Euroopa Liidu taaste- ja vastupidavusrahastu loodi koroonakriisist majanduslikult ülesaamiseks. Koos 2020. aasta vastu võetud EL-i uue seitsmeaastase eelarvega heaks kiidetud rahastu aitas kännu tagant lahti ka laiemad eelarveläbirääkimised, kus käärid eelarvest raha saavate riikide ootuste ja maksvate riikide soovide vahel olid kõigi aegade suurimad.

Loodi põhieelarvest eraldiseisev kava, mille kaudu jagatakse riikidele laenudena 385,8 miljardit ja toetustena 338 miljardit eurot, mille Euroopa Liit rahaturgudelt laenab. Kuid toetusi ja soodsaid laene ei anta niisama. Raha kasutamiseks valmistas iga riik ette kava, mille pidi heaks kiitma nii Euroopa Komisjon kui ka teised riigid.

Riikide vahel on kokku lepitud, et 37 protsenti rahast tuleb investeerida kliimamuutustega kohanemiseks ja 20 protsenti digiarenguks. Ülejäänut saab kasutada teistest valdkondades. Toetus makstakse välja osamaksetena, kui kavas komisjoni ja riigi vahel kokku lepitud vahe-eesmärgid on täidetud. Need eesmärgid on seotud reformide tegemise või investeeringute plaani täitmisega ja on väga konkreetsed.

Eesmärkide täitmise kontroll Euroopa Komisjoni poolt on bürokraatlik ja kohmakas ning eeldab erinevate alusdokumentide, nagu seaduseelnõud või hankelepingud, esitamist. Toetuste sidumist reformidega ja raha kasutamise täpset kontrolli nõudsid riigid, mis eelarvesse rohkem maksavad, kui sealt saavad. Ennekõike nende riikide soovil lepiti kokku ka põhimõte, et komisjon võib riigi väljamaksed peatada, kui õigusriigi põhimõtteid ei järgita.

Rahastu oli ette nähtud just koroonapandeemia majanduslike mõjude leevendamiseks ning seetõttu seoti iga riigi rahaümbriku lõplik suurus riigi majandusliku edukusega 2020. ja 2021. aastal. Lähtuti põhimõttest, et kehvemini hakkama saavate riikide ümbrik suureneb, aga suhteliselt väike majanduslangusega riikides väheneb.

Eesti kava oli üks viimastest, mille Euroopa Komisjon 2021. oktoobri alguses heaks kiitis. EL-i reeglid kavade ettevalmistamiseks said paika veebruaris 2021. Esiteks lükkas kava esitamist edasi valitsuse vahetus kohe sama aasta alguses. Kaja Kallase esimene valitsus Jüri Ratase peaministriks oleku ajal ette valmistatud kava sisus palju ei muutnud, kuid uued läbirääkimised koalitsioonipartnerite vahel võtsid siiski aega.

Läbirääkimised komisjoniga olid samuti keerulised, ennekõike sotsiaal- ja tervishoiu valdkonnas. Seal laiutas ainsa suure investeeringuna Tallinna Haigla, komisjon nõudis aga sisulisi reforme nii tööturul kui ka hoolekandes. Selleks kavas enam raha ei jätkunud ja Eesti ei olnud seetõttu varmas lisaks haigla ehitusele suuri reformikohustusi võtma.

Tallinna Haigla, mis nüüdseks on kavast välja jäetud, oligi taastekava jaoks liiga suur tükk. See sõi ära teised sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna investeeringud ning tõi kaasa suured riskid osa rahast ilmajäämisel, sest taastekava raha peab olema kasutatud 2026. aasta lõpuks.

Selleks, et haigla kavasse mahuks, otsustas Jüri Ratase valitsus ära planeerida kohe kogu Eestile ette nähtud raha. Mitmed valitsused otsustasid esialgu planeerida vaid selle osa kasutamise, mis on igal juhul kindel. Ennekõike just seetõttu, et raha saaks kiiresti kasutama hakata ja pärast oleks investeeringute kavast välja võtmisega või eesmärkide vähendamisega vähem jändamist. 

Ajal, mil Eesti taastekava valitsuses põhimõttelise heakskiidu sai, oli juba selge, et hiljem Eesti rahapott väheneb, sest meil läks koroonakriisist taastumine majanduslikult paremini kui suuremal osal EL-i riikidel. Eesti toetused vähenesidki lõpuks üle saja miljoni euro, 969 miljonilt 863,5 miljonini. Valitsus plaanis kavasse sada miljonit õhku, et kõikide investeeringute säilitamine tunduks usutav.

Eesti kava on toetuste põhine, sest Euroopa Komisjoni rahaturgudelt kaasatud soodsaid laene otsustasid nii Ratase kui ka Kallase valitsus mitte kasutada. Vaadates Eesti viimase kümneaastase võlakirjaemissiooni nelja protsendi suurust intressi ei olnud see otsus õige.

Tallinna Haigla kavast välja jätmine ja selle asendamine teiste investeeringutega on üks põhjus, miks valitsus on otsustanud kava muuta. Kuid mitte ainus. Objektid kallinevad esialgse kavaga võrreldes ja on tekkinud oht, et Eesti ei suuda kõiki komisjoniga kokku lepitud vahe-eesmärke täita. See on lisaargument kava uuendamiseks. Osaliselt üritab valitsus kava muutmise käigus olemasolevatele objektidele raha juurde saada aga kogu kallinemist see ei suure tõenäosusega ei kata.

Kava muutmise protsess on pikk, kõigepealt tuleb komisjoniga muudatused läbi rääkida ja valitsus peab uue kava heaks kiitma. Siis toimub kava komisjoni poolne ametlik hindamine ning selle arutamine teiste riikidega. Kui kava heakskiidu saab, tuleb seda kibekiiresti rakendama hakata, sest kõikide erinevate objektide ja toetusvoorude rahastus tuleb käima lükata 2023. aasta lõpuks.

Nii ongi valitsuste vahetused ja ebarealistlikud poliitilised kokkulepped toonud olukorra, kus koroonakriisi mõjude leevendamiseks ette nähtud raha jõuab majandusse alles pea kolm aastat pärast valitsusjuhtide kokkuleppe sõlmimist.

Üldiselt arvame, et Eesti on efektiivne riik ja näiteks Itaalias on lood valitsemisega väga kehvad. 8. novembril tegi komisjoni Itaaliale juba teise vahe-eesmärkide täitmise osamakse (mahus 21 miljardit eurot). 14. novembril sai Hispaania kolmanda osamaksega kuus miljardit eurot.

Ja muidugi ei ole Eesti ainus, kellel on taasteraha kasutamisega probleeme. Poola valitsus on komisjonilt nõudnud tungivalt ettemaksu veel sel aastal, kuid kokkulepet pole. Eelmisel nädalal otsustas Ungari blokeerida 18 miljardi euro suuruse abipaketi Ukrainale. Selleks on mitmeid põhjuseid, sealhulgas Ungari valitsuse Venemaa-sõbralikkus. Kuid üheks peamiseks põhjuseks tundub olevat asjaolu, et Euroopa Komisjon ei ole siiani heaks kiitnud Ungari 14,8 miljardi euro suurust taastekava, sest selles sisalduvad haridusreformid ei ole kooskõlas õigusriigi põhimõttega ning Ungari ei ole valmis reformima valitsusest sõltuvat kohtusüsteemi. Loomulikult tegeleb Ungari väljapressimisega.

Konkreetseid vahe-eesmärke ja reforme nõudnud riikidel oli õigus. Need aitavad tagada, et riigid teevad konkurentsivõimet tõstvaid ja realistlikke investeeringuid. Ka Eesti uuendatud kava saab kindlasti parem ja regionaalselt tasakaalustatum, mis on ainult hea.

Tervishoiuinvesteeringud jõuavad nüüd Tallinna asemel väiksematesse linnadesse. Suurenevaid korterelamute renoveerimistoetusi kasutatakse üle Eesti. Suuremad investeeringud elektrivõrgu tugevdamiseks vähendavad liitumisega seotud pudelikaelu just Tallinnast väljaspool. Loodetavasti saavad Eesti kava uuendused kiiresti kokku lepitud, uues majanduskriisis on 850 miljonist eurost investeeringutest palju abi.