Venemaa ründab barbaarselt Ukraina elanikke ja tsiviiltaristut, sest lahingutegevuses on initsiatiiv ukrainlaste käes. Vene maavägi kaotab okupeeritud territooriumi järjekindlalt ja suurtükiväeduellides kannab Venemaa suuri kaotusi, sest jääb lääne relvasüsteemidele selgelt alla.

Kuna Ukraina kaitseväe peale hammas väga ei hakka, siis lõhuvad venelased erinevat tüüpi rakettide, suurtükiväetule ja odavate Iraani droonide abil elektrijaamasid, elektri- ja veevõrke ning elumaju. Umbes 200 haiglat on maa pealt pühitud. Jah, see on sõjakuritegu ja genotsiid Ukraina rahva vastu, ent millal varem on venelased lepingutest hoolinud?

Venelaste taktika on üritada murda ukraina rahva vastupanu jättes Ukraina linnad talvel elektri, vee ja toasoojata. Tõenäoliselt see ei õnnestu, sest ukrainlased ei väsi ega murdu. Paraku ei ole meil ühtegi põhjust loota, et Eestit rünnates tegutseks Venemaa kuidagi teisiti.

Eesti inimesed väärivad kindlust

Eestit tuleb kaitsta mitmekihilise õhu- ja raketikaitsega, mille töönimi on "Kalevipoja kuppel", sest kõik meie inimesed ja elutähtis taristu peavad olema kaitstud. Meie inimesed vajavad kindlust, et meie riik ja kaitsevägi kaitsevad kõiki.

Piirdumine vaid maaväe manööverüksuste või mõne sõjalise objekti õhutõrjega ei ole rahuldav. Keskendumine maaväe operatsioonidele on minevik, sest moodne sõda käib multidomeenselt, korraga kuues lahinguruumis: maal, õhus, merel kosmoses, küber- ja inforuumis.

Õhukaitsekuppel peab andma kilbina tõhusa kaitse ballistiliste ja tiibrakettide, lennukite, juhitamatute rakettide, mehitamata õhusõidukite (droonid), kopterite vastu. Raketilöök võib tulla korraga maalt õhust ja merelt. Peame end kaitsma kõige vastu, mida Venemaa on kasutanud Ukraina vastu, sealhulgas maismaa objektide hävitamiseks tarvitatud õhutõrjerakettide S-300 ja odavate Iraani droonide Shabad-136 vastu.

Kaitsekupli rajamine võtab aega ja nõuab ressursse, mida meil ülemäära palju ei ole. Kuid see on tehtav, sest kõik, mis on vajalik, on ka võimalik, kui on olemas poliitiline tahe ja hea pikk plaan. See on valikute küsimus.

Kriitikud võivad viidata tõsiasjale, et isegi tehniliselt kõige arenenumad tõrjesüsteemid (näiteks Iisraeli mitmekihiline kuppel, mis koosneb integreeritud Raudkuplist, Taaveti Lingust ja Nool-3/Arrow-3 püüdurrakettidest) ei suuda niinimetatud küllastusrünnakute puhul hävitada kõiki vastase rakette ja miinipilduja miine. Pealegi, need süsteemid on niivõrd kulukad ja keerukad, et ükski väikeriik ei suuda ise vajalikke summasid välja käia või tootmist arendada.

Iisrael on muidugi erand, sest Iisraeli riik seisabki sõjalisel jõul, innovatsioonil ja rahva kaitsetahtel ning pealegi annavad Ameerika Ühendriigid juudiriigile miljardeid dollareid sõjalist abi. Selle aasta aprillis esitles Iisraeli peaminister Benny Gantz uut laserõhutõrjesüsteemi Keren Barzel (Iron Beam, ehk Teraskiir). Iisrael räägib praegu 100-kilovatisest laserist, mille kiirega suudetaks alla võtta nii droone kui ka väiksemaid rakette.

Eestil puudub operatiiv-taktikaline sügavus

Eesti on Iisraeliga väga sarnane selles mõttes, et meil põhimõtteliselt puudub strateegiline ja operatiiv-taktikaline sügavus. Nõukogude maaväe armee sõjalise operatsiooni kestus ründeoperatsioonis oli tugeva vastase puhul planeeritud umbes nädal liikumiskiirusega pluss 50 kilomeetrit ööpäevas.

Vastase kaitse sügavust mõõdeti väeüksuste ja -koondiste asetuse mõõtmetega. Taktikaline sügavus oli kuni 300 kilomeetrit, mis ongi enam-vähem Eesti territoorium. Edasi tuli operatiiv-taktikaline strateegiline sügavus.

Nagu näeme, sõdib Venemaa praegu Ukrainas ikkagi eelmise sajandi taktika ja arusaamade järgi, arenenud operatiivkunsti ei paista kuskilt. Pigem näeme Teise maailmasõja aegset barbaarsust ning robustset taktikat: suurtükiväe tulevall ja jalavägi otserünnakuga peale. Ukrainlased hävitavad jalaväe ja venelased kordavad kõike nüri järjekindluse ning tohutute kaotustega.

Eestis peame hakkama sõdima kohe, alates Tahkuna poolsaarest ja Narva jõest. Kaitseväe juhataja kindel seisukoht, et Eesti võitleb igal juhul ja esimesest silmapilgust, mitte ei vääri ainult tunnustamist, vaid on ainuvõimalik võtmaks initsiatiivi.

Pool rehkendust

Kaitseminister Hanno Pevkur on rääkinud mureliku suuga sellest, et raha ei ole ja tuleb teha kaks keskmaa õhutõrjemulli, mida iganes ta silmas peab, ja viidanud kaitseväe juhataja sõjalisele nõuandele.

Kaitseväe juhataja ülesanne ongi talle antud malenuppudega, ehk siis ressurssidega, sõjaline kaitse ette valmistada, sellega sõdida ja sõda võita. Sõjas tuleb paratamatult ka kaotusi taluda ja selleks peab iga ülem valmis olema. Siin on aga see koht, kus poliitiline juhtkond peab andma selge juhise kaitsta kõik meie inimesi ja kriitilist taristut vastase õhulöökide eest.

Kalevipoja õhukaitsekuppel teeb ka mobilisatsiooni läbiviimise oluliselt turvalisemaks, sest isegi kui laod reaalse ohu korral tühjendada, on mobilisatsioonidepood ja mobiliseeritav vägi ikkagi ahvatlevad, et mitte öelda pehmed sihtmärgid.

Hea uudis on see, et osa tööd on juba ära tehtud. Eesti õhuvägi on teenistuses 24/7 ja integreeritud link 16 kaudu NATO õhuoperatsioonide juhtimisesse. Link 16 on sõjaline andmesidevõrk, mille abil saavad juhtimiskeskused, sõjalennukid, laevad ja maaväed oma taktikalist pilti reaalajas vahetada. Iga uue relvasüsteemi liitmine link 16-ga on pigem tehniline küsimus. Õhuväe professionaalsuses ei ole mingit põhjust kahelda, pigem on arukas õhuväelaste oskusteavet ja teenistuskogemust kasutada.

Õhuväe seire, luure- pääste-ja lahinguvõimekuse tõstmiseks tuleb piirivalve lennuvahendid tuua õhuväe juhtimise alla. Õhuvägi peab lisaks õhukaitse juhtimisele võtma üle ka otsimis- ja päästefunktsiooni, mis on õhuoperatsioonide orgaaniline osa. Piirivalve saab jätkata taktikalise taseme droonide kasutamist.

Olukorrateadlikkus ja otsustamise kiirus

Võtmeküsimused on olukorrateadlikkus ja otsustamise kiirus, ehk siis luureandmete saamine (kosmos, radarid, signaalluure jne), töötlus ja analüüs ning otsustamise kiirus, õhupildi tootmine ja lahingu juhtimine. Kelle otsustamisahel on kiirem, see jääb ellu ja võidab. Kindlasti on võimalik seda otsustusprotsessi veel kiirendada, kasutades näiteks Eesti kaitsetööstuse start-up'ide innovaatilisi lahendusi.

Eesti on maailma kõige innovaatilisem ja digitaliseeritum rahvas ning kui meie kaitsetööstusele probleem sõnastada ja ülesanne püstitada, siis on võimalik Venemaad ebamugavalt ja tavapäratult üllatada.

Meie maaväel on arvestatav lühimaa õhutõrje, ehk siis Mistralid, Poolast hangitavad Piorunid ja 23mm õhutõrjekahurid Sergei. Kihilise õhukaitse arendamiseks ja õhus initsiatiivi võtmiseks on mõistlik otsida uusi lahendusi, sest ka droonivastane kaitse peab samuti muutuma kihiliseks nagu on tankitõrje, rannakaitse ja õhutõrje.

Kodumaine kaitsetööstusettevõte Marduk Technologies on saanud valmis droonipüüdja prototüübi, mille edasiarendust on loodetavasti võimalik kiiresti relvastusse võtta. Täiuslikus maailmas on vaja nii segamist (jamming) kui ka droonide allatulistamise võimekust ja seda juba päris madalal taktikalisel tasemel.

Keskmaa õhutõrje hange käib ja loodetavasti langetavad asjatundjad targa otsuse Eestile sobiva õhutõrjesüsteemi kiireks soetamiseks võimalusega seadmeid juurde hankida. Reeglina ei ole keskmaa õhutõrjesüsteemid loodud tõrjuma ballistilisi rakette, aga sellest hoolimata peame jätkama ja kiirendama esimese ja teise kihi ehk lühi- ja keskmaa õhu- ja raketitõrje ülesehitamise üle kogu territooriumi. Eesti linnad ja elulise tähtsusega taristuobjektid peavad olema kaitstud.

Võib arvata, et ka teised NATO piiririigid on mures – õppides Venemaa sõjast Ukrainas - ning mõtlevad samas suunas. Ühised sõjalised ja tehnoloogilised lahendused ning hanked on kindlasti kasulikud kõigile.

Koostöö aitab raha säästa

14 NATO riiki, Eesti nende seas, ning NATO-ga peatselt liituv Soome allkirjastasid oktoobris Brüsselis ühiste kavatsuste protokolli, millega pandi alus Euroopa Taevakilbi initsiatiivile. Suurim mängija ja panustaja Saksamaa ostab Iisraelilt Nool-3 püüdurrakette, millega Saksamaa esindajate sõnul kaitstakse Venemaa ballistiliste ja tiibrakettide eest mitte ainult Saksamaad, vaid ka kogu NATO idatiiba.

Uus võime saab olema täielikult koostoimiv NATO integreeritud õhu- ja raketikaitsesüsteemiga. Me ei ole saa olla kindlad, kas meil on piisavalt aega loota sellele initsiatiivile või peame kas ise või kahepoolsete kokkulepete alusel suuremate liitlastega leidma ajutise lahenduse raketitõrjeks mitte hiljem kui 24. veebruariks 2024. Üks võimalus on veenda näiteks ameeriklasi paigutama Läänemere piirkonda Patriot süsteeme.

Kalevipoja kupli hävituslennukite kihi tagavad juba Ämarisse ning vajadusel mujale paigutatud liitlaste mitmeotstarbelised sõjalennukid.

Lõpuks peavad saavutama tõhusa õhu- ja raketikaitse kõik NATO piiririigid Norrast Bulgaariani välja, kuid see ei tähenda, et Eestil oleks luksust passiivselt oodata, kuni keegi ehitab Kalevipoja kupli valmis ja see lihtsalt laskub sulnilt üle meie. Me peame läbi mõtlema kõik tehnilised ja rahalised lahendused koos liitlastega, kellel on vastavad sõjalised võimekused olemas, ja lähemate naabritega.

Vene kindralstaabile Kalevipoja kuppel ilmselgelt ei meeldi, sest see võtab Venemaalt igasuguse lootuse kasutada või unistada ründerakkettide ülekaalust ja hirmutada meie inimesi.