Usu kohta koguti infot rahva ja eluruumide loendusel, mis toimus 2021. aasta lõpust kuni 2022. aasta alguseni. Mõne usu omakspidamise kohta esitati küsimus kõigile vähemalt 15-aastastele inimestele, seejuures ei olnud tähtis, kas inimene on mõne kiriku või koguduse liige ega ka see, kas ta on ristitud ja käib regulaarselt kirikus või kuulub mõne muu mittekristliku ühenduse liikmeskonda. Kogutud vastused on üldistatavad kogu rahvastikule alates 15. eluaastast.

Kui Eesti inimesi, kes peavad omaks mõnda usku, on 29 protsenti, siis 58 protsenti vastas vastupidi ning 13 protsenti ei soovinud küsimusele vastata.

Sellega on usku tunnistavate inimeste osakaal jäänud võrreldes eelmiste rahvaloendustega samale tasemele, kuid suurenenud on nende inimeste suhtarv, kes ei pea omaks ühtegi usku: 2011. aastal oli neid 54 protsenti, aga 2021. aastal 58 protsenti.

"Kasv tuleneb sellest, et sel korral oli vähem inimesi, kes ei soovinud küsimusele vastata, ehk võib eeldada, et neil oli nüüd kindlam seisukoht kujunenud," märkis statistikaameti juhtivanalüütik Terje Trasberg.

Levinuimad usuvormid on endiselt õigeusk ja luterlus, muid uske peab omaks viis protsenti rahvastikust. Õigeusklike osatähtsus on 16 protsenti rahvastikust ning luterlasi on kaheksa protsenti.

Kui õigeusku omaks pidavate inimeste osatähtsus on püsinud muutumatuna, siis luteriusu kohta käiv sama suhtarv on langustrendis: 2000. aasta rahvaloendusel oli luteriusu omaks pidajaid 14 protsenti, seevastu 2011. aastal juba 10 protsenti ning nüüd kaheksa protsenti.

Rääkides usuliikidest, on ristiusk ehk kristlus Eestis kõige levinum. Neist, kes peab omaks mõnda usku, on praegu 93 protsenti kristlased, 2011. aastal oli kristlasi 97 protsenti. Peale õigeusku ja luterlust omaks pidavate inimeste moodustavad teiste religioonide esindajad rahvastikust marginaalse osa ning nende osakaalud on jäänud üldiselt samaks või veidi kasvanud. Näiteks on 0,4 protsendipunkti võrra kasvanud katoliiklaste (2011. aastal 0,4 protsenti, 2021. aastal 0,8 protsenti) ja moslemite (2011. aastal 0,1 protsenti, 2021. aastal 0,5 protsenti) osakaal.

Vanemaealiste ja naiste seas on rohkem usku tunnistavaid inimesi

Usu omaks pidamine varieerub muuhulgas soo, vanuse, haridustaseme ja rahvuse lõikes. Sooti on usu omaks pidamist naiste seas rohkem kui meeste seas. Naistest tunnistab kindlat usku 32 protsenti ja 55 protsenti on mitteuskujad, meestest on 25 protsenti usku omaks pidavad ning 63 protsenti mitteuskujad.

Kui 65-aastastest ja vanematest inimestest peab mõnd usku omaks 43 protsenti, siis vanusegrupis 15–29 on niisuguseid vaid 14 protsenti. "Pea kõigi usuliikide puhul on osakaal nooremate seas väiksem kui vanemate seas," märkis Trasberg.

Haridustaseme järgi hinnates on usu omaks pidamine suurem kõrgharidusega inimeste seas – 34 protsenti. Keskharidusega inimestest tunnistavad usku 28 protsenti ning põhiharidusega inimeste puhul on vastav näitaja 21 protsenti.

Võrreldes teiste rahvustega on eestlaste seas rohkem inimesi, kes ei pea omaks ühtegi usku

Rahvuste lõikes on näha, et võrreldes teiste suuremate Eestis elavate rahvusgruppidega peavad kõige vähem mõnd usku omaks eestlased –17 protsenti, mitteuskujaid on seevastu 71 protsenti.

Suurem usku tunnistavate inimeste osakaal on slaavi rahvaste seas – valgevenelastest 65 protsenti, ukrainlastest 56 protsenti ja venelastest 54 protsenti.

Pool ehk 50 protsenti vene rahvusest inimestest peavad omaks õigeusku, ukrainlaste seas on sama näitaja 48 protsenti ja valgevenelaste seas 58 protsenti.

Eestlaste peamiseks usuks on aga luterlus – 11 protsenti eestlastest peab omaks just seda usku, õigeusu omaks pidajaid on kolm protsenti. Muudest rahvustest inimeste seas on kõige rohkem õigeusku ja (15 protsenti) ja islamit (14 protsenti) omaks pidavaid inimesi.

Viilma: end usuliselt määratlevad inimesed on kõrgelt haritud

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskop Urmas Viilma ütles ERR-ile, et Eesti on ainus Euroopa Liidu liikmesriik, kus pole koolides kohustuslikku usuõpetust ja see kajab vastu ka küsitluse tulemustest.

Viilma sõnul näitavad tulemused, et mida kõrgem haridus, seda rohkem märgiti oma usulist kuuluvust. "Kui me põhikoolis või ka keskkoolis oma järgnevaid põlvkondi ei hari, siis inimesed, kes kõrgharidust ei omanda, jäävadki usulises mõttes määratlemata. Nad ei oska ennast määratleda, sest neil puudub haridus ja puuduvad teadmised," lausus Viilma.

"Umbes 500-st üldhariduskoolist või pisut enam on meil usundiõpetus umbes 60-s koolis ja valikainena vaid mõnes klassis. Ehk siis inimesed, kes on jõudnud ennast harida juba kõrghariduse tasemel, julgevad ka ennast identifitseerida, sest neil on teadmised usundite ja religioonide kohta. Kui vahel rahvasuus öeldakse, et usk on on harimatute ja mitte väga teadlike inimeste valik, siis rahvaloenduse tulemused kinnitavad täna vastupidist," lisas ta.

Viilma sõnul teeb teda murelikuks ka luterluse kadu. "Ma ei näe ka selle tendentsi muutumist, sest kustkohast kasvab peale eestikeelsete luterlaste järgmine põlvkond ja kus neid haritakse. Haritakse ju eestikeelses koolis, kus teadmiste andmine on puudulik," lausus Viilma.

Luterluse kadu tähendab tema sõnul ka senise Eesti rahvusidentiteedi kadu. 

Professor: õigeusu levimus on seotud rahvusliku kuuluvusega

Rahvaloenduse andmetel on kõige levinum usuvorm õigeusk, mitte enam luteriusk. Tartu ülikooli religiooniuuringute kaasprofessor Atko Remmel sõnas, et seda seletab rahvusliku kuulumise ja religioosse identiteedi kattuvus.

"Eestlaste puhul on see olnud väike, aga samas vene rahvuslik identiteet ja õigeusk käivad justkui käsikäes või vähemalt suuremal määral kui see on eestlaste ja luterluse puhul," selgitas Remmel.

Tema sõnul on nii-öelda aktiivseid usklikke ehk inimesi, kes usuvad jumalat ja käivad tihti kirikus, umbes kümme kuni 12 protsenti.

"Aga samas üleminek kristluselt mittekristlusele ei ole järsk. Võib öelda ka, et see osakaal, keda kiriklikud traditsioonid mingil määral mõjutavad, ulatub umbes kolmandikuni eestlastest," ütles Remmel.

Tema hinnangul viitab luteriusu vähenemine sellele, et identifitseerumine mingi usuliikumisega on kaduv nähtus ja noorematele põlvkondadele ei ole religioon enam nii oluline.