlikkuse tagamiseks.² Järgnevas arutluses kõrghariduse ees seisvate väljakutsete üle toetun raportis välja öeldud seisukohtadele.

Kõrghariduse roll

Eesti riiki ei oleks, kui meie esivanematel poleks olnud tarkust ja julgust panna alus eestikeelsele kõrgharidusele. Rahvusülikooli loomine kindlustas mitte ainult eesti keele ja kultuuri püsimise ja arengu vaid rajas ka aluse iseseisvale Eesti riigile, kasvatades rahvuslikku haritlaskonda. Kui Tartu Ülikool alustas 1919. aastal tööd emakeelse ülikoolina, oli Eestis vaid 800 kõrgharitud eestlast.

Nüüd on Eestis 18 kõrgkooli, sh kuus avalik-õiguslikku ülikooli, üks eraülikool, seitse riigirakenduskõrgkooli ja neli erarakenduskõrgkooli. Eestis on praegu 43 protsenti 25-34 aastastest inimestest kõrgharidusega.

Eesti haridusvaldkonna arengukava 2021-2035 seab eesmärgiks kõrgharidusega inimeste osakaalu tõstmise 45 protsendile. Aga seegi arv on allpool OECD maade keskmist, mis hetkel on 46 protsenti (OECD at a Glance)³. Kõrgharidusega inimeste osakaal kasvab igal pool: Koreas on see 70 protsenti, Kanadas 64 protsenti, Jaapanis 62 protsenti.

Miks on Eestil vaja nii palju kõrgharitud inimesi? Põhjus on selles, et kõrgharidusel on väärtus nii inimesele, kultuurile kui ühiskonnale. Kõrgharidus on iga kodaniku õnneliku elu, kultuuri kestlikkuse ja riigi konkurentsivõime peamisi tagajaid.

Kõrghariduse väärtus inimesele

Mida haritum inimene, seda enam on tal võimalusi leida endale sobivaid eneseteostuse võimalusi, nii tööalaselt kui ühiskondlikus elus. Maailm muutub üha kiirenevas tempos, samuti kasvab plahvatuslikult info hulk, milles inimene peab kuidagi orienteeruma.

Kriitiline mõtlemine, komplekssete probleemide lahendamise oskus, refleksioonivõime ja enesejuhtimisoskused aitavad muutustega toime tulla, võtta vastutust oma valikute eest, näha ennast suurema terviku osana ja ise seda mõjutada.

Kõrgema haridusega inimestel on üldjuhul rohkem sotsiaalseid sidemeid, nad on tervemad ja saavad oma eluga paremini hakkama. Kõrgharitud inimesed on seega väiksem kulu sotsiaalsüsteemile.

Kuigi haridusest tulenev palgalisa ei ole Eestis nii suur kui mõnes teises riigis, on Haridussilma järgi siiski selge seos haridustaseme ja palga vahel (kutseharidusega inimeste keskmine palk oli 2020. aastal 1135 eurot, samal ajal kui kõrgharidusega inimeste keskmine palk oli 1770 eurot, magistrikraadiga 1971 eurot ja doktorikraadiga 2328 eurot.⁴

Samuti on töötus suurem kutseharidusõppe lõpetajatel (9%), sh keskharidusel baseeruvas kutseõppes 5%, võrreldes bakalaureuseõppe (3%), magistriõppe (1%) ja doktoriõppe (1%) 2019. aasta lõpetajate töötusega 2020. aasta seisuga.⁵

Kõrghariduse kultuuriline väärtus

Emakeelne kõrgharidus loob rahvuslikku haritlaskonda, kujundab ja kindlustab kultuurilist identiteeti, annab tõuke omakeelse (teadus)terminoloogia loomiseks ja keele, milles mõelda ja suhelda.

Kõrgharidus kasvatab võimet lahendada kompleksseid (sageli valdkondadeüleseid) probleeme ja mõista keerukaid tekste. Selle kaudu omandatakse ka oskused mõista teisi märgisüsteeme ja astuda dialoogi teiste kultuuridega.

Kõrghariduse väärtus ühiskonnale

Kõrgharidus valmistab ette juhte ja spetsialiste riigile olulistes valdkondades. Kõrgkoolide kaudu toimub teadmussiire ühiskonda. Kõrgharidus on intellektuaalse ja sotsiaalse kapitali allikas. Kõrghariduse kaudu tagatakse riigi konkurentsivõime kasv: võimekus luua ja rakendada uusi tehnoloogilisi lahendusi nii majanduse arenguks kui ka inimeste heaolu suurendamiseks.

Kõrghariduse ees seisvad väljakutsed

2013/2014 õppeaastal jõustunud tasuta kõrghariduse reformi tulemusena võttis riik endale kõrgkoolide ülalpidamise kohustuse, mida ta pole suutnud täita. Seda kinnitab ka riigikontrolli aruanne "Kõrgharidusreform ja tööjõuvajadused" (17.10.2019).

Kui esimesed kolm aastat peale reformi jõustumist kompenseeris riik kõrgkoolidele saamata jäänud eraraha, siis alates 2017. on kõrgkoolide rahastus praktiliselt külmutatud, samas kehtivad piirangud eraraha kaasamisele.

Viimased kümme aastat on kõrghariduse tegevustoetus suhtena SKT-sse vähenenud, olles praegu madalam kui 2009. aastal. Kui kehtiva riigieelarve strateegia kohane rahastamine jätkub, langeb tegevustoetus 0,53 protsendini SKT-st (soovitav on 1,5 protsenti).

Ka riigikontrolör Janar Holm kinnitab raportis, et on praegu ülim aeg vaadata uuesti üle kõrghariduse rahastamise alused. 2013/14 õppeaastal käivitunud tasuta kõrghariduse reform pidi kõigile motiveeritud üliõpilastele tagama võimaluse omandada kvaliteetne eestikeelne kõrgharidus võrdsetel alustel.

Tasuta kõrghariduse reform on selles mõttes täitnud oma eesmärgi, et kuigi üliõpilaste arv on vähenenud, on praegu kõrgkoolides rohkem tasuta õppe kohti kui enne tasuta kõrghariduse reformi. Seega tasuta õppimise võimalus on suurenenud, aga kas ka võimalused saada kvaliteetset emakeelset haridust?

Kui riik ei taga kõrghariduse jätkusuutlikku rahastust, keelates samas täiskoormusega õppivatelt tudengitelt eestikeelsetel õppekavadel tasu küsimise, hakkavad kõrgkoolid kas piirama ligipääsu (vähendavad õppekohti, sulgevad kalleid erialasid), teevad ingliskeelseid õppekavu (kus saab küsida õppetasu) või annavad järele kvaliteedis. Praegune rahastamismudel sunnib ülikoole üle minema ingliskeelsele õppele, seades ohtu eesti keele ja kultuuri tuleviku.

Tasuta kvaliteetse kõrghariduse omandamisel on kaks eeldust, mis pole paraku täidetud.

Esiteks, ka tasuta õppimiseks peab tudengil olema piisav sissetulek. Praegune õppelaenude ja -toetuste süsteem seda ei taga. Üliõpilaste toetussummad on püsinud kaheksa aastat samad. Vajaduspõhiste õppetoetuste kehtestamisel lähtuti töötasu alammäärast, mis oli 2012. aastal 290 eurot.

2021. aastal on töötasu alammäär 584 eurot, toetused pole aga tõusnud. Nii on tudengite sotsiaalne taust tasuta kõrghariduse reformi järel samaks jäänud ja üliõpilased töötavad õpingute ajal isegi rohkem kui enne reformi.

78 protsenti töötab selleks, et katta oma elamiskulud. Eestis kulutavad tudengid õppimisele ja töötamisele 53 tundi nädalas. Eurostudenti võrdlusriikides on see keskmiselt 47 tundi nädalas. Töötavad tudengid pühendavad õpingutele keskmiselt 7 tundi vähem kui mittetöötavad. Paraku toob see kaasa nii õppekvaliteedi languse kui ka õpingute sagedase katkestamise ning tudengite vaimse tervise probleemid.

Teiseks tasuta kvaliteetse hariduse andmise eelduseks on, et ülikoolidele antakse selle hariduse andmiseks piisavad vahendid. Praegu olemegi olukorras, kus kõrghariduse jätkusuutlikkus on kahtluse all. Kolmandik ülikoolide õppejõududest (doktorante arvestamata) saavad vähem palka kui üldhariduskoolide õpetajad.

Ülikoolides 633 akadeemilist töötajat, kelle palk oli 2020. aastal alla õpetajate palgamiinimumi, neist 112 on doktorikraadiga. Kõige halvem on olukord neis ülikoolides, kus on vähem teadusraha: Eesti Kunstiakadeemias ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias on selliseid akadeemilisi töötajaid, kelle palk jääb alla üldhariduskoolide õpetajate palgale, lausa 70 protsenti.

Ebapiisav rahastus mõjutab ka kõrgkoolide tugipersonali palku, mis pole konkurentsivõimelised. Üha vähem astub doktorantuuri eesti üliõpilasi, mistõttu kõrgkooli õppejõudude järelkasv ei ole enam tagatud.

Kõrgharidusega spetsialistide puudus elutähtsates ametites (õpetajad, meditsiiniõed, veterinaararstid, insenerid, IT-spetsialistid, jpt) võib halvata Eesti riigi toimimisvõime.

Kutsekoja koostatava tuleviku tööjõu- ja oskuste prognoosisüsteem OSKA hoiatab, et lähikümnenditel on puudu 2/3 IT ja insenerierialade järelkasvust (inseneridest tehnikuteni). Eesti Tööandjate Keskliidu sõnul on tööandjatel suured ootused IT Akadeemia eeskujul loodavale inseneriakadeemiale, mis peaks suurendama insenerieriala populaarsust.

Oluline on teada, et kuigi 38 protsenti on kasvanud IT-erialade vastuvõtt, on pea samavõrd langenud tehnika-, tootmis- ja ehituserialade vastuvõtt. Probleem on selles, et need erialad konkureerivad samade eeldustega tudengikandidaatidele. Seega ei saa nende erialade vastuvõttu kasvatada ilma et koolides paraneks täppisteaduste õpetamine ja suureneks laia matemaatika eksami edukalt sooritanute hulk.

Paraku on koolides juba praegu terav puudu just täppisteaduste õpetajatest. Näiteks füüsikaõpetajatest on 27 protsenti üle 60-aastased.

COVID-19 pandeemia on juba näidanud, kui suur on meil puudus meditsiiniõdedest. Tervishoiukõrgkoolide sõnul on meil kohe vaja juurde 500 õde. Haiglatel on aga puudus ka radioloogiatehnikutest ja bioanalüütikutest. Vaja on juurde ka psühhiaatreid, proviisoreid, farmatseute ja kliinilisi psühholooge. Puudu on ka kutseõpetajatest, mis on oluline probleem rakenduskõrgkoolidele.

Kuidas lahendada kõrghariduse ees seisvad väljakutsed?

Arutelu kõrghariduse rahastamise aluste üle peaks pidama silmas, et lahendamist vajab korraga mitu probleemi: kõrghariduse piisava rahastuse tagamine, võrdsete võimaluste tagamine kõigile võimekatele (sõltumata õppija rahakotist, kodusest keelest või elukohast), tööturule vajalike spetsialistide andmine, kõrghariduse kvaliteedi tagamine ja eestikeelse hariduse jätkusuutlikkuse tagamine.

Rahastamise alustes kokkuleppimine. Vaja on erakondadeülest kokkulepet, kas jätkame tasuta kõrgharidusega või läheme üle vähemalt osaliselt tasulisele kõrgharidusele. Kui jätkame tasuta kõrgharidusega, siis on vaja oluliselt suurendada riigi panust. Rektorite hinnangul on kõrghariduses puudu 100 miljonit eurot aastas.

Kui riik seda raha ei leia, tuleb anda kõrgkoolidele rohkem vabadust paindlike õppimisvõimaluste loomisel (nt osakoormusega tasuline magistriõpe, mikrokraadid) ja eraraha kaasamiseks.

Kui lepime kokku üleminekus kasvõi osaliselt tasulisele kõrgharidusele, siis tuleb luua süsteem, mis võimaldab õppelaenu kustutamisega ning stipendiumide maksmisega suunata noori õppima erialasid, mida tööturg vajab.

Võrdse ligipääsu tagamiseks kõrgharidusele tuleb luua vajaduspõhiste õppetoetuste süsteem, mis reaalselt võimaldab kõigil, sõltumata vanemate rahakotist, jõuda kõigil võimekatel kõrgkooli ja õppida ilma samal ajal töötamata tervise hinnaga.

Eestikeelse kõrghariduse jätkusuutlikkuse tagamiseks ja kvaliteedi kindlustamiseks tuleb luua kõrgkoolide hindamisel ja raha eraldamisel luua sellised tegevusnäitajad, mis toetaksid kvaliteeti ja sobiva tasakaalu tagamist eestikeelse hariduse ja rahvusvahelistumise vahel.

Kui riik nõuab kõrgkoolidelt nominaalajaga lõpetajaid, siis peavad kõrgkoolid olukorras, kus valdav osa tudengeid töötab, alandama nõudmisi ja langeb õppe kvaliteet. See võib suurendada veelgi eesti tudengite suundumist välisülikoolidesse.

Kui riik nõuab kõrgkoolidelt eraraha kaasamist, aga samal ajal ei luba eestikeelses õppes võtta õppetasu, siis ei jäägi kõrgkoolidel muud üle, kui teha ingliskeelseid õppekavu, kus on lubatud küsida õppuritelt tasu.

Kvaliteetse eestikeelse kõrghariduse jätkusuutlikkus nõuab ka kõrgkoolide suuremat spetsialiseerumist ja motivatsioonipakettide loomist kõrgkoolidevahelise koostöö suurendamiseks. Enamikel juhtudel on sarnast eriala võimalik Eestis ja eesti keeles õppida vähemalt kahes kõrgkoolis.

Alates tasuta kõrgharidusreformist on eesti üliõpilaste arv vähenenud 17 744 tudengi võrra. Kui 2013/2014 õppeaastal oli Eestis 59 998 üliõpilast (neist 2 230 välisüliõpilast), oli 2020/2021 õppeaastal Eesti 45 259 üliõpilast (neist 5 235 välisüliõpilast). Kuigi ka õppekavade arv on oluliselt vähenenud, on see peamiselt toimunud õppekavade liitmise ja ümberstruktureerimise teel.

Eesti Kõrg- ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuuri järgi on kõrghariduse kvaliteet Eestis rahvusvahelise tasemega hea. Väliseksperdid kiidavad meie kõrgkoolide suurepärast õppekeskkonda ja digitaristut, õppejõudude kvalifikatsiooni ja pühendumist ning teadustöö taset. Esile tõstetakse kõrgkoolide koostööd tööandjatega ja lõpetajate konkurentsivõimet.

Samal ajal korduvad aruandest aruandesse ka välja toodud kitsaskohad, et üliõpilaste ja õppejõudude välismobiilsus on väike, õppetöökoormus on väga suur, teadustööks napib aega, akadeemiliste töötajate palgatase ei ole konkurentsivõimeline, doktoriõppes väheneb kohalike osakaal. Väliseksperdid heidavad ette, et kõrgkoolidel puudub valmisolek teha piiratud ressursside tingimustes ebamugavaid strateegilisi valikuid.

Tööturu (nii tänase kui homse) vajaduste rahuldamiseks, riigi toimimise tagamiseks ja majanduse konkurentsivõime kasvatamiseks on vaja leida lahendus puuduvate spetsialistide koolitamiseks ning Eesti eri piirkondades tööle asumiseks.

Seda saaks tagada nt õppeteenustasude ja õppelaenude süsteemi sisseviimisega, mis näeb ette kustutada õppemaksud või -laenud, kui peale lõpetamist asutakse tööle riigile prioriteetsetel erialadel või -piirkondades.

Tudengite toimetulek ja tervis. Hoidmaks tudengite tervist ja võimaldamaks pühenduda õpingutele, peab täiskoormusega õppes vähenema õpingute kõrvalt töötamine. Tuleb luua rohkem võimalusi õppida ka osakoormusega õppes. Täiskoormusega õppes peab tudengitele olema toeks mõistliku suurusega õppelaenude ja -toetuste süsteem. Samal ajal on vaja riigis leida lahendus tööjõupuudusele, sest vastasel korral tõmbab tööturg õppurid ära.

Tööturule vajalike spetsialistide koolitamine ning homse tööturu jaoks vajalike oskuste ja teadmiste andmine. Alguse saab see juba üldhariduskoolis antavast õppest, mis loob eeldused kõrgkoolis õppimiseks. Samas koolitavad just kõrgkoolid üldhariduskoolide õpetajaid ning läbi teadustöö kujundavad ka kaasaegse õppemetoodika.

Digi- ja rohepöörde läbiviimine võib takerduda piisava kvalifikatsiooniga tööjõu puudumise tõttu. Eesti majanduskasvu tõstmine ja konkurentsivõime sõltub sellest, milliste oskuste ja teadmistega on meie töötajad.

Üha kiirenevate muutustega toimetulekuks vajame ka teistsuguseid oskusi, sh üldoskusi, mida annavad just humanitaar- ja sotsiaalteadused. Ka inseneride ja tervishoiutöötajate ettevalmistusse peaks kuuluma ka üldoskuste õppimine.

Kõikide erialade õpetajad vajavad üha enam digipädevusi. Lahenduseks saab olla suurem koostöö erinevate erialade ja kõrgkoolide vahel ning paindlike õpiteede võimaluste loomine kogu elukaare jooksul õppimiseks. 

Kommentaar põhineb riigikogus toimunud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Kõrghariduse roll, kvaliteet ja rahastamise alused" arutelul peetud ettekandel.