"Iga klient võib saada ükskõik mis värvi auto, peaasi, et see on must.."
(Henry Ford)

Energia tarvilikkuses ei ole vaja kedagi veenda, see on vaieldamatu fakt. See on ühiskonna toimimise, meie heaolu ja julgeoleku garantii. Praegu ja tulevikus, mil ühiskondlikud teenused ning tarbekaupade tootmine on aina rohkem automatiseeritud, digitaliseeritud ja robotiseeritud, on elekter põhiline energiavorm.

Elektri olemasolu, kättesaadavus, jätkusuutlikkus kui ka inimestele taskukohane hind vajab selget visiooni ja kontseptsiooni. Fundamentaalne julgeolekualus ei tohi olla populistliku poliitika subjekt, mis võimaldab emotsionaalset vastandumist ja manipuleerimist. Vaja on ühiskonnaülest kokkulepet. Teisisõnu, vajame riiklikku energiajulgeoleku poliitikat, mitte politiseeritud energeetikat.

Energiajulgeolek

Energiajulgeolek ei ole pelgalt majanduslike näitajate lineaarne arvestus, vaid kätkeb endas ka loodushoidu, ökosüsteeme, sotsiaalseid, sh demograafilisi aspekte, kultuuripärandit, rahvuslikku ja rahvusvahelist poliitikat. Samuti peab mõistma, et elekter ei tule stepslist, ja et ühelt energiatootmise süsteemilt üleminek teise ei ole lihtne nagu lüliti pööramine ühest olekust teise.

Energiajulgeolekuks on vajalik kokku leppida põhimõtted, terminoloogia, üle vaadata pärandtehnoloogiad, uued arengusuunad, ühiskonna ootused ja hoiakud. Tuleb küsida küsimusi, ka ebamugavaid, ning otsida vastuseid, mis on kooskõlas riiklike huvidega. Need ja paljud teised omavahel lõimunud tegevused peavad olema kujundatud toimivaks süsteemiks, et tagada ökonoomne ja jätkusuutlik energiasüsteem, mis kindlustab meie elutähtsate teenuste toimimise.

Kas Eesti peaks olema iseseisvalt võimeline tootma elektrit? Teoreetiliselt on meid ümbritsevatel riikidel piisavalt tootmisvõimsusi nii, et saaksime käsitleda elektrit kui kaupa, mida saab importida.

Praktikas asi nii lihtne ei ole. Eesti on ainuüksi oma geograafilise omapära tõttu suhteliselt irrutatud asukohaga. Koostööd idanaabriga pärsib suur maailmavaateline erimeelsus, mille positiivse lahendamise võimalus lähima paarikümne aasta jooksul on vähetõenäoline. Energia, sh elektrienergia, on idanaabri mõjutusvahend, mitte kaubaartikkel, nende energia on verine.

Teiste, sõbralike riikide tootmisvõimsused ja kättesaadavus on mõjutatud nii turu reeglitest, ilmastikuoludest kui ka tehnoloogiast. Võttes arvesse eelpool mainitud digitaliseerimisest tingitud elektrienergia nõudluse kasvu, siis võib küsimuse alla tulla mitte niivõrd elektri hind, kuivõrd selle piisav kättesaadavus.

Selles küsimuses ei saa loota Euroopa Liidu solidaarsuspõhimõtetele. Solidaarsusel on omadus olla tugev siis, kui kõike on palju, või siis, kui tekib kollektiivne eksistentsiaalne oht. Ajal, mil ressurssi napib, kuid viibimatut ohtu ei ole, pole mõtet solidaarsusprintsiibile loota. Seega on loogiline eeldada, et Eestil peab olema iseseisvaid ning piisavaid tootmis- ja salvestamisvõimalusi, et tagada elutähtsate teenuste toimimine ka kasvava nõudluse tingimustes.

Põhimõtteliselt on Eestis piisavalt tootmisvõimsust, et pidada ennast energiasõltumatuks. Põlevkivienergeetika võib luua julgeolekutunnetuse, mis tulevikku silmas pidades ei ole jätkusuutlik. Energiakriisi valguses on hea, et meil on oma tootmine, kuid seda tuleks pidada pelgalt meetmeks, mis annab meile lisaaega, et luua uued lahendused tulevikuvajaduste rahuldamiseks. Põhimõtteliselt peaks olema võimalik välja töötada ja rakendada uut tehnoloogiat põlevkivi kaevemahtude ammendumise ajaraamistikus.

Põlevkivienergeetika saab lihtsalt otsa kasvõi selle tõttu, et põlevkivi saab otsa. Sellele faktile ei ole võimalik vastu vaielda. Võime arutleda, millal see juhtub ja mis asemele tuleb. Asemele peab tulema energiaallikas, mis toimib aastaajast ja ilmastikutingimustest sõltumata.

Päikeseenergia on loomulikult progressiivne suund, kuid isegi tehnoloogiate pideva täiustumise olukorras jääb see ikkagi sõltuvaks ilmastikust. Eestis on sama palju valget aega kui Saksamaal, aga probleemiks on selle ebaühtlane jaotumine. Meil on palju valget aega suvel, kui energiavajadus on väiksem ja vähem talvel, kui vajadus kasvab. Tuul on samuti arvestatav allikas, kuid seegi energia on sõltuv ilmastikust, jaotunud Eesti territooriumil ebaühtlaselt ning kasvava nõudluse tingimustes ebapiisav.

Seega on energia salvestamine ja selle edendamine osa energiajulgeoleku kujundamisest. Samuti ei tohi eitada fakti, et nii päikese- kui tuuleenergia tehnoloogiliste lahendite loomine on energiamahukas ning, nagu kõik energiat tootvad lahendused, mõjudega ümbritsevale keskkonnale.

Rohepööre

Euroopa Liit, Eesti sealhulgas, on valinud vähemalt ametlikus retoorikas roheenergiale ülemineku tee. Mis on roheenergia? Miks vajame rohelist energeetikat? Millist mõju avaldab sellele üleminek ökosüsteemidele, majandusele, ühiskonna sotsiaalsele struktuurile ja millise ökoloogilise jalajälje loob üleminek?

Küsima peab sedagi, millised on kaasnevad erahuvid, kes sellest kasu saab. On palju teisigi keerdsõlmi, mille üle toimuvad arutelud võivad olla ja peavadki olema ebamugavad ning meie eneseteadvust ja maailmavaadet riivavad. Kuid selleks, et luua toimivat ühiskonna huve teenivat poliitikat peamegi vastama küsimustele ausalt ja ilustamata.

Teoreetiliselt peaks roheenergeetika olema energiatootmise viis taastuvate ressurssidega, rakendades selleks oleviku- ja tulevikutehnoloogiaid. Keskkonnale tehtav kahju peaks olema minimaalne. Sellist energiatootmist, mis üldse keskkonda ei kahjusta, paraku olemas ei ole.

Miks me vajame rohelist energeetikat? Enamasti tuuakse põhjuseks kliimamuutused ja inimkonna roll neis. Loomulikult on mainitus osake tõtt, kuid üsna olulist rolli mängib seegi, et planeedi ressurss hakkab ammenduma.

Heaoluühiskonnad, Eesti nende seas, ei ole nõus loobuma mugavusstandarditest, pigem on mentaliteet orienteeritud lõputule majanduskasvule, tootmisele ja tarbimisele ning arenevad ühiskonnad omakorda soovivad jõuda samadele standarditele. Olemasolevad tootmisviisid hakkavad kiiresti kasvava inimkonna vajadustele jalgu jääma.

Kas rohepööre on kõikehõlmav lahendus? Paraku on osa rohepöörde propageerijatest kas teadlikult või teadmatult ignoreerinud seika, et roheenergeetikale üleminek toob lähikümnenditel kaasa loodusvarade hüppelise ekspluateerimise vajaduse. Uusi tehnoloogiaid ei tehta õhust. Vaske, niklit, muldmetalle ja muid mineraale võib vaja minna sellistes kogustes, mida inimkond oma industriaalse ajaloo jooksul ei ole olnud võimeline tootma.

Tõenäoliselt toimub kaevandamine kusagil meist kaugel, ilmselt mõnel teisel kontinendil. Tõenäoliselt muutuvad teatud planeedi piirkonnad oluliselt vähem roheliseks kui enne rohepööret. Kas peaksime tundma kaasvastutust või riiklikest huvidest tulenevalt ignoreerima seda asjaolu?

Tegelikult ei ühte ega teist. Me ei saa ega pea peatama rohepööret, kuid me ei tohi ka luua muljet sellest kui kõiki probleeme lahendavast hõbekuulist. Peame küsima endalt, kas meie suhtumine oleks sama ka siis, kui kaevandused asuksid Eestis. Käimasolevate geoloogiliste uurimiste ja Eesti maavarade kaardistamise käigus ei olegi see nii võimatu.

Kas teame vastust küsimusele: mis on maavara? Kas maavara on rahvuslik rikkus? Kas teatud tingimustel võib pigem kaevandamata maavara olla rahvuslik rikkus? Mitmele põlvkonnale peab jätkuma rahvuslikku rikkust? Me ei tohi luua illusiooni, et maavarade ekspluateerimine ei too kaasa pöördumatuid keskkonnamuutusi.

Kahtlejatel soovitan külastada Kiviõli karjääri ja küsida: kas see on rahvuslik rikkus tulevastele põlvedele? Meie industriaalne maastik kujunes okupatsiooni röövelliku poliitika tulemusena. Kas jätkame samas vaimus? Kas Narva tuhaväljad ja laiuvad Ida-Virumaa koksimäed on rikkus või koorem? Oleme nende neutraliseerimiseks kulutanud sadu miljoneid eurosid, kusjuures looduse kahjustamine jätkub ilmselt sajandeid.

Peame ka arvestama, et igasuguste suuremate muutuste või kampaaniate (sh rohepööre), kaasnevaks mõjuks on huvigruppide tekkimine, kes oskavad ilusaid ja üllaid ideid muuta isiklikku kasumit teenivateks äriprojektideks. Keegi saab rikkaks, kuid reeglina tuleb see ühiskonna arvelt. See on inimkonnale omane, peaaegu paratamatus, mis nõuab, et kujundatav energiajulgeoleku poliitika on nii läbipaistev ja tark, et väldib üksikisikute või huvigruppide huvide eelistamist ühiskondlike huvide üle.

Kuidas edasi?

Kainelt kalkuleerides peame tõdema, et ilmastikust sõltumatu energia tootmise mõttes tuumaenergeetikale alternatiive pole. Tuumakütusena kasutatavad uraani ja tooriumi varud on sisuliselt ammendamatud, tootmine ei sõltu aastaajast ega ilmastikust, ühilduvus olemasoleva infrastruktuuriga on hästi teostatav.

Loomulikult tuleb arvestada vastuargumentidega. Näiteks elektri hinna osas, mis tuumaenergeetika oponentide hinnangul kujuneb kõrgeks. Tõenäoliselt on esmane investeering võrreldes soojuselektrijaamaga kõrgem, kuid mitte oluliselt. Näiteks tuumajaamas toodetud elektri lülitamine eksisteerivasse jaotusvõrku ei nõua suurt lisakulu, võib-olla tuleb luua uus alajaam, kuid sõltuvalt asukohast võib rakendada ka juba eksisteerivat infrastruktuuri.

Tuumakütuse kaevandamisele, selle maardlate kahjude likvideerimisele kuluv ressurss ning läbitöötatud kütuse ladustamine edasiseks kasutamiseks on kordades väiksema kuluga, sest mahtude erinevus on sedavõrd massiivne.

Näiteks ühe kilogrammi tuumakütusega toodetud energia söe ekvivalent oleks 700 000 tonni ehk ligikaudu 10 000 vagunitäit toorainet. Esimese töötsükli läbinud kütuse ladustamise maht on samuti väike. Balti elektrijaamaga sarnase tootmisvõimsusega ja ekspluatatsiooniajaga võrreldavas tuumajaamas kasutatud kütus mahub sisuliselt kahte merekonteinerisse, mis ei ole jääkprodukt, vaid järgmist tsüklit ootav tuumakütus tulevase generatsiooni reaktorite tarvis.

Mahud ja läbi selle loodusele tehtav kahju ei ole võrreldavad fossiilsete kütuste kaevandamise ja ladustamise kahjudega. Kahtlejatel soovitan külastada Narva elektrijaamade tuhavälju, kuhu elusloodus ei naase ilmselt mitme tuhande aasta jooksul. Seega ei pruugi kujunev hinnasilt olla sugugi kõrgem, pigem võib pikemas perspektiivis eeldada tarbijale väiksemat väljaminekut. Hinnaargumendi taga võib olla ka lihtne konkureerivate huvigruppide lobitöö, kes tunnetavad ohtu oma sissetulekutele.

Hirm tuumakatastroofi ees on mõistetav ja kindlasti kasutavad tuumaenergeetika vastased seda ära. Kuid tegelikkuses on tuumaenergeetika üks ohutumaid ja puhtamaid energia tootmise liike. Paralleeli saab tuua lennuliiklusega, mis on statistiliselt kõige turvalisem transpordiliik, aga ometi on enamikel inimestel teatud kõhedus lendamise ees.

Kuna tuumaprotsessid toimuvad kunstlikus keskkonnas, siis väiksemgi parameetrite muutus katkestab protsessi ja reaktor on varustatud mitmekordsete iserakenduvate turvasüsteemidega. Seega on tuumaseene teke võimalik vaid juhul, kui elektrijaama peale heidetakse tuumapomm.

Loomulikult oleks rumal väita, et õnnetused on välistatud, eriti meenutades möödanikus juhtunut. Kuid uue sajandi väikereaktorite puhul on õnnetuste toimumine viidud kaduvväikeseks ning võib julgelt väita, et ka halvima avarii tagajärgede mõjud jäävad piiratud isoleeritud alale, mis ei ületa tuumajaama perimeetrit. Ohutussüsteemid tagavad jääksoojuse jahutuse ka operaatorite sekkumise ja elektritoiteta 14 päevaks.

Argument, et kasutusse võib minna vananenud tehnoloogia ja et mõistlik oleks oodata uusi lahendeid, ei ole veenev. Esiteks, meil ei pruugi enam olla aega ootamiseks, seda enam, et tuumaenergeetika rakendumine Eestis nõuab optimistlikult vähemalt kümme aastat ettevalmistusi.

Teiseks peame me mingil momendil langetama otsuse reaktori tüübi osas. Kui arvestuslikult peab tuumajaama elutsükkel olema 60-80 aastat, siis praeguse tehnoloogia arengutempo juures peame tõdema, et teatud ajaperioodil ongi kasutusel olev tehnoloogia vanem kui uued ilmuvad prototüübid.

Tehnoloogia tormilise arengu tõttu kasutab enamik inimesi telefone, mis ei ole tehnika viimane sõna, ometi ei takista see telefoni põhifunktsiooni kasutamist. Oleme jõudmas ajajärku, kus arenduskiirus teeb toodangu vananenuks enne tootmisliinile jõudmist.

Meil ei ole piisavalt spetsialiste, on veel üks vastuargument. Riigil, mille õpilaste PISA skoor teaduse valdkonnas pole mitte ainult Euroopa, vaid ka maailma parim, ei ole mingit alust väiteks, et meil puuduvad asjalikud noored väljaõppeks teades, et 80 protsenti väikereaktori töötajatest ei ole rahvusvahelise kogemuse põhjal kõrgharidusega.

Praegu ekspertiisi ei ole, kuid riikliku tellimuse olemasolul saab seda luua, seda enam, et sõbralikes naaberriikides on oskusteave olemas, mis võimaldab kujundada nende kogemuse baasil nii õppemoodulid kui ka praktikavõimalusi. Asi on tahtes, mitte võimalustes.

Tuumaenergia ei ole roheline. Mis keelab meil sarnaselt Prantsusmaaga kuulutada tuumaenergia roheliseks? See on väikseima ökoloogilise jalajäljega energialiik. Näiteks Euroopa Liidu jätkusuutliku rahastuse nimistikuga on tuumaenergia loetud jätkusuutlikuks energiaallikaks tuginedes ühendatud uurimiskeskuse analüüsile, mis tuvastas, et tuumaenergia keskkonnamõju ei ole kuidagi suurem kui taastuvenergia oma.

Kas gaas on rohelisem kui tuumaenergia? Kas maagaasi põletamine ei toodagi kasvuhoonegaase? Loomulikult on maagaasil oma osa energiasektoris, kuna võimaldab lihtsat automatiseerimist ja seda on maakoores suhteliselt palju. Kuid praegu tuleb küsida: kas oleme jätkuvalt valmis rahastama naaberriigi agressiivset poliitikat? Paraku selle, mida me näeme reaalajas juhtumas Ukrainas, suures osas kinni maksnud Euroopa Liit.

Hirmutatud on ka sotsiaalse katastroofiga. Lääne-Euroopa on täis mahajäetud ja suletud kaevandusi, kõik need muudatused on üle elatud. Me ei saa ju kaevandada sellepärast, et lõputult anda tööd kaevuritele.

Tuletame meelde, et põlevkivi ei ole taastuv ressurss, see saab lõpuks otsa, maha jäävad aga sajad ruutkilomeetrid tühermaid, segipööratud põhjavesi ja silmapiiritud tuhaväljad. Tegelikult räägime ju kohalike elanike, sh kaevurite endi, elukeskkonna drastilisest halvenemist kaevandamise tõttu. Liiga paljud pered on pidanud kaevude tühjaksjäämise, veekogude reostuse või põllumaade kasutuks muutumise tõttu oma kodud maha jätma. Kaua veel?

Tõsi, muutused võivad olla teatud elanikkonnagruppidele ebamugavad, kuid selleks peabki olema riiklik poliitika, et kujundada ja luua soodsad läbimõeldud tingimused ühiskonna arenguteks. Selleks on üleminekuaeg ja energiajulgeoleku poliitikast lähtuv tegevuskava, et seda aega õigesti kasutada.

Kokkuvõtteks

Elame kriitilisel ajastul. Peame tegema otsuseid, mille realiseerumine ühiskondliku hüvena toimub kaugemas tulevikus, andmata kohest efekti ega poliitilist krediiti. Kuid neid otsuseid tuleb teha. Kuigi poliitika kujundamine on poliitikute pärusmaa, oleks selle küsimuse, energiajulgeoleku aluste kujundamine mõistlik delegeerida Eesti Teaduste Akadeemiale.

Kõigepealt võiks luua insenertehniliste lahendite baas ja sellele järk-järgult lisada julgeoleku sotsiaalne, majanduslik ja kognitiivne mõõde. Säärane lähenemine looks läbipaistva ja ühiskonnaülese poliitika, edendaks innovaatilist mõtlemist ning võimaldaks erasektori kaasamist ausa konkurentsi alusel.

Marcus Aurelius on öelnud: "Universum on teisenemine – elu on arvamus". Nii mõnigi arengusuund võib kujuneda erinevaks Euroopa Liidu peavoolu suundumusega, kuid nagu kõigil teistel liikmesriikidel on ka Eestil oma rahvuslikud huvid, mille peame teisendama nii, et need tagavad meie riigi ja rahva jätkusuutliku toimimise.

Meie Euroopa Liitu saadetud energia ja põllumajanduse eest seisjad peavad lihtsalt aru saama, et nende põhiülesanne on esindada Eesti huve Euroopa Liidus mitte Euroopa Liidu huve Eestis. Peame jätkama rohepööret värvitoonides, mis on rakendatavad ja realistlikud, vältides emotsionaalset vastandumist ja luues teaduslikul alusel toimiva energiajulgeoleku.