Pärnu linna koalitsioon valimisliidu Pärnu Ühendab, Reformierakonna ja Keskerakonna vahel pidas vastu alla aasta. Valimisliidu juht, linnapea Romek Kosenkranius otsustas Keskerakonna asemel võtta nüüd partneriks Isamaa ja see muudatus vormistatakse ära lähiajal. 

Kokkuleppe Isamaaga saavutas Kosenkranius kolmapäeval, iga päev on toimunud koalitsiooniläbirääkimised ja nüüdseks on Isamaa jõudnud oma liikmetele linnavõimu juures lausa töökohti jagada. Kosenkranius aga väidab jätkuvalt, et vana koalitsioon toimib, liigume rõõmsalt koos edasi.

Üldiselt on Eesti poliitikas kombeks pidada ühte koalitsiooni korraga ja uue partneriga suhet vana partneri olemasolul ei alustata, aga võimalik et süüdi on suvepealinna vabameelsem õhkkond: mis juhtub Pärnus, see jääb Pärnusse.

Koalitsiooni loomisel eelmisel sügisel lubasid partnerid, et koostöölepe tehakse neljaks aastaks, kuid sõnapidamine poliitikas päris alati ei toimi. Koalitsiooni muutmise põhjus on see, et riigieelarvest 8,6 miljoni euro suuruse summa Pärnu silla tarvis eraldamise blokeerinud Isamaa esindaja Andres Metsoja ja Reformierakonna esindaja Toomas Kivimägi lubasid lasta sillaraha vabaks. Või noh, mitte päris, lugege peenikest kirja.

Võimu ja sillarahaga kauplemine

Romek Kosenkranius müüs Pärnu koalitsiooni maha viie miljoni euro eest, mille Andres Metsoja ja Toomas Kivimägi lubasid järgmise aasta riigieelarvesse Pärnu uue silla ehituse jaoks panna. See on küll väiksem kui nende kahe poolt põhja lastud 8,6 miljonit eurot riigitoetust, aga midagigi. Ja üleüldse, pessimist võib öelda, et kaks tublit poliitikult varastasid pärnakatelt 3,6 miljonit, optimist aga võib välja tuua hoopis seda, et viis miljonit eurot jätsid nad ju siiski alles.

Lisaks paneb Toompea praegune koalitsioon 20 miljonit eurot Pärnu sillaraha riigieelarve strateegiasse kirja. See on dokument, mida kirjutatakse iga aasta ümber ja sellised eraldised kipuvad sealt paraku kaduma.

Nii juhtus hiljuti näiteks Tallinna Haigla ja Rohuküla raudteega. Enne valimisi oli raha olemas, aga kui ehituseks pidi minema, siis enam mitte. Kui omavalitsusel on soov, siis ehitagu, aga riigi raha sellele enam ei anta. Silmapetteks on hea küll: võib ju väita, et 20 miljonit on lubatud, mis siis, et suvepealinna ei jõua see raha kunagi.

Kivimägi ja Metsoja mänguplaan polegi väga pikk ja lõpeb juba märtsis toimuvatel riigikogu valimistel. Järgmist riigieelarvet järgmise aasta sügisel valmistab juba uus koalitsioon, aga neid kahte see enam ei huvita, sest peamine on riigikokku pääseda.

Kui Pärnu kolmanda silla ehitus algab aasta pärast, siis just järgmises riigieelarves peaks sillarahastuse vajadus kõige suurem olema. Iroonia seisneb selles, et nii Reformierakond kui ka Isamaa ei plaani viiele miljonile lisaks ühtegi senti riigikassast eraldada isegi siis, kui mõlemad juhtuvad sel ajal riigis koalitsioonis olema. Ehk siis pea kogu sillaehituse kulu peab päeva lõpus Pärnu linna eelarvest katma.

Reformierakonna ja Isamaa jaoks ei ole see sugugi uus strateegia. Võime meenutada kasvõi paari kuu tagust hooldekoduraha lubadust igale soovijale pensioni eest. Pärast koalitsioonileppe sõlmimist avastati, et midagi pole olnud, päris sellises sõnastuses ei ole kokkulepet tehtud, eakad inimesed on väga tublid ja saavad ise hakkama, omavalitsused ka. Jõudu ja jaksu neile kõigile!

Toona jäid Reformierakonna ja Isamaa pettunud puudliks koalitsiooniläbirääkimistel sotsid, nüüd on puudli rolli ennast sisse elamas Pärnu linnapea Romek Kosenkranius ja koos temaga kõik meie, Pärnu linna elanikud, kes uue silla ehituse oma taskust kinni maksavad.

Kuid tõepoolest, kritiseerida võib igaüks, aga mis on uue silla puhul lahendus? Pärnu linna jaoks head lahendust ei ole paraku enam olemas. Silla ehitamiseks on praegu ajalooliselt kõige halvem periood. Hea ja soodne aeg jäi kasutamata tänu Andres Metsojale, kes kolm korda blokeeris Keskerakonna ettepaneku sillaraha eraldamiseks Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioonis Toompeal, ning Toomas Kivimäele, kes pani samale ettepanekule veto Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioonis.

Ajastus on halb, aga just nüüd ja siin me elame, ning just praegu jõudis kesklinna vana sild avariiolukorda. Kui me kohe uut silda ei ehita, siis peame vana silla remontimiseks Pärnu kesklinna auto- ja bussiliikluse pooleteiseks aastaks halvama.

Luige luigelaul

Peame silmas pidama ka seda, et ilusat luike me Pärnu jõele enam ei saa. Kõik pärnakad mäletavad uhket sillaprojekti "Luik", mis pikkadeks aastateks sai meie unistuseks. Unistuseks see paraku jääbki. Luige esialgne hind oli 42 miljonit eurot, kuid praeguseks on selle maksumus tõusnud paar korda, 100 miljoni kanti.

Uue silla riigihanke piiriks tuleb aga vaid 50 miljonit (ja vaid 5 miljonit sellest maksab riik). Sedavõrd marginaalne riigitoetus koosmõjus ehituskriisiga tähendab, et Luik jääb ilusaks pildiks ajalehtede arhiivides. "Aitäh", Toomas ja Andres! Tänu teile tuleb Pärnusse kehvem, aga selle eest linnaeelarve jaoks kallim sild.

Meie Luige nahka pistnud Toomas Kivimägi ja Andres Metsoja on oma unistuse täitnud ning käsikäes Pärnu koalitsiooni jõudnud. Ja Pärnu linnapea Romek Kosenkranius otsustas võimuga kauplemisega kaasa minna ja müüs vanad partnerid maha. Aga nii see kohalik poliitika Pärnus käib, Kosenkranius pole sugugi teerajaja. 

Viis aastat tagasi reetis Andres Metsoja Reformierakonna (häältesaak eelnevatel valimistel: 1009), kolm aastat tagasi reetis ta valimisliidu (700 häält), eelmistel kohalikel valimistel sai ta 439 häält.

Samal kursil liigub Toomas Kivimägi: 3338 häält kohalike valimistel üheksa aastat tagasi, 1516 viis aastat tagasi ja 1244 häält eelmisel aastal. Nüüd loodavad nad, et toovad võidukalt viis miljonit justkui "enda raha", pärnakad andestavad neile kerge libastumise ja unustavad pea üheksast miljonist ilma jäämise ja sealt need hääled valimistel tulevad.

Raske ennustada muidugi, kuid mulle selline poliitika väga vaimukaks ei tundu. Jah, kergeusklikke on igas ühiskonnas piisavalt, aga Kivimägi ja Metsoja hääbumistrend näitab selgelt, et Pärnus on nutikaid inimesi tunduvalt rohkem, kui tublid kolleegid arvavad.

Valimistulemused tõestavad, et valija pole sugugi loll, kuid kellega sa ikka seda poliitikat teed, kui ühed ja samad näod on ümberringi. Tänu "kahe tooli seadusele", mis võimaldab riigikogu liikmetel osaleda kohalikus poliitikas, ei suuda tublid kohalikud tegijad valimistel riigikogu saadikutele erakonna sees konkurentsi pakkuda.

Kohalikele inimestele meedia rambivalgust lihtsalt ei jätku, seega Metsojadest ja Kivimägidest me niipea lahti ei saa. Loodan, et varem või hiljem saa Toomase, Andrese ja nüüd ka Romeki poliitilise karjääri suund tõestuseks, et võimuga kauplemine ja partnerite reetmine edu ei too ning et uued tulijad Pärnu poliitikasse teevad sellest omad järeldused. Sinna on paraku veel aega.

Minu ja teiste Keskerakonna esindajate umbusaldamiseks leitakse lähiajal mõni formaalne põhjus, aga see ei olegi nii väga oluline. Pärnu volikogu esimehe ametis olen kodulinna teeninud suure osa eelmisest aastakümnest.

Peale Isamaa esindaja Andres Metsoja lahkumist volikogu esimehe kohalt taaskäivitasime kodanikuühiskonna ümarlaua töö, moodustasime eakate nõukogu, andsime opositsioonile hääleõiguse tagasi. Hiljuti jõudsime põhimõttelisele kokkuleppele teiste Pärnumaa omavalitsustega, et koostöö omavalitsusliiduga jätkub tugevamatel ja Pärnu linna jaoks õiglasematel alustel.

Alati saab ja peab tegema rohkem, aga üldiselt olen kolleegidele tänulik, et õiged asjad toetuse said ning Pärnu linna juhtimine muutus demokraatlikumaks. Mitte nüüd enam kauaks, kuid asi seegi. Ja Pärnu edusse panustan ma loomulikult edasi, nii opositsioonis kui koalitsioonis olles!