Jõerüüdi sõnul polnud keeruline sõbrast näidendit kirjutada.

"Ei olnud keeruline, sest nagu ütleb üks kuulus lause elu paljude sündmuste kohta: õige tegu õigel ajal õiges kohas. Ma tundsin Lennartit väga pikka aega ja väga erinevates olukordades: Kirjanike Liit, KuKu klubi, laulev revolutsioon ja kõik, mis sellega kaasas käis. Hiljem olin parlamendis, tema oli välisministeeriumis ja siis ta läks Soome saadikuks lühikest aega. Siis juhtus lihtsalt niimoodi, et teda valiti presidendiks ja hakati kibekiiresti Soome uut saadikut otsima. Mitmel põhjusel, sealhulgas ka see, et ma soome keelt siiski natuke oskasin, maandusin mina sinna majja Helsingis, mille Lennart oli juba residentsiks üürinud," rääkis Jõerüüt saates "Hommik Anuga" enda ja Meri kokkupuutepunktidest.

Edasi tuli Meri presidendiaeg, kus väga tihti reisiti läbi Helsingi, sest Eestist ei olnud otselende. "Väga tihedalt käis Lennart ka oma vana harjumuse tõttu mitmesugustel visiitidel Soomes. Ühesõnaga seda materjali temast ja tema erinevatest iseloomujoontest oli nii palju, et mul jäi üle ainult otsustada, millise valiku ma teen," kirjeldas Jõerüüt näidendi valmimist.

Jõerüüt kirjeldas Meri märksõnadega: gigantne, vulkaaniline, öine, inimlik, muutlik, riiklik ja oraatorlik. Ta tunnistas, et Meri võis olla ka keeruline. "Ta oli nii sõpradele kui ka vaenlastele päris kindlasti kohe üsna keeruline. Ta ei olnud üheplaaniline," ütles Jõerüüt.

"Teinekord on väga armas, kui sa tead, et mõni vanaema on eluaeg täpselt ühesugune, et kui sa lähed talle külla, siis ta teeb neid kooke või annab sulle seda kommi või ütleb seda või seda. See on niisugune stabiilsuse sümbol. Lennart oli keeruline, aga see sobis väga hästi nii tema karjääri kui ka tema tegevuste mõttes, aga see sobis suurepäraselt ka Eestile. Hando Runnel on öelnud täiesti otse, et Lennart sai oma ametiga uhkelt hakkama," rääkis Jõerüüt.

"Tema keerulisus selles äärmiselt keerulises ajas oli nagu rusikas silmaauku. Tema iseloom lubas teda väga kiiresti tegutseda, väga kiiresti teha pöördeid väga kiiresti reageerida. Sest seal oli väga palju tahke," sõnas Jõerüüt.

Meri kunagised kolleegid on öelnud, et ta võttis kõigilt kümme nahka. "Kindlasti. Ühes kontoris koos ei ole ma temaga töötanud, aga tänaseni on ilusasti üleval vabariigi presidendi kantselei koduleheküljel üks kokkuvõte mitte ainult Lennartist, vaid üldse selle kantsleri tööst ja erinevatest presidentidest. Igaüks võib selle üles otsida. Ma lugesin selle läbi enne näidendi kirjutamist ja seal on väga huvitavaid mälestusi Meri presidendiaja algusest 1992. aastal. Mismoodi see praktikas välja nägi, kuidas ta hakkas omale mees-naiskonda moodustama. Kui palju või vähe seda oli ja kui palju ta tegelikult vajas seda ja kes seal olid. Rotatsioon seal oli muidugi päris tihe. Rotatsioon käis kiiresti. Teatud ametipostide puhul eriti kiiresti, nagu näiteks pressinõunik või käsundusohvitser. Need muljed on kui Eesti lähiajaloo kullafond," rääkis Jõerüüt.

Millised inimesed Lennartile meeldisid, saab öelda üldistusena. "Kindlasti ta ei sallinud rumalust. Ja teinekord see võis väga valusalt lõigata mõnda inimest, sellepärast, et kui sellega liialdada natukene, siis võiks ütelda, kuulge noh, kõik ei saa ühesugust haridust, ei ole võimalik, et kõik teavad kõike," märkis Jõerüüt.

Jõerüüdi sõnul olid Meril ka head nõuandjad. "Kui olin Soomes Eesti suursaadik, siis Lennart sõitis tihti sealt läbi, kas välismaale või siis visiitidele, ja me istusime koos ühes autos, sest saadiku kohustus on minna Eesti VIP-dele lennujaama vastu ja nendega siis ringi käia ja toimetada. Ja ma mäletan selgelt üksikuid väga konkreetseid küsimusi, kus Lennart tahtis lihtsalt arutada mõnda asja Eesti sisepoliitikast. Muidugi ka Soome välispoliitikast. Ta küsis, mis sina arvad? Ma arvan, et mina ei olnud ainus, kelle käest ta küsis. Tal olid kindlasti oma usaldusisikud, kelle käest ta küsis paljusid asju," rääkis Jõerüüt.

Kes talle ei meeldinud? "Ta oli kõige paremas, kõige tõsisemas mõttes eesti keele patrioot. Ta võis lõigata vahele, kui talle ei meeldinud mingisugune keelend, kui talle ei meeldinud liigne võõrsõnade kasutamine. Eesti keeles on teine sõna olemas, miks sa ei kasuta seda? Ta on ka mind parandanud, ta oli nõus keda tahes parandama," sõnas Jõerüüt.

Ta ei nõustu arvamusega, et Meri tegi ohverduse, kui temast sa president, sest tegelikult tahtis ta teha filme ja kirjutada raamatuid. "Ma arvan, et see on natuke teisiti. Vaadates fakte, kui ta läks kuueks kuuks saadikuks Soome, mida ta siis mõtles, kui ta oli välisministri postist pidanud lahti ütlema. Ja siiski lasi ta ennast ruttu ära veenda presidendiks hakkama. Kõike kokku liites, mida ma tean ja mäletan, ütleks ma seda, et ta võis ju omale tulevikuplaane ja unistusi teha, aga oma südames oli ta täiesti valmis president. Ma arvan, et oli selleks ammu valmis. Seda ta ei oleks ütelnud tõenäoliselt kunagi kellelegi, aga ma arvan, et see ettevalmistus olla president, oli tal ammu juba olemas ja ta oli selleks valmis," rääkis Jõerüüt.

Jõerüüt ei oska öelda, kas Eestis on praegu poliitikuid, keda hakataks leinama samamoodi kui Merit. "Ühte asja tuleb muidugi arvestada siia juurde - vähendamata Lennarti rolli -, et oli hoopis teine aeg. Oli niisugune pulbitsev aeg, kogu ühiskonnakord oli muutunud, nõukogude liit oli kokku kukkunud. See oli maailma suur muutumine, Euroopa suur muutumine ja selles ajas tekkisid inimesed, keda siis vihati või armastati võib olla palju kergemini kui meie suhteliselt mugavas ja siledas järgmises kolmekümnes aastas," lausus Jõerüüt.

Ta leiab, et aitas kaasa ka Meri eriline isiksus. "Teisest küljest Lennart oli muidugi selline isiksus, kes võis võluda kõvasti ära. Lennart oli maagiline isiksus. Mõlemat moodi maagiline, sest maagiline võib olla näiteks madu, kes hüpnotiseerib ära ja maagiline võib-olla ka nagu magnet, mis tõmbab kõiki ligi. Lennart oli, ma arvan, mõlemat. Ja see tõenäoliselt mõjus ka inimlikus plaanis kõvasti," sõnas Jõerüüt.

Jõerüüdi hinnangul meeldis Merile rääkida mitte rahvalikkuse pärast, vaid talle lihtsalt meeldis rääkida erinevate inimestega. "Väga palju klippe ei ole üleval, aga Youtube'is ühte ja teist leiab. Kes viitsib, otsigu näiteks üles Youtube'ist üles Lennati stseenid Tapa raudteejaamas kuskil üheksakümnendatel. Ta võlus seal inimesi, see tuli tal välja loomulikult. Jah, ta võis olla lõikav ja torkav. Samas võis ta olla äärmiselt südamlik," märkis Jõerüüt.

Ta kiitis ka seda kui kaasaegsed on Lennart Meri kõned ja mõtted üheksakümnendate keskpaigast või nullindatest. "Tema kaasaegus oli ennekõike poliitikas, selles kui ettenägelik või ettevaatlik tuleks olla Venemaaga, see on muidugi A ja O," lausus Jõerüüt.

Ta meenutas, et paljud heitsid Merile ette, kuidas ta käis Jeltsiniga 1994. aastal Moskvas lepingut sõlmimas, mille järel läksid ka Eestist väed välja. "Heideti igasuguseid pisiasju ette, aga see põhitegu sai tehtud, see on äärmiselt oluline," sõnas Jõerüüt. "Kui Vene väed oleksid ükskõik kui kauaks veel Eestisse jäänud, kui konarlik oleks siis olnud meie tee Euroopa Liitu ja NATO-sse. Lennartil oli väga hea Venemaa tundmine ja ka ajaloo tundmine. Lennart oli ajalugu väga põhjalikult uurinud ja teinud selgeks, mis asjad kipuvad korduma," sõnas Jõerüüt.

Jõerüüdi kirjutatud näidend esietendub Karl Laumetsa lavastuses Viimsi Artiumis 16. oktoobril.