Indrek Luberg: iha laenu võtta tähendab hoolimatust Eesti tuleviku suhtes

Populistlik ihalus laenu võtta, et see raha siis inimestele laiali jagada, tähendab tegelikult hoolimatust Eesti tuleviku suhtes. Kui üldse laenata, siis ainult tarkadeks investeeringuteks, mitte aga toetuste jagamiseks, kirjutab Indrek Luberg.
EKRE liikmed, riigikogu liige Jaak Valge ja kultuuriloolane Loone Ots leidsid ERR-i portaalis ilmunud kommentaaris, et Eesti püsimajäämine sõltub laenu võtmisest. Selle avaldusega liitus EKRE seni vaid valitsuserakondade pärusmaaks olnud eesmärgiga kasvatada riigivõlga, mis toob paratamatult kaasa maksutõusu ning halvendab riigirahanduse ja majanduse olukorda tervikuna.
Ots ja Valge ei eksi, kui peavad Eestit üsnagi haruldaseks arenenud maailma riigiks, sest meil on seni olnud vastutustundlik eelarvepoliitika, kuid erinevalt ekrelastest ei pea ma seda halvaks nähtuseks. Vastupidi. Kuni olime vastutustundliku eelarvepoliitikaga, hoidsime oma riigivõla madala, oli Eesti eelisseisus ja positiivseks kangelaseks aegadel, mil ülejäänud maailm oli langenud finantsmoraalitusse.
EKRE jaoks võib olla alati paha kõik, mida keegi teine on teinud, kuid tõele au andes on meie vastutustundlik rahanduspoliitika toonud meid siia, kus me oleme. Me võime olla läänemaailmas erand, kuid statistika räägib enda eest: Eestil on siiski läinud üsna palju paremini kui meie saatusekaaslastel, kes Nõukogude Liidu okupatsiooni alt vabanesid. Ja olulist rolli mängis meie kõrge finantsmoraaliga rahanduspoliitika, mis on mujal maailmas kujunenud Eesti brändiks.
Finantsmoraalitus ohustab julgeolekut
Otsa ja Valge sõnade kaudu esitatud EKRE soov astuda finantsmoraalituse teele põhineb eeldusel, et inflatsioon tähendab alati riigi tulude kasvu ja Euroopa Keskpank ei suuda euroala inflatsiooni kontrolli all hoida. Ometi pole selliseks pessimismiks suurt põhjust, mõistlik inimene võiks siiski eeldada, et keskpank tahab ja suudab inflatsiooni ohjeldamisega tegeleda.
Nende ettepanek ühises rahatsoonis käituda ise vastutustundetult, sest teised käituvad ka, on Eesti riigile ohtlik. Kui maanteel kõik hirmsasti kihutavad, kas siis ühises liiklusruumis tuleks endalgi gaas põhja vajutada? Tundub, et ekrelased nii mõtlevad, kuid nii just eestlust ei päästa. Kui nende plaan läbi läheks, langeks viimne kui üks eestlane ekrelaste võetud laenukoormuse alla. Ühtlasi tähendaks see kehvemat julgeolekut, kuna korras julgeolek algab korras rahandusest ja korras majandusest.
Laen iseenesest ei ole paha, vaid normaalne finantstoode vaba raha puudumisel vajalike investeeringute tegemiseks ja kulu hajutamiseks pikemale perioodile, seda eriti siis, kui intressid on madalad, mida nad enam ei ole. Kahjuks ei saa Ots ja Valge aru, et perehüvitiste ja palkade, pensionide, sotsiaaltoetuste indekseerimise ja aktsiisi- ja maksulangetuste jaoks laenu võtmine ei ole investeering, vaid vastutustundetult võetud püsikohustuste katmine veelgi rumalamalt.
Arvestades, et inflatsiooni raugemisega tekib negatiivne mõju majandusele, eriti Eestis, peame väga selgelt mõtlema, missuguseid kulusid me endale lubada saame. Kui üldse laenu võtta, siis konservatiivselt ja pikema perspektiiviga nii majanduse elavdamiseks, taristu arendamiseks kui kaitsevõime tugevdamiseks.
Riik peab hoidma jooksvad kulud kontrolli all
Eesti viimane võlakirjaemissioon näitas neljaprotsendilise intressiga ja vaevu ühe miljardi euro suuruse saadud mahuga, et väike Venemaa piiririik ei saa lubada endale sama suurt võlakoormat suhtena SKP-sse kui Belgia või Itaalia. Peame arvestama riskiga, et ühel hetkel ei ole turul huvi meie võlakirjade vastu meile sobiva hinnaga ning nende refinantseerimine osutub oodatust palju kallimaks (nagu isegi praegu) või tuleb appi kutsuda Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) jt organisatsioonid, ühes kõigi nende nõudmistega, mis nad seada võivad.
Riik peab hoidma jooksvad kulud kontrolli all, olgu need palgad või toetused. Praegu on riigieelarve tulud kümme protsenti väiksemad kui kulud. See pole jätkusuutlik. Võlg jääb meie lastele, kes peavad demograafilistest trendidest tingituna üleval hakkama pidama rekordarvu pensionisaajaid ja teisi maksurahast toetatavaid ühiskonnagruppe. See tähendab ühtlasi vajadust suurema maksukoormuse järele.
Kas Jaak Valge ja Loone Ots vaatavad Tartu tänavatel valijatele silma ja ütlevad: "Teate, tulevikus on maksutõusud meie fiskaalpoliitika tõttu vältimatud!" või "Teate, teie lastele pärandame riigivõla ja intressid, aga laenatud raha me sööme lihtsalt ära!"? Ei usu. Vaevalt, et see nende valijatele meeldib. Populistlik ihalus laenu võtta, et see raha siis inimestele laiali jagada, tähendab tegelikult hoolimatust nii oma valijate kui ka kogu Eesti tuleviku suhtes.
Toimetaja: Kaupo Meiel