Eesti emiteerib miljardi euro ulatuses 10-aastaseid võlakirju, mille kupongi intressimäär on kahe aasta tagusega võrreldes kasvanud 32 korda neljale protsendile.

"Väliskeskkond on hoopis teine hetkel. Kõik riigid, kes võlakirju emiteerivaid, peavad arvestama teistsuguse olukorraga, kui veel mõni aasta tagasi," ütles Kirsipuu.

Kirsipuu sõnul on praegu Euroopa riikide pikaajalise laenamise alusintressitase umbes kolm protsenti, millele lisandub iga riigi riskipreemia. "Kõik, mis kolme protsenti ületab, on riigipõhine riskimarginaal. Nii nagu eluasemelaenu puhul on Euribor pluss teie isiklik riskimarginaal, on ka riikide puhul samamoodi. Eesti riskimarginaaliks kujunes 1,05 protsenti, mis tegelikult, hinnates investorite ja ka emissiooni läbiviija tagasisidet, arvestades geopoliitilist riski, ei ole üldse mitte kõrge," rääkis Kirsipuu.

Kui kaks aastat tagasi oli Eesti võlakirjadest huvitatud kokku 280 investorit, pakkudes kokku 7,7 miljardit eurot, siis neljapäeval selgunud tulemuste kohaselt olid uuest emissioonist huvitatud 93 investorit, pakkudes kokku 1,8 miljardit eurot. Huvi langus on märkimisväärne, isegi oluliselt kõrgema intressimääraga.

"Ajad on väga erinevad. Paljud investorid ütlesid näiteks, et nad Baltikumi võlakirju üldse ei osta. Sellist olukorda 2020. aastal ei olnud. Tegelikult ka emissiooni ajal ei olnud selge, kas sellise intressimääraga, mida me ise soovisime näha, üldse tuleb see soovitud miljard kokku," ütles Kirsipuu.

"Küsimus on ka, mis päeval emissioon toimub. On väga, väga halbu päevi, on väga häid päevi võlakirjaemissiooni jaoks. Üldse ajastus on hästi kriitiline ja meil õnnestus ajastada isegi head hetke võlakirjaturgude mõttes. Kõike seda arvestades, see nõudlus mingitel hetkedel ületas ootuseid," märkis Kirsipuu.

Miks paljud investorid Balti riikide võlakirju osta ei soovinud, oli Kirsipuu sõnul otseselt seotud Venemaa sõjaga Ukrainas. "Just Ukraina sõda on see, mis eelkõige meie regiooni suhtes teeb teatud investorid ettevaatlikuks," ütles Kirsipuu.

Kirsipuu sõnul on raske hinnata, kas Eesti riigivõla intressimäärad jätkavad tõusmist. "Investorite kindlustunne kõigub, see kõik on väga volatiilne turg, kus me toimetame. Määramatus on väga suur ja selle valguses midagi kindlat väita oleks üsna ennatlik," märkis Kirsipuu.

Kui palju peaks riik järgmisel aastal lühiajalist võlgu võtma, mis võiks samuti olla senisest kõrgema intressiga, Kirsipuu täpselt öelda ei osanud, kuid märkis, et tõenäoliselt praegusega võrreldes märgatavalt vähem. Nii 200-300 miljoni euro ulatuses. Kuid täpne maht sõltub vastavalt riigi rahavoogude vajadusele.

"Hetkel on, jah, plaanis valdav osa vajaminevast summast ära katta pikaajaliste võlakirjadega," ütles Kirsipuu.

Mis puudutab neljaprotsendist pikaajaliste võlakirjade intressimäära ja sellest tulenevat iga-aastast intressikulu 40 miljoni euro ulatuses, on rahandusministeerium sellega järgmise aasta eelarve koostamisel arvestanud, märkis Kirsipuu. Samas intressikulu edaspidi pigem suureneb. "Ilmselt see kulu on ajas kasvav, mitte ainult siis intressimäärade tõusu tõttu, vaid ka selle tõttu, et eelarve on püsivas puudujäägis."

Seejuures Kirsipuu hinnangul võiks eelarve puudujääki vähendada. "Kindlasti on õige see, et püsivat pidevalt eelarvepuudujääki sellises mahus, nagu näiteks on siin olnud praegustel erakorralistele aegadel, ei ole mõistlik eelarves hoida, ehk siis pikaajaliselt me peaksime kindlasti sellisest kolme protsenti ületavast või kolme protsendi lähedasest puudujäägist välja tulema," ütles Kirsipuu.

"Hetkel on eelarves ja ka eelarvestrateegias päris palju ajutise iseloomuga kulusid, nagu näiteks kaitsevõime tõstmine, nii et ma usun, et pikema perspektiivi peale eelarve puudujääk väheneb ka ilma vajaduseta makse tõsta. Aga kas see väheneb adekvaatsele tasemele, sinna tasakaalu lähedale või tegelikult ka ülejääki, kui me räägime parematest majandusolukordadest, see on juba konkreetselt poliitiliste valikute küsimus. Pikaajalist suurt puudujääki kindlasti finantsiliselt jätkusuutlikuks ei saa pidada," lisas Kirsipuu.

"Mitte adekvaatne eelarvepuudujääk, või liiga suur puudujääk, see on selline kohati ka paindlik terminin. Sõltub hetke oludest. Kui on vaja teha ajutisi ühekordseid suuremaid kulusid, siis on see põhjendatud. Kaitsekulude kontekstis. Aga püsivalt näiteks üle kolme kolmeprotsendilist puudujääki kindlasti aktsepteerime ei peaks," rääkis Kirsipuu.