Kunstil on inimkonnale eriline väärtus ja me peame seda hästi hoidma. Kui kunstiteoseid tahtlikult kahjustatakse, on see igal juhul taunitav. Et me saaksime kunsti säilitada ja järgmistele generatsioonidele edasi anda, peame tagama, et tulevastel põlvkondadel oleks üldse alles elamiskõlblik maailm.

Kunsti rüvetamine pole olnud ainuke appihüüe. Keskkonnakaitsjad on pingutanud aastakümneid, et päästa planeet Maa meie endi käest. Kahjuks ei ole traditsioonilised protestid tulemusi toonud.

Saadetud on lugematu arv kirju ja ettepanekuid riigijuhtidele, kohalikele omavalitsustele, vabakonnale ja erasektorile; riigid on omavahel sõlminud rahvusvahelisi kokkuleppeid; kogutud on tuhandeid allkirju petitsioonidele; tegeletud on inimeste harimisega; marsitud üheskoos tuhandete meeleavaldajatega läbi linnade; muutuse nimel on sisenetud süsteemi kohtu või poliitika kaudu; on käidud tervete riikide ning ettevõtete vastu kohtus – ja ka võidetud.

Kõik see ei ole toonud tulemuseks emissioonide vähenemist ega elurikkuse paranemist. Me oleme kriisi kursil üha kiirenevas tempos ägeda vastuseisu kiuste.

Kliimakriis on arenenud nii kaugele, et üha elamiskõlbmatumaks muutuva keskkonna päästmiseks tuleb teha viivitamatult jõulisi samme. Noored aktivistid arvasid õigesti, et kuulsa maali sihikule võtmine läheb paljudele korda. Nad on selgelt öelnud, et maalile ei kavatsetud tegelikku kahju teha. Aktivistid arvestasid, et teos oli kaetud kaitsva klaasiga.

Pärast supi viskamist pidas üks protestija kõne, milles kirjeldas meie planeedi katastroofilist olukorda ja nõudis kõigi uute fossiilkütuste uuringute lõpetamist. Kahetsusväärne tõde on see, et meie planeedil puudub kaitseklaas.

Me peame suutma segases olukorras navigeerida, et jõuda selleni, mis on fundamentaalselt oluline: me vajame üleminekut taastuvenergiale nii kiiresti kui võimalik. Poliitikud ja ettevõtjad peavad peatama fossiilkütuste infrastruktuuri laiendamise ja suurendama puhta energia tootmisvõimekust. Meil võib olla fossiilkütustel töötav majandus või meil võib olla elamisväärne elu planeedil Maa. Meil ei saa olla mõlemat.

Me teame, et peaksime lisaks ambitsioonikate lubaduste andmisele olema ka sisuliselt jätkusuutlikud, aga seniste andmete järgi ei ole meie kahju planeedile vähenemas, vaid hoopis suurenemas. Tee põrgusse on sillutatud heade kavatsustega. Need noored ei näe oma tulevikus muuseumides maailmatasemel kunsti sel lihtsal, ent traagilisel põhjusel, et maailmas valitseb selleks ajaks kaos ja võitlus ellujäämise nimel.

Supiloo senise populaarsuse juures on märkimisväärset rolli mänginud ka meedia. ERR kajastas IPCC raportit üksnes Novaatori portaalis, justkui oleks tegu kõrvalise nišiteemaga, mida tavainimene teadma ei pea. Just Stop Oili kahe keskkonnakaitsja protestiaktsioon Londonis pälvis eetriaega "Aktuaalse Kaamera" õhtusel tipptunnil. See näitab hästi, kuidas ajakirjanikud otsustavad mitte kajastada reaalse mõju ja autoriteediga sündmusi, erinevalt šokiaktsioonist.

Paljudel tekkis õigustatult küsimus, et miks aktivistid mõnda asjakohasemat aktsiooni ei korraldanud? Vastus on lihtne. Kliimateemasid ei kajastata nii laialdaselt, kui nende tõsidus nõuab, ning see sunnib aktiviste leidma loomingulisi viise tähelepanu saamiseks.

Hoiak, et kliimamuutused on ebaoluline nähtus, on väga eksitav, sest tegelikkuses põhjustab muutunud kliima juba praegu sagedasemaid ja tõsisemaid torme, üleujutusi, põuda, metsatulekahjusid ja teisi äärmuslikke ilmastikunähtusi. Pidevalt kasvavat kogukahju võib mõõta rahas ja hukkunud eludes väga kõrgeks.

Näiteks kahekümne aasta jooksul on madalama sissetulekuga riikides kliimamuutuste tõttu hukkunud 300 000 inimest ja kogukahjud ulatunud üle poole triljoni dollari. Need on konservatiivsed arvutused, milles ei ole arvestatud pikaajaliste mõjudega nagu näiteks terviserikked, toidunappus ja töökaotus.

IPCC viimane aruanne näitab, et kasvuhoonegaaside heitkogused kasvavad jätkuvalt ja praegused kliimamuutustega tegelemise plaanid ei ole piisavalt ambitsioonikad, et piirata soojenemist 1,5°C võrra võrreldes industriaalajastu eelse tasemega. See on lävi, mida teadlased peavad vajalikuks veelgi katastroofilisemate mõjude vältimiseks.

Hukkamõistu on kõnealune aktsioon pälvinud kõikjal. Ometi kinnitab kriitika, et maailma tähelepanu võitmiseks ongi vaja meeleheitlikke samme.

On silmakirjalik, et nende põlvkondade esindajad, kes on tagajärgedele mõtlemata osalenud tulevaste põlvkondade keskkonna hävitamises, räägivad nüüd, et võitlemiseks tuleb leida leebemaid viise. Vanemad põlvkonnad mõistavad nende üle kohut ja süüdistavad neid, olles ise varastanud noorte tuleviku. Selle asemel, et kritiseerida noori aktiviste, kes üritavad meid fossiilisõltuvusest üles äratada, peaksime endalt küsima, kuidas olla paremad partnerid neile, kes on meie rusudes maailma pärijad.

Kliimaärevus ja lein kaotatud keskkonna pärast on noorte hulgas laialt levinud ja süvenev probleem. On selge, et inimesed, kes mõistavad probleemi tõsidust ja näevad ühiskonna leiget suhtumist, otsivad aina jõulisemaid viise tähelepanu saavutamiseks.

Loodan, et jõuame ühiskonnana punkti, kus hakkame nägema julgete kliimaaktivistide tegusid häirekellana. Meie tapame elu Maal.

Paljud küsivad, et kuidas saab supi loopimine kliimat aidata? Tuleb mõista, et protestid ei ole talgud. Talgute eesmärk on midagi konkreetselt ära teha: näiteks kevadkoristus aias. Enne oli tegemata, inimesed said eesmärgiga kokku ja tegid töö ära. Protesti olemus on püüda avalikkuse tähelepanu ja suunata saadud tähelepanu probleemile. Näiteks Ukraina toetuseks Vabaduse väljakule kogunenud inimesed ei võidelnud otseselt sõjas, aga nad tõmbasid tähelepanu väga olulisele asjale: inimesed surevad ja see peab viivitamatult lõppema.

Protestid on läbi aegade olnud noorte vastuhakkajate pärusmaa. Paljud meile nii omased õigused võitlesid kätte eelmiste põlvkondade noored. Nad olid vaprad ja asetasid end julma kriitika sihtmärgiks. Meenutagem näiteks 1980. aastate punkliikumist Eestis, millega seostame vastuhakku rõhuvale ja hävitavale Nõukogude süsteemile. Kas me ei peaks nüüdki kasutama vastuhakku selleks, et võidelda mitte ainult Eesti, vaid kogu maailma tervise ja tuleviku eest?

Kui me ei hakka tegutsema, läheneme ajale, mil meile jäävad alles vaid fotod ja maalid koduplaneedi lummavast loodusest. Me ei saa väärtustada kunsti, ilma et väärtustaksime keskkonda. Selleks, et ennetada traagilist olukorda, kus kunstisaalid on päevalillede viimane puhkepaik, peame tagama vajalikud eeldused keskkonna säilimiseks. Nii saame rahulikul meelel kunstisaalis kohtuda, teades, et saalist väljas ootab meid kaose ja hävingu asemel terve ja tasakaalus loodus.