Esimese asjana tuleb märkida, et rahvaloendus ei ütle meile midagi eestlaste "usklikkuse" kohta, millest pärast iga rahvaloenduse religiooni kohta käivate andmete avalikustamist ikka ja jälle juttu tehakse.

Rahvaloendusel küsiti "usu omaks pidamise" kohta, millele võib vastata kuuluvuslikust aspektist, st inimene kirjeldab oma kuuluvust mingi kiriku liikmena. Samuti võivad jaatavad vastused viidata seotusele vastava usutraditsiooniga nt ajaloo ja kultuuri kaudu ("kultuurreligioon"). Seega võiks öelda, et rahvaloendus kaardistab mingit positiivset hoiakut usuliikumiste suhtes, kusjuures kõigist võimalikest valikutest sai ära märkida ainult ühe.

Täiesti iseküsimus on muidugi see, kui mõttekaks sellise küsimuse esitamist võiks pidada. Muidugi, et longituuduuringute andmed oleksid võrreldavad, ei tohi küsimuse sõnastust muuta. Samas, küsimus usu omaks pidamise järele lähtub ühiskonnakorraldusest, kus religioon ja religioossus olid pigem norm kui erand ja mängisid oluliselt teistsugust rolli kui tänapäeval.

Kui vaadata praeguseid andmeid, mille järgi vähem kui kolmandik tunnistab mingit usku omaks, siis võtta "usu omaks pidamine" keskseks uurimisobjektiks on umbes sama kui hakata küsima selle järele, mis tõugu hobuseid inimesed ratsutamiseks eelistavad, ignoreerides täiesti asjaolu, et tänapäeval sõidetakse peamiselt autodega.

Selles mõttes on mõnevõrra vildakas statistikaameti interpretatsioon: "Rääkides usuliikidest, on ristiusk ehk kristlus Eestis kõige levinum."

Esiteks, küsiti ju pigem hoiakute kui kuuluvuse järele, teiseks ei ole enim viidatud mitte kristlus, vaid mittereligioossus, ehk vastused "ei pea omaks ühtegi usku", mida oli kokku 58 protsenti. Kuigi mittereligioossus ei ole (enamasti) konkreetne ja pidevalt aktuaalne identiteet ega ka "usuliik", kuulub see ikkagi religiooniga komplekti. Ses mõttes oleks korrektsem öelda, et enim levinud hoiak religiooni suhtes on seda "mitte omaks pidada".

Religiooni mitte omaks pidanud inimeste hulk on seejuures ka veidi suurenenud. 2011. aastal vastas eitavalt 54 protsenti, sel korral 58 protsenti, kusjuures kasv ei ole tulnud mitte niivõrd usuorganisatsioonide arvelt kuivõrd nende arvelt, kes ei soovinud küsimusele vastata (16 protsenti 2011. aastal ja 13 protsenti sel korral).

Statistikaameti tõlgenduse kohaselt "võib eeldada, et neil oli nüüd kindlam seisukoht kujunenud", kuid vabalt võib see tähendada ka ühe huvipuudust väljendava vastuse asendumist teisega.

Muus osas märkimisväärseid muutusi ei ole: usku omaks pidavate inimeste hulk on võrreldes 2011. aastaga jäänud samaks (29 protsenti), ehkki etniliste eestlaste seas on mõnd usku omaks pidanute protsent langenud 19 protsendi pealt 17 protsenti peale, mis on seotud luterluse osakaalu kahanemisega kümne protsendi pealt kaheksa protsendi peale.

Oma esmases kommentaaris ERR-ile seab  Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskop Urmas Viilma selle nukra statistika sõltuvusse kohustuslikust usu(ndi?)õpetusest koolides, kuid seda ei saa pädevaks pidada.

Akadeemilistes religiooniuuringutes on üsna selge arusaam, et religiooni edasikandumine on seotud usku sotsialiseerimisega (st uskumuste, kommete jne kujunemisega), mille juures on esmaseks ja suurimaks mõjutajaks on perekond, aga kooli, sõprade jne mõju on teisejärguline.

Seetõttu on religiooni edasikandumine või mitte edasikandumine seotud peamiselt põlvkondade vahetumisega, mis selgitab ka kahanevaid arve: vanemad luterlased surevad lihtsalt ära, kuid uusi nii palju juurde ei tule. Juba praegu on 50 protsenti luterlastest vanemad kui 64 aastat.

Masendavatest numbritest leiab Viilma siiski ka positiivset – usklikud on kõrgemalt haritud, kuid paraku tuleb siingi entusiasmi jahutada. See, mida Viilma peab haridusega seonduvaks, on suure tõenäosusega taas põlvkondlik tunnus, sest nooremate ja haridust veel mitte omandanute seas on religioon vähem populaarne. Kirik on saanud nišinähtuseks, mis pakub võimaluse neile keskealistele ja vanemaealistele haritud inimestele, kes tahavad üldisest massist eristuda.

Lisaks mainib Viilma, et "kasvab nende inimeste arv, kes ei oska ennast usuliselt määratleda". Siin näeme sama eeldust, millest lähtub ka rahvaloenduse küsimus, ja millele ma ülalpool tähelepanu juhtisin: et religioon on vältimatu osa inimelust, usuline määratlus lihtsalt peab olema ning selle puudumine jääb lihtsalt teadmiste taha.

Minu mittereligioossete eestlaste seas tehtud uurimused viitavad, et teatud ulatuses vastab see tõele, religiooni võib tõepoolest pidada teatud laadi keeleks, mida inimene kas oskab rääkida või ei. Kuid pidada suhet religiooniga mingiks inimelu keskpunktiks, millest lähtub kõik ülejäänu (nt moraal), on olnud üks neist arrogantsetest seisukohtadest, mis minu muidu usu suhtes leebelt ükskõikseid vestluskaaslasi alati on ärritanud.

Seejuures on nii usklike kui ka mitteusklike väärtushinnangud küllaltki sarnased, erineb vaid see, mida nende väärtuste aluseks peetakse. Ühel juhul nähakse neid jumalast ja kiriku õpetusest lähtuvatena, teisel puhul aga üldinimlikena.

Kokkuvõtvalt võib märkida, et olukorras, kus religioon ei ole loomulik valik, peavad religioossed inimesed rängalt pingutama, et nende kultuur edasi kanduks, samal ajal kui "mittereligioossed" ei pea kristluse puudumise edasikandumiseks lillegi liigutama.

Seega viitab luterluse kahanev populaarsus eelkõige kiriku vähesele võimele kõnetada inimesi neile olulistes asjades, olgu selleks kultuur, moraal või loodushoid.

Kui õigeusu edasikandumise tagab mingis ulatuses seos slaavi rahvuslike identiteetidega, siis suutmatuse tõttu viimase saja aasta jooksul saada "saksa kirikust" "rahvakirikuks" – mille juures saab paljuski, kuid mitte kõiges süüdistada Nõukogude perioodi – puudub luterlusel seegi päästerõngas. EELK ega luterluse ajalooline roll Eesti kultuuris lihtsalt ei kõneta enam sellisel moel, et keskealised ja noored tahaksid seda "omaks pidada".