Inimesele on omane tajuda iseend eraldiseisva üksusena, vähemasti meie läänelikus mõtteruumis. Meile on omane luua vastandusi selle vahel, mis või kes on oma ja mis või kes võõras, liigitada taoliste joonte alusel ja selgepiiriliselt omandit ning kasu-kahju.

Paratamatult oleme inimestena aga ka bioloogilised olendid, kellele kehtivad vastavad reeglid, mis alati ei pruugi kokku käia meie praeguseks välja kujunenud ja omaseks saanud maailmatajuga. Näiteks ei mõtle me inimestena vist küll kuigi sageli sellele, et me hingame, kust meie hingatav tuleb või et hingamine üldse tähtis on. Me lihtsalt hingame, nii lihtsalt on, kõige muu määratult olulisemana tunduva taustal. Ometi ilma hingamiseta ei saa, ilma selleta ei ole ka seda ülejäänut, hingamisest olulisemana tunduvat.

Oleme harjunud, et õhk, mida saame hingata, vesi, mis kõlbab joogiks, ning muld, mis suudab toita lihtsalt on, on alati olnud. Inimese asi on olnud olla tubli, järjest tublim, et looduse pakutavast saada kätte oma osa.

Meie tublidus ja oskused on põlvest põlve aina kasvanud, kuid samavõrra on kasvanud ka meie ihad ja soovid. Lage ei paista, me soovid ei saa kunagi lõpuni täidetud. See pole mitte meie vähese tubliduse või püüdluse "süü", vaid märkamatult oleme ületanud vajaduste piiri ning asunud oma ihasid vajadusteks pidama. Tarbimiskeskne majandusmudel vaid süvendab seda eksitust.

Selliste arengute käigus on hakanud paistma hoopis looduskeskkonna lagi – me oleme lähenemas, osati ka ületanud looduskeskkonna taluvuspiirid. Kõige suurem on surve biosfääri ehk Maad ümbritseva eluslooduse kihi toimimisele.

See tähendab, et me juba hävitame iga päev seda, mis meid endid elus hoiab. Elu meie ümber, kõik need erinevad liigid ei ole olulised lihtsalt nimekirja pikkuse pärast või ilu või huvi pärast, need on olulised selle pärast, et igaühel neist on oma roll selles, et ka meie inimestena saame olemas olla.

Meie ainus võimalus edasi kesta on taibata ja omaks võtta, et me oleme üks kõige ülejäänud elavaga. Mis hoiab ja kaitseb mõnd teist liiki – kuitahes märkamatut või tähtsusetuna näivat – kaitseb ja hoiab ka meid endid. 

ÜRO valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) rahvusvaheline teadlastekogu on soovitanud võtta kaitse alla pool kogu planeedi maismaast, sest vähemast ei pruugi ökosüsteemide taastamiseks piisata. Euroopa Liidu elurikkuse strateegia seatav eesmärk on 30 protsenti kaitstavaid alasid nii merealadest kui ka maismaast. Sarnase soovituse on andnud ka Eesti rohepoliitika ekspertkogu. Euroopa Liidu elurikkuse strateegia eesmärkide täitmiseks peab Eesti riik tegema plaani ja esitama selle Euroopa Komisjonile juba selle aasta lõpuks.

Soovitatud numbrid võivad tunduda suured ja inimese tegevusvabadust harjumatult piiravad, kuid taanduvad olematuks mõistes, et meie ainus võimalus elu jätkata on leida kõike elavat hoidev kooseksisteerimise vorm. Elurikkust on vaja hoida kõikjal ja igal sammul, siinsamas meie eneste kõrval.

Mis saab niimoodi majandusest või mis see kõik maksab, on looduskaitsest rääkides sagedased küsimused. Praegune majandusmudel on meie endi valikute tulemusena kujunenud toimimise mudel, inimese loodud süsteem, kuid ei ole sellisena elu alus ega ka ainuvõimalik.

Erinevalt meile elu tagavast looduskeskkonnast, mille toimemehhanismid praegu inimese poolt tugevalt kõikuma on löödud. Jah, me peame ohverdama senise, üha kasvaval tarbimisel, ihadel ja soovidel põhineva majandusmudeli ning asendama selle vajaduste täitmise põhisega. See on kõigest kontseptsioonimuutus, mitte olemast lakkamine.

Elusloodus kui terviksüsteem on oma tasakaaluseisundis selline, et kõigele elavale jagub piisavalt, st jagub vajaduste järgi. Meil ei pruugi karta, et jääme ilma või kui, siis küll vaid üksteiselt krabamise ja ahnuse võrra.

Jah, looduse taastamine võib olla kallis, maksta palju raha. Iga möödapaneku heastamine nõuab ju pingutust, nii ka see. Oleme uhked oma teadmiste ja oskuste üle inimelu hoida, näiteks elundeid siirata. Teeme seda ja peame oluliseks, isegi iseenesestmõistetavaks, küsimata tingimata, mis on selle hind rahas.

Selline operatsioon, lisaks veel ettevalmistused ja järelravi, on väga kallis. Ometi me teeme seda, sest tahame elada. Elu ise on suurim rikkus, mis meile antud. Meil on võimalus seda hoida ja tähtsaks pidada, kui nii otsustame valida. Raha on vahend ja see tuleb kaasa, kui kindel siht paigas on.