15. septembril ilmus Eesti Päevalehes ning Delfis lugu Vene kütuse kasutamisest, millele ei saa jätta reageerimata. Kui väljaanded oleksid objektiivselt avaldanud Tallinki põhjalikud kommentaarid, siis ma siin ei reageeriks ega kirjutaks.

Vene kütusest

24. veebruaril alanud sõda on jõhker. See on mõistetamatu, et 21. sajandi Euroopas midagi sellist saab toimuda, paraku toimub. Suur osa Euroopast on olnud kaua sinisilmsed ning oleme uskunud, et midagi sellist praegu Euroopas toimuda ei saa. Naaberriik on strateegiliselt kavalalt tekitanud enda energiakandjatest suure sõltuvuse ning suur osa Euroopast on läinud selle õnge.

Meie kõik, suurem osa Eestist, oleme pikalt aidanud kaasa Vene sõjamasina rahastamisele. Me oleme seda teinud pahaaimamatult, sest keegi ei uskunud ega näinud ette, mis 24. veebruaril juhtuma hakkab. Sõjamasina rahastamine on käinud erinevate toodete impordi kaudu. Suurim neist kindlasti energia läbi nafta, gaasi, erinevate rafineeritud toodete kaudu.

24. veebruaril saime kõik teada, mida selle rahaga on tehtud ja tehakse, õnneks on saanud sellest aru ka need riigid, kes enim Vene energiakandjatest sõltunud. 24. veebruaril hakkas meil kõigil kiire ja me kõik asusime tegutsema, leidmaks alternatiive ja vabanemaks tekkinud sõltuvusest.

Vene päritolu nafta-ja gaasisaadused ei ole Euroopas veel täielikult keelatud. Küll on see aga eetikaküsimus, kas osta edasi või mitte. Loomulikult mitte. On oluline, et me kõik sellest aru saaksime ja selliselt ka käituksime. Esimene loogiline samm selleks on loobuda uutest ostudest Venemaalt, mitte osta juurde, mitte täiendavalt rahastada Vene sõjamasinat. Selles suunas on ka kogu Euroopa väga kiirelt liikunud. Mõned riigid kiiremini, teised aeglasemalt.

Kütus Eestis

Eestis ei ole oma rafineerimistehaseid. Võib-olla kusagil garaažis keegi segab ämbris endale midagi, kuid tööstuslikul tasemel tootmist pole. Seega sõltuvad Eesti ja siin tegutsevad ettevõtted impordist. Soetatakse ette suuri koguseid, tagamaks nii erasektori kui ka riigi varusid.

Teame ju seda, et mitu teravatti gaasi on ostetud hoidlatesse iga sügise eel selleks, et talvel oleks, mida tarbida. Samuti kindlustavad oma tarneahelaid rafineerimistehased mujal. On see siis näiteks Leedus, Poolas või suures osas Soome riigile kuuluvas Neste ettevõttes Soomes. Viimane muide lõpetas Vene toornafta tarned alles juunis, seni tarnitud naftast rafineeritud kütus voolab veel tänagi paljude inimeste ja ettevõtete masinates.

Leedu ja Poola Orlen on läinud teadaolevalt üle Norra toornafta kasutamisele. Varud on aga suured, sest ilma varudeta poleks tarnekindlust. Ja need varud on voolanud enne sõja algust ja peale sõja algust nii Delfi Meedia autodes, riiklikus kütusevarus, ministeeriumide, riigikantselei, ministrite, eraettevõtete ja meie kõigi autodes - kütusetarbijates. Paljudes voolavad varud tänini, sest ühelt poolt on jätkuvalt olemas suured rafineeritud kütuste varud, teisalt toornafta varud, millest kütust rafineeritakse.

Kõlab ju koledalt, aga ka kaitseministeerium valmistub meie riiki vajadusel kaitsma just Vene päritolu kütuse abil. Ei ole kõik masinad veel sellest kütusest vabad. Kütuse tarneahela vahetus ei ole sama kiire, kui Eesti Päevaleht, mille vahendusel saavad kõik kohe järgmisel päeval lugeda uut tõekuulutust, milles moraalimajaka enda kütusekaardid jäävad tähelepanuta, samuti kütus, millega veel hiljuti (võib-olla tänagi) sama tõekuulutaja postkasti toodi.

Tallinkist

Tallink andis Eesti Päevalehe mitmele töötajale ammendavaid vastuseid kütuse osas, mida kasutame ning millal antud kütuse soetasime. Korduvalt. Samuti selle kohta, et Tallink loobus märtsis LNG kasutamisest oma laeval, sest meil ei olnud võimalik tarnida LNG-d mujalt kui Venemaalt. Seetõttu loobusime LNG kasutamisest ega kasuta seda praeguseni ega seni, kuni pole võimalik tagada tarneid mujalt, kui vaenulikust naaberriigist. Eesti Päevaleht ja Delfi ei pidanud vajalikuks kajastada ei seda asjaolu ega muid olulisi fakte.

Laevandusettevõtete merekütuse tarnelepingud kehtivad reeglina aasta ning sõlmitakse iga aasta viimases kvartalis. Samuti ka käesoleval aastal kasutatava kütuse lepingud. Tallinki partneriteks on sel aastal Alexela ning Neste.

Ja nüüd oluline: kogu Tallinki 2022. aasta kütusevaru Eestis soetas Alexela Bunkering hoidlatesse 2021. aasta lõpul. Selleks, et Alexelal oleks võimalik tagada meie transporditeenuse jätkuvus ja kindlus. 2021. aasta lõpul ei olnud meil kellelgi teadmist, mis juhtub 24. veebruari varahommikul aastal 2022. Kui oleks olnud selline teadmine või kahtluski, oleks meiegi otsused olnud eetikast lähtuvalt teised.

Miks soetatakse suures koguses kütust hoidlatesse? Sest 0,1 protsendi väävlisisaldusega merekütust rafineerivaid tehaseid oli enne sõda ja on ka praegu meie regioonis liiga vähe. Erandiks on Neste, millel on endal võimekus ning samuti tegi seda Vene kütusest. Niisamuti nagu Alexelalt, võttis Tallink ka Nestelt juba selle aasta kevadel kinnituse, et meile tarnitav kütus ei ole ostetud Venemaalt pärast 24. veebruari 2022. Selle kinnituse Neste, nagu ka Alexela, Tallinkile ka andis.

Järgmise aasta kütusehanke teemal on Tallink pidanud juunikuus läbirääkimisi Nestega ning jätkab kohtumisel oktoobris. Läbirääkimiste oluline kui mitte kõige kaalukam osa on ka seekord eetika ning kütuse päritolu.

On olemuslik vahe, kas kütus Alexela Bunkering hoidlasse Tallinki tarbeks oli ostetud enne sõda või peale sõja algust. Tallink saab kinnitada, et enne sõda.

Me oleme ilmselt ühed vähesed, kes seda teha saavad, erinevalt pahaaimamatult ka praegu veel Vene toornafta baasil rafineeritud kütusega sõitvatest kaasmaalastest, riigijuhtidest, ajakirjanikest, meediaettevõtetest, kellel on keeruline kindlaks teha, kas see nafta, millest kütus toodeti, osteti enne või pärast 24. veebruari 2022. Alexela Bunkering saatelehti saate küsida Alexelalt.

Delfile ja Eesti Päevalehele soovin aga edu. Gaas, kahurid ja püssikuulid ei ole üksi relvad. Ka sõna võib olla relv, kui sellega hooletult ringi käia. Selle kasutamisel tuleb olla täpne ja objektiivne ning edastada oluline. Muidu kahaneb relvakandja usaldus ja muutud paariaks. Eriti kui veel ka ise Vene laevakütuse diiler olnud, ka peale sõja algust, võib-olla veel praegugi, julgemata seda kirja panna.