Neli protsenti, ei saa öelda, et see oleks väike intress, kui võtta arvesse, et kaks aastat tagasi saime 0,125. Millest teie hinnangul kõneleb see, et see intress on nüüd neli protsenti?

Esiteks kõneleb sellest, et need jutud, mida veel mitte väga ammu aeg-ajalt kosta oli ja milles väideti, et laenuraha on tasuta käes ja olematute intresside aeg kestab igavesti, nüüd nende juttude aeg loodetavasti on ikkagi läbi. Kui ma aasta aega tagasi parlamendi ees sain nuhelda, kui ma selliste väidete tõelepidavuses julgesin kahelda, siis praegu intressid kasvavad. See on üks osa.

Teine osa on seotud sellega, et üleüldine väliskeskkond meie piirkonnas on selline, mis teeb üldiselt investoreid ettevaatlikuks. Kui praegu on Euroopa riikide baasintress kolme protsendi kanti, siis sellele lisandub iga konkreetse riigi puhul nii-öelda riigipõhine täiendav intress. Eesti puhul tuli see sel korral natuke peale ühe protsendi. On ka neid eksperte, kes ütlevad, et olukorda arvestades oli see isegi üllatavalt madal.

Kas teie enda jaoks oli see neljaprotsendine intress ootamatu?

Järgmise aasta eelarvet planeerides me olime arvestanud sellega, et intressi tase tuleb oluliselt kõrgem, kui ta varasemalt on olnud. Ja selles vahemikus, mida me eelarvet tehes olime arvestanud ka see tulemus tuli. Eks muidugi oli ka neid lootusi, et see tase tuleb madalam, aga kuivõrd baasintress ise juba on kolm protsenti, siis oli ette aimatav, et odava laenu aeg on ikkagi läbi saanud.

Kas see neljaprotsendine intress peaks kuidagi mõjutama ka Eesti siis otsuseid, mis puudutavad riigieelarvet? Tegelikult siis defitsiit ju ei piirdu tõenäoliselt järgmise aastaga ja tõenäoliselt ei olnud see ka viimane pikaajaliste võlakirjade emissioon, mis Eesti teeb. Kas me peaks mingeid asju ümber vaatama, võttes arvesse, et laenamine on sedavõrd palju kallinenud?

Põhjus, miks meil on järgmistel aastatel eelarve ikkagi jätkuvalt puudujäägis, on eelkõige seotud julgeolekumuredega, millele me peame vastama. Need on otsused, mida meil ei ole olnud võimalik eelarvet planeerides tegemata jätta. Ma arvan, et keegi ei kujuta praeguses julgeolekukeskkonnas ette, et meil oleks olnud võimalik kaitse-eelarvet kasvatavaid otsuseid mitte teha. Nii et see on olnud vältimatult vajalik ja teatud teatud perioodi kestel kindlasti ka põhjendatud, aga pikaajaliselt loomulikult saab olla ikkagi ainus lahendus vaoshoitud eelarvepoliitika. Meil ei ole mingit õigustust pikaajaliselt eelarvet puudujäägis hoida. Püsikulude katmist laenu arvelt ei tohi lubada ja seda tuleb meil eelarvepoliitikat kavandades igal juhul silmas pidada.

Järgmise aasta eelarves on ette nähtud intressikulude katteks 90 miljonit eurot. Kas see on endiselt aktuaalne ka tänasel päeval?

Jaa. Järgmise aasta eelarvet planeerides me arvestasime ka lisanduva intressikuluga, mis nüüd selle viimase võlakirjade emiteerimisega kaasnes. Intressikulu, mis eelarve sisaldub, ei muutu.

Kas te olete arvutanud ka seda, et milliseks meie intressikulud võiksid kujuneda näiteks ülejärgmisel või üle-ülejärgmisel aastal?

Jaa, seda on eelarvestrateegiat tehes samamoodi silmas peetud. See loomulikult on aasta-aastalt kasvav. Nelja aasta pärast on intressikulu, mida maksta tuleb ka praegu juba võetud laenude teenindamiseks suurusjärgus 200 miljonit eurot. See on väga suur kulu. Loomulikult oleks olukord olnud parem, kui meil oleks olnud võimalik vahepealsetel kriisiaastatel kasutada reserve. Meil ei olnud seda võimalust paraku, et võlakirjade emiteerimise asemel kasutada kogutud reserve. Nii et seetõttu on meie olukord selline, et intressikulu kasvab aasta-aastalt.