Kuigi ka mina toetan kohustuslikku usundiõpetust, näib peapiiskop Urmas Viilma advendikõnes välja käidud plaan mitmeski osas probleemne. Hästi on sellele osutanud Olga Schihalejev ja Toomas Jürgenstein.

Asja juurprobleem näib olevat luterliku kiriku avaliku ülesastumise ja enesekorralduse iseloomus ja arengutes. See võib teha karuteene usundiõpetuse tulevikule ja väljavaadetele, paneb aga muretsema ka EELK enda tuleviku ja väljavaadete pärast. Küsib praegu ehk nii mõnigi nii kirikus kui ka ühiskonnas laiemalt, kas ei vajaks luterlik kirik Eestis rohkem demokraatlikku osalust ja pluralismivõimekust.

Mis on valesti?

Esiteks: kiriku kõnelemine ja tegutsemine avalikus ruumis peaks toimuma hermeneutiliselt tundlikult ehk mõistmise ja toimimise tingimusi arvestades. Kiriku suhtlus avalikkusega peaks arvestama tänapäevase ühiskondliku elukorraldusega, selle pluralistliku ja mitmetahulise, erinevaid vaateid, pädevusi ja osapooli hõlmava iseloomuga.

Võtmetähtsusega on seetõttu dialoog ja koostöö, osaluspõhine lähenemine. Kirikul tuleb arvestada sellega, et paljud ühiskondlikud küsimused on keerukad ja vajavad ühist arutlust. Eriti hoolikalt tuleb otsida koostööd nendega, keda asi vahetult puudutab või kes omavad valdkonnaga seotud sügavamaid teadmisi ja ekspertiisi.

Laiemat arutelu oleks väärinud küsimus, kas rahvahääletus on üldse hea ja edasiviiv mõte. Ja kui referendumi idee oleks leidnud toetust, oleks võinud toimuda enne allkirjade kogumist pikema aja vältel avalikke arutelusid, konverentse ja teadlikkuse tõstmist, milles võinuks osaleda erinevad hääled ja osapooled (riik, koolid, usuteaduskonnad ja usundiõpetajad, lapsevanemad, kirikud ja religioonid, ühiskonnategelased).

Usundiõpetus ei kuulu pluralistlikku ühiskonda ja aine iseloomu silmas pidades kuidagi vaid luterliku kiriku kompetentsi, isegi kui see võib tunda hariduslikku vastutust.

Paljudele ei ole kindlasti arusaadav, miks peaks kohustusliku usundiõpetuse plaan olema nii otseselt seotud EELK peapiiskopi advendikõne ja kirikuvalitsuse otsusega. Nii mitmedki osapooled võivad tajuda taoliselt tehtud ettepanekut ja plaani käivitamist luterliku kiriku patroneeriva hoiaku või mingi "oma asja ajamisega" ja neid ei maksa seetõttu süüdistada (vt Urmas Viilma: ärge tulge mulle ütlema, et ma ei kõlba usundiõpetusest rääkima).

Kui küsida, mis on valesti, peab teiseks osutama peapiiskopi kõne ja kirikuvalitsuse otsuse ootamatule ja justkui ilmutuslikule karakterile seoses ka luterliku kiriku endaga.

Referendumi otsusele ei eelnenud luterlikus kirikus mingit arutelu, plaani arutamisesse või ettevalmistamisesse ei olnud minu teada kaastatud ei usuteaduskondi, usundiõpetuse valdkonna esindajaid ega ka luterliku kiriku vaimulikke ja laiemat töötajate ringi (kasvõi EELK vaimulike konverentsi teemana või ka mitmel muul moel).

Ka kiriklik avalikkus kuulis usundiõpetuse referendumist täpsemalt alles tagantjärgi, esiti assessor Marko Tiituse selgitava artikli kaudu, siis aga ka ajalehes Eesti Kirik ilmunud piiskop Joel Luhametsa juhtkirjast.

Viimane sidus väga probleemselt usundiõpetuse ja evolutsiooniteooria eitamise teema, olles nõnda paraku halvim võimalik lähenemisnurk usundiõpetuse teema tõstatamisele ka kiriklikus ruumis. See vaatenurk juurdub kristluse fundamentalistlikes ja teoloogiliselt äärmiselt probleemsetes hoovustes, mille positiivne haakimine usundiõpetuse teemaga on üsnagi fataalne.

Niivõrd oluline ühist hüve puudutav küsimus nagu usundiõpetuse referendum oleks minu hinnangul pidanud pikemat aega olema ka luterliku kiriku arutelukultuuri teema.

Tänapäevane kirikujuhtimine ja oluliste teemade käsitlemine põhineb suurel määral osalusel ja kaasamisel (sinodaalne ja kollegiaalne mõõde), seda nii ilmikuid kui vaimulikke silmas pidades. Äärmiselt olulist rolli mängib seejuures teoloogilise ja valdkonda puudutava kirikliku kompetentsi kaasamine. Iseenda persooni pädevuste üles lugemine ei näi seejuures kuidagigi kohasena.

Asja peamine probleem näib niisiis olevat referendumi idee puhul luterliku kiriku demokraatia- ja pluralismivõimekus. Need on mõõtmed, mille keskne tähtsus luterlikule kirikule lähtub kristliku usu alusest ja sisust. Selles valguses ei saa usundiõpetuse referendumi initsiatiivi paraku tõlgendada peapiiskopi ja kirikuvalitsuse imelise tarkuse ja otsustavusena. Pigem näib see sümptomina probleemile, milleks on luterliku kiriku viimase aja kalduvus "valgustatud" hierarhia ja monarhilise võimuvertikaali ehitamisele.