Marshalli fondi juht: Saksamaa on sõjast kaugemal kui Baltimaad

Thomas Kleine-Brockhoff.
Thomas Kleine-Brockhoff. Autor/allikas: Riga Conference 2022

Ukraina peaminister Denõss Šmõhal ütles esmaspäevasel kohtumisel Saksamaa kantsleri Olaf Scholziga, et Ukraina taastamise maksumus on tõusnud 750 miljardi euroni. Riigi ülesehitusest on varem rahvusvahelisel tasandil küll räägitud, kuid tegudeni pole jõutud. Riia julgeolekukonverentsil vestles sel teemal Tarmo Maiberg ühe osaleja, Marshalli fondi asepresidendi Thomas Kleine-Brockhoffiga.

Millal tekkis idee, et Ukrainat tuleks hakata aitama taas üles ehitada? 

Idee tekkis juulis esimesel taastamiskonverentsil Luganos (4.07–5.07), kus Ukraina esitas riigi taastamisplaani ning lääneriigid ei reageerinud koordineeritud vastusega. Muide, seda vastust pole endiselt kuskilt näha. Siis ütlesimegi endale, et meil peab olema arusaam, kuidas ülesehitust saaks korraldada doonorriikide poolelt, mitte üksnes Ukraina poolelt.

Ukraina peab võtma vastutuse ja tal on oma ülesehituse otsustusliin, kuid lääs peab taastamist ise organiseerima. Miks? Kui mingi ime läbi lõpeb sõda homme, siis küsivad inimesed, et mida te vahepeal tegite ja kas teil polnud piisavalt aega planeerida.

Teiseks, Teise maailmasõja ajal algas sõjajärgse Euroopa planeerimine 1943. aastal. Seega on ettevalmistusaeg vajalik.

Kolmandaks, olemas on Ukraina rahva kangelaslik võitlus agressori vastu, aga on ka vajadus projekteerida tulevikku pärast võitlust. Milline see võiks välja näha? Milline võiks elu Ukrainas tulevikus olla julgeoleku ja ülesehituse vaates, sest need kaks kuuluvad kokku? Need olid põhjused. 

Kas selleks pole liiga vara, sest me ei tea, kuidas sõda lõpeb, milline on võit ja millised on tagajärjed nii Ukraina kui ka Venemaa ühiskonnas? Praegu ei saa ju tagada investeeringute kindlust, investorid ei taha riiki siseneda? 

Investeeringute küsimus on otsustav. Millal muutub Ukraina investeeritavaks?

See, mida näeme praegu ehk katset hävitada Ukraina kriitilist infrastruktuuri, on tegelikult teataval määral ka rünnak sõjajärgse Ukraina vastu, sest Putin õõnestab kiire taastamise suutlikkust. Ta tahab muuta Ukraina elamiskõlbmatuks kohaks. See on genotsiidne.

Ma nõustun küsimuse alusega, sest jah, see on horisondist kaugemale vaade. Oht, mida ka oma raportis läbivalt ütleme, seisneb selles, et tulevikule mõtlemine ei tohiks olla viigileht mittetegemisele. 

Raportis öeldakse, et vaja on taastamiskoordinaatorit. Kes määrab tema ametisse? 

Me ei tea praegu, kui palju on vaja raha taastamiseks. Teame vaid, et see vajadus on ülisuur ja just seetõttu on vaja suurt rahvusvahelist jõupingutust.

Ukraina abistamine ei saa olla üksnes Euroopa, vaid globaalne jõupingutus. Sellise koalitsiooni loomiseks on vaja poliitilist juhtimist. Pole just palju institutsioone, mis saaksid olla ankruks ning seetõttu teeme ettepaneku, et G7 looks koalitsiooni, mis ulatuks oma liikmesriikidest kaugemale.

G7 on üks vähestest rahvusvahelistest kogumitest, mis tegelikult ka toimib. Selles raamistikus ehk G7 pluss Ukraina oleks parim liider Ameerika Ühendriigid, kellel on globaalne haare ja globaalne staatus ning kes suudaks koalitsiooni kokku panna. 

See tuletab meelde, et USA üritas sama asja Iraagis, kui määras ühe inimese juhtima taaste- ja investeeringuprogramme, kuid see ebaõnnestus (2003. aastal oli USA haldur Iraagis Paul Bremer – toim.). Miks peaks avalikkus usaldama taas kord, olgem otsekohesed, ameeriklast? 

See pole enesestmõistetav, et USA oleks ülesehitusalliansi üks liige. Ameerika Ühendriigid on praegu kõige suurem doonor Ukraina abistamise pingutustes, palju suuremas ulatuses kui Euroopa Liit.

On hädavajalik hoida Ameerika Ühendriike paadis. On hädavajalik, et Kapitooliumil ei tekiks argumenti, mille sisu oleks, et kuna meie (USA) oleme nii palju teinud julgeoleku nimel, siis las eurooplased tegelevad ülesehitusega. USA ei investeeri struktuuridesse, mis on üksnes Euroopa Liidu juhitud. Seepärast on vaja leida viis, kuidas muuta USA jaoks ligitõmbavaks investeeringud struktuuris, millele on neil ka mõju. 

Raportis räägitakse fondi loomise struktuurist ja taastamises osalemise eri võimalustest, näiteks läbi Rahvusvahelise Valuutafondi või Maailmapanga. Kas poleks parem, et oleks üks selge fond ühtede kindlate tingimustega? 

See oleks ideaal, kuid see on illusoorne. See oleks ideaal, et oleks üks fond ühe juhtimise ja aruandekohustusega. See on illusoorne, sest kulutaksime palju aega sellise struktuuri loomiseks, sest me ei suuda kokku leppida. Seega raiskaksime oma energia struktuuridele, mis on juba olemas.

1947. aasta Marshalli plaani ajal polnud olemas abiinstitutsioonide struktuure. Marshalli plaan aitas luua sellise struktuuri koos arengupankadega vastuvõtvates riikides. Täna on meil kogu spektri ulatuses selliseid institutsioone koos juhtimise, instrumentide, protsesside ja aruandlusega. Miks ei võiks neid kasutada? 

Peame kasutama olemasolevaid institutsioone ja kohandama neid Ukraina ülesehituse ülesandega selle asemel, et hakata looma täiesti uut institutsiooni looma. 

Vaja on supervõimetega inimest, kes haarab kõiki struktuure, panustajaid ja erinevaid tingimusi. Kas selline inimene on olemas? 

Meil on vaja härra või proua Marshalli.

Mul pole teile pakkuda nimesid. Olen mõelnud mõnele inimesele, kuid ma ei taha nendest avalikult rääkida.

Vaja on juhti (leadership), sest doonorite koordineerimine on suurim valitsemise väljakutse sõjajärgses ülesehituses. 1947. aastal oli üks riik, oma aja hegemoon ehk Ameerika Ühendriigid, kes aitas mitmeid riike. Täna on meil mitu riiki, kes aitavad üht. Seega on eri riikide panustamise koordineerimine ja neilt ka lubatud raha kättesaamine peamine väljakutse. Vaja on juhtimist ja globaalset koalitsiooni.

Üks argument veel – USA, Kanada, Jaapan, Austraalia, Lõuna-Korea ning mõned veel on olemas praegu, kuid nad ei ole olemas 5–10 aasta pärast, sest siis võib juhtuda midagi nende piirkonnas.

Euroopa Liit on alati kohal, sest Ukraina on tulevane Euroopa Liidu liige. 

Aga näiteks Afganistanis toimus palju paralleelseid tsiviilprojekte, kuna üks või teine riik ei tahtnud osaleda ühises projektis. Kuidas seda vältida? 

Teil on õigus, et tekib doonorite võidujooks ja erinevate institutsioonide puhul ka reeglite vohamine. Seda annab vältida koordineerimisega, millel on kaks taset. Esiteks, koordinaator peab Ukrainaga kokku leppima tingimustes.

Olgem ausad, Ukrainal on ajalooline probleem korruptsiooniga. Lääne maksumaksja raha raiskamine oleks väga ebapopulaarne tema koduriigis ja tähendaks kohest toetuse lõppu, kui selgub, et neid fonde väärkasutatakse. Seega peavad toimuma poliitilised reformid ja vaja on ka seada tingimused, et kui need reformid on ellu viidud, siis tuleb raha.

Teiseks, koordinaator peab koostööd tegema rahvusvaheliste finantsinstitutsioonidega, mille kaudu raha liigub, et koordineerida tingimusi nende institutsioonide vahel, et need tingimused ei oleks liiga erinevad. Need on kaks peamist punkti vastutusele võtmisel. Probleem tekibki, kui eri finantsinstitutsioonide tingimused on erinevad, siis Ukraina alustab n-ö doonorostlemist, et saaks endale parimad tingimused.

Ukraina ütles, et parem oleks saada lihtsalt tšekk. Peame neile ütlema, ja mulle tundub, et nad kogevad seda üha rohkem, et nii ei saa. Pole ühtki doonorit, kellel poleks tingimusi. 

Ukraina püüab korruptsiooni vastu võidelda ja luua vastavaid struktuure. Kuidas korruptsiooni vältida ja kas oleks vaja veel üht korruptsioonivastast agentuuri? 

Usume, et EL on teinud õigeid  märkeid Ukraina valitsusele saadetud kirjas, millega aktsepteeriti kandidaatriigi staatus. Selles öeldakse, et staatus püsib, kui Ukraina võtab vastu ja jõustab korruptsioonivastaseid ja läbipaistvust toetavaid reforme selle aasta lõpuks, ja seda veel sõja ajal.

Ülemraada töötab ja on alustanud vastavate seaduste heakskiitmist. See on õige protsess. Seega toimub poliitiline protsess, mis jõuab välja ülesehituseni. Lisaks on aruande kohustuse mehhanism ülesehituse arhitektuuris. 

Thomas Kleine-Brockhoff. Autor/allikas: Riga Conference 2022

Kuna te töötate Saksamaal, siis tahaksin rääkida ka sellest riigist. Sõja alguses olid sakslased kõhklevad Ukraina toetamisel ja avalikkuses pole näha tugevaid signaale, et Saksamaa tahaks olla Euroopa riikide seas eestvedaja Ukraina aitamisel. Miks? 

Esiteks, Saksamaa on relvatarnijate seas kolmandal kohal. Teiseks, kantsler Scholz väljendas korduvalt, et ei soovi juhtida Ukraina relvastamist. Ta tahab olla lääne kolonnis kuskil keskel, kuid kui arvestada tema tahtmatust, on ta siiski päris silmatorkaval kohal.

Scholz kasutab alati argumenti, et sakslased ei tee midagi sellist, mida ameeriklased juba ei tee. Küsimus tekibki, et miks siis ameeriklased teevad nii palju.

On teatud piirangud, mille raames Saksamaa saab tegutseda. Üheks on väga piiratud varud, aga sakslased ei saada seda, mis neil on, selles on küsimus. Saksamaa toetab, kuid seda ei reklaamita ega räägi sellest kõvahäälselt, on kantsleri seisukoht. 

Meie lugejad mõistavad Saksamaa ajaloolist kogemust, kuid kas pole nüüdseks selge, et rahvusvaheliste suhete struktuur on fundamentaalselt muutunud ning see juhtroll tuleb võtta. Briti valitsus on siseheitlustes, Prantsusmaa juht pakub ideid ilma liitlastega konsulteerimata, mistõttu oodataksegi Saksamaalt juhtrolli. 

On selge, et Prantsusmaa, Itaalia ja mõni teine teevad oluliselt vähem kui Saksamaa, kuid keegi ei näita näpuga neile, vaid Saksamaale, sest ootuste tase on niivõrd kõrgel.

Balti riigid ja Saksamaa on liitlased, kuid see ei tähenda, et nad oleksid Siiami kaksikud. Siin on huvide kattuvus, kuid mitte identsed huvid.

Geograafia ja ajalugu loeb. Geograafilises vaates on Saksamaa sõjast kaugemal kui teie. Kui vaadata toetuste tase Ukrainale, siis väheneb see distantsiga.

Üks erisus on – USA, mis on globaalne jõud ja kelle jaoks on kõik naabrid. Balti riigid kritiseerivad Saksamaad, et Berliinil ole samasugust ohuhinnangut. Nad ei peaks kritiseerima, vaid vaatama kaarti.

Ajaloolises vaates on Saksamaal tohutu kõhklus näha saksa relvade kasutust Venemaa vastu. Vanemad sakslased teavad isegi asukohti, millest räägitakse. Näiteks Azovstal ( tehas Mariupolis). Kes viimati Azovstali okupeeris? 

Ajalooliste põhjustega vastumeelsus on muutunud kultuuriliste põhjustega vastumeelsuseks. Kultuurilise suhtumisega saab tegeleda, kuid mitte ajaloolistega. 

Saksamaa president, Frank-Walter Steinmeier, kes oli sotsiaaldemokraat, on avalikult öelnud, et Saksamaa eksis Venemaa suhtes. Aga teised parteid, kas nemad samuti muudavad oma hinnangut? 

Ei. Ütleksin, et sotsiaaldemokraatidel oli suurim probleem ja nad pingutavad selle lahendamiseks kõige rohkem. 

Selle põhjuseks on ka Schröderi nimeline pakett. 

Jah. Endine kantsler on Venemaa liidri tagataskus. See on päris suur pakett. Vähemalt surub sotsiaaldemokraatide juht parteide vahelist debatti teemal, mis läks valesti. Kuidas sotsiaaldemokraadid tõlgendasid valesti Willy Brandti, kes on nende liider ja kangelane. Kuidas nad langesid lõksu?

Sotsiaaldemokraadid pingutavad tõesti, kuid kristlikud demokraadid mitte. Endisel kantsleril Angela Merkelil on selles väga suur roll.

Merkel rõhutab jätkuvalt, et tema poliitika oli omas ajas õige. See seab väga halva eeskuju neile, kes ühiskonnas ja parteides tahaksid näha status quo püsimist. Ta pakub neile katet.

Soovin, et konservatiivse leeri esindajad ei näitaks näpuga vaid sotsiaaldemokraatidele, vaid vaataksid ka enda ridadesse, sest just nende juhtimise ajal ehitati Nord Stream 2. Konservatiivide juhtimise ajal ei pingutatud kahe protsendi täitmise nimel NATO-s. Seda nimetaksin Saksamaa Venemaa poliitika suurimaks veaks. Kui Saksamaal oleks täitnud kahe protsendi piiri, siis oleks Putinil olnud teistsugune hinnang Saksamaast. 

On kõlanud süüdistusi või arvamusi, et Angela Merkel, Olaf Scholz või mõni teine kõrge poliitik Saksamaal on Venemaa väljapressimise ohvrid või kuidagi nendega seotud. Kas te usute seda? 

Ei. See, et ma ei nõustu kellegi poliitikaga, ei tähenda, et ta oleks kellegi poolt ära ostetud. Mul pole ühtki viidet ja ma pole näinud ühtki tõendit, mis sellele osutaksid. 

Mis peaks kristlike demokraatidega juhtuma, et nad ütleksid avalikult välja või vähemalt vihjamisi tunnistama, et vigu tehti. 

Kristlike demokraatide seas on teistsugune juhtimine, kus esirinnas on ka liidumaade peaministrid. Baierimaa peaminister Markus Söder ja Saksimaa peaminister Michael Kretschmer on öelnud Venemaa poliitika kohta, et see ei vasta pöördepunktile (Zeitenweide), vaid pigem katsele jätkata nii, nagu varem oli (status quo ante). Seetõttu arvan, et kristlikel demokraatidel on sama palju tööd ees nagu sotsiaaldemokraatidel. See osutab ka tõigale, et tegemist on jätkuva protsessiga. See on drastiline muutus, millega ühiskond peab vaeva nägema, kuid mida ei lahenda näiteks kümne nädalaga. Putin aitab meelemuutusele kaasa oma tegevusega. 

Saksamaa liidukantsler Olaf Scholz sõidab novembri alguses Hiina. Kas Saksamaa asendab Venemaa Hiinaga majandussuhete mõistes? 

Venemaa ei olnud Saksamaa jaoks põhiline partner, Hiina on. Venemaad saab asendada äritegevuse valdkonnas, kuid mitte Hiinat. Kui Saksamaa on juba Venemaast lahti öelnud, siis kas ütled lahti ka Hiinast? Ükski vastutustundlik kantsler ei saa seda teha. Ma ei kritiseeri tema Hiina-minekut, sest Xi Jinpingiga on paljustki rääkida, sealhulgas sõjast, mida Hiina liitlane Venemaa Ukrainas peab.

Scholz ja Jinping ei ole silmast silma kohtunud. Nad ei tunne teineteist. Seega on hädavajalik, et nad omavahel kohtuksid.

Küll aga ei meeldi mulle see, et visiiti nähakse, justkui poleks midagi juhtunudki, sest Scholz võtab kaasa ettevõtete juhte. Ta oleks võinud sinna minna ilma nendeta. Küsitav on ka, kas Scholz mõtleb allikate mitmekesistamise peale, kui räägime toorainetest ja kaubandussõltuvustest.

Siinkohal arvestame seda, et Hiina riiklik transpordifirma COSCO ostab 35 protsenti Hamburgi sadamast. Endine Hamburgi linnapea Scholz toetab ostu. Minu küsimus, et kas ta on Hamburgi ekslinnapea või Saksamaa linnapea? 

Seda tuleks temalt küsida. Siit edasi minnes, kas Saksamaa teeb samu vigu Hiinaga, nagu tegi Venemaaga? 

Hiina-suhete pärast käib võitlus. Lahing käib nende vahel, kes ütlevad, et Hiina pole Venemaa. Need on erinevad ettevõtete juhatuse esimehed. Teised on need, kes ütlevad, et samu vigu ei tohi uuesti teha. Seega on Scholz vastamisi suure vastuseisuga sadama müügiprotsessis ning ma pole kindel, kas tal õnnestub võita. Ta alahindab vastuseisu Saksamaa sees.

Pidage meeles, et Saksamaa on poliitiliselt kirju ja osaliselt polariseerunud riik. Saksamaa idaosas on palju neid, kes toetavad parempoolseid populiste, kelle toetus on arvamusküsitluste järgi 27 protsenti. Need populistid on venemeelsed. Samal ajal on toetus Ukrainale üle kogu riigi kõrgeimal tasemel. Toetus Zeitenwende (pöördepunkt)-poliitikale on jahmatavalt suur. 

Poliitik peab oskama žongleerida teemadega. Viimaseks küsiks Saksamaa ja Prantsusmaa suhete kohta. 

Need pole olnud nii halvad väga pikka aega. Põhjused on needsamad, millest me oleme rääkinud. Ida-eurooplased arvavad, et Saksamaa ei mõista nende poliitilisi ja strateegilisi vaateid ning sakslased pole nendega koos. Prantslased mõtlevad samamoodi, aga vastupidisest vaatenurgast. Prantslaste arvates on sakslased liiga idameelsed.

Näiteks viimatine õhukaitse initsiatiiv, mille Saksamaa koos Ida- ja Kesk-Euroopa riikidega algatas mõni nädal tagasi. Prantslased kritiseerivad seda sellepärast, et neid ei kaasatud ning et sakslaste mõtteviis ei olnud piisavalt Euroopat omavahel siduv.

Saksamaal on traditsiooniline roll, kui soovib lõimida eri seisukohti. See jääb Saksamaa rolliks ka edaspidi ning ta ei ole identne Prantsusmaa, Poola või isegi Balti riikidega. Seega on Saksamaa tugeva rünnaku alt nii idast kui ka läänest. 

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: