Üha enam hakkab tunduma, et viimasel ajal meie defineeritud kriiside jada, olgu siis julgeoleku- tervishoiu-, energiakriis, sinna sekka Euroopa nn rohepöörde (muuseas inglise keeles green deal, tähendusega leping, mitte ebakindlust tekitav "pööre") valeks osutunud strateegia ning finantskriisi teadlik või tahtmatu tekitamine keskpankade poolt väga suure ja nõudlusele mitte vastava rahamassi paiskamisega turgudele, mille üheks ilminguks on ülikõrge inflatsioon, võib tekitada ülemaailmse majanduskriisi.

Olgugi, et perioodiliselt toimuvad majanduskriisid on alati mingi uue omapäraga ning nende defineerimine on tihti tagantjärgi tarkus, võib ilmselt varsti algavat kriisi nimetada majandusteoorias tuntud mõistega stagflatsioon, mille puhul kõrgele inflatsioonile ja majandussurutisele lisandub suur tööpuudus.

Stagflatsioon mõiste on makromajanduses tuletatud sõnadest stagnatsioon ja inflatsioon. Majanduses on siis nullilähedane või negatiivne majanduskasv ja kõrge töötuse määr koos järsu hindade tõusuga.

Stagflatsioon võib tekkida keskpankade ja valitsuste tegevuste koordineerimatuse tulemusel. Ühelt poolt püüavad keskpangad hoida inflatsiooni kahe protsendi ringis, et säiliks hinnastabiilsus ja mõningane majanduskasv, teisalt poliitikute ja valitsuste otsused mõjutavad eelarvelisi kulutusi ning maksupoliitikat.

Keskpankade peamisteks tööriistadeks on nn virtuaalne rahatrükk ja baasintressimäärade kas tõstmine või langetamine, valitsused võivad samal ajal poliitiliste otsuste kaudu suurendada riigieelarve defitsiiti ning riigisektori võlamäära suhtes sisemajandus kogutoodangusse.

Tulles nüüd Eesti majandusväljavaadete juurde, peame silmas pidama, et Euroopa Keskpanga aga kaudselt ka teiste valuutade keskpankade baasintresside tõstmist või langetamist ning rahatrükki ei saa meie mõjutada.

Oma väikse ja avatud majandusega oleme paratamatult nende otsuste tõmbetuules. Teame, et meie põhiseaduse preambula sätestab, et peame tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Võiksime seda võtta kui meie eksisteerimise eesmärki. Kuidas siis edasi toimida oma riigiga sellessinases turbulentses keskkonnas ehk kitsamalt, kuidas toimetada meie majandusega edasi?

Pikemat perspektiivi silmas pidades tuleb pigem investeerida haridusse teadusesse, teedesse ning virtuaalsetesse ühendustesse. Kui siin toimetab tulevikus haritud rahvas, kes on ühendatud nii füüsiliselt kui ka virtuaalselt muu maailma võrgustikega, siis suudame muuhulgas leida läbi demokraatliku poliitsüsteemi Eestile tarku ja väärilisi juhte.

Eurostati andmetel oli Eesti inflatsioon septembris jätkuvalt ülikõrge – 24,2 protsenti aastases võrdluses, eurotsooni keskmine oli kümme protsendi, meie naaberriigis Soomes näiteks üksnes 8,4 protsenti.

Loomulikult on inflatsiooni juurpõhjuseks raha ülemäärane pakkumine turul, aga ka regionaalsed eripärad, kuid mõnevõrra saab valitsus meetmetega seda leevendada valitsuse meetmetega. Aga me ei suuda isegi riigi omanduses oleva loomuliku monopoli staatuses oleva elektritootjaga keskmisest börsihinnast madalamas nn universaalteenuses kokku leppida, sealhulgas CO2 kvoodi eemaldamises, mis on ühepoolselt tehtav.

Instrumentideks inflatsiooni ohjeldamisel võivad olla ka kütuseaktsiisi, elektri võrgutasu ja käibemaksu alandamine. Püütakse kogu süsteemi ühte osa parandada, jättes kõrvale omavalitsused ja ettevõtluse konkurentsivõime.

Need tehtud ja tegemata teod suurendavad veelgi varanduslikku diferentseeritust, sest vaesematel on toidu- ja energiakulude osatähtsus suurem. Kui lisame lühikese aja jooksul siia saabunud ligi 80 000 teistsuguse meele ja kultuuriga immigranti, viib kõik see meie kogukonna veelgi suuremale lõhestumisele, mis on juba julgeolekuoht riigile.

Leiame end olukorras, kus tavatarbijale oluline kuue kuu euribor ületab varsti kahe protsendi piiri ning riigi kümneaastase võlakirjade intress on jõudnud juba nelja protsendini. Ehk siis nüüd pole arukas laenamine tõepoolest eriti mõttekas. Möödunud kümne aasta jooksul olid intressid nullilähedased, aga ka siis oli mõnede siis valitsenud poliitikute retoorika, et riigisektori võlamäära ei tohi suurendada.

Paraku tundub, et eurotsooni riigid piirduvad tulevikus üksnes intresside maksmisega, suutmata või tahtmata ka kaugemas tulevikus laene ennast tagasi maksta.

Inflatsiooni suurendamisega vähenevad laenude põhiosad. Aga need 15-20 miljardit eurot, mis moodustavad meie riigisektori ja eurotsooni keskmise võlamäärade vahe pärast viimast majanduskriisi, oleksime võinud investeerida just laste ja lastelaste jaoks, investeerides haridusse, teadusesse ning kasvõi raudteede kiiremaks muutmisesse, maanteede neljarajaliseks rajamisse ja kogu riigi kiire internetiga katmisesse.

Kahtlemata peab valitsus tegelema taktikaliste probleemidega, olgu selleks näiteks riigi gaasivarustus või Ukrainas toimuva sõja tagajärgede leevendamine. Samal ajal peab valitsus tegema ka pikemaajalisi struktuurseid reforme. Kõige olulisemaks pean püüdu vähendada avaliku teenistust ning nende kulusid.

Oluline on ka läbi viia regionaalne reform, vähendades valitavaid omavalitsusi umbes paarikümnele. Muuseas, taolised ettepanekud tegi ka Riigireformi sihtasutus juba 2019. aastal. Nende ettepanekute seas oli muuhulgas ka riigikogu muutmine 71-liikmeliseks, Eesti Panga personali ja keskvalitsuse ja omavalitsuste ametnikkonna vähendamine vähemalt 15 protsenti. Tuleb teostada ka maksureform, suurendades varamakse, vähendades tööjõumakse ning viies sisse käibemaksude erisusi.

Minnes vastu külmale talvele ja suhteliselt ebamäärasele tulevikule, mida võivad ilmestada uued kriisid, peame püüdma mobiliseerida enamuse meie elanikest ühiste eesmärkide täitmiseks. Loodetavalt saame järgmiste riigikogu valimiste tulemusena Eestile targad, visiooni omavad ja rahvast ühendavad juhid.