Diabeetikutele on suureks abiks spetsiaalselt koolitatud koerad

Esmaspäev on rahvusvaheline diabeedipäev. Veresuhkru taset veres aitavad tänapäeval mõõta moodsad aparaadid, kuid diabeetikutele on siiski suureks abiks ka diabeedikoerad. Kuue aastaga on Eestis selle ameti selgeks saanud 31 koera.

Kolmeaastane Saksa väike spits Max hoiab silma peal koolipoiss Kasparil. Maxi koolitati aasta aega, et ta oskaks poisile märku anda, kui tema veresuhkur langeb liiga madalale. Veresuhkru langedes hakkab inimese keha eritama spetsiifilist lõhna ja just seda diabeedikoeri õpetataksegi ära tundma.

Tavaliselt annavad koerad märku ninaga nügides, kuid Max on nii väike, et ta õpetati Maxi kraapima.

"Kui mul oli veresuhkur madal, siis me tegime sellised lapid, panime sokisäärde ja kraapisime. Kui Max oli hakanud haukuma, siis ta sai aru, et lõhn on olemas, ma näitasin, et kraabi, siis ta kraapis ja niimoodi iga päev vähemalt kaks korda," kirjeldas Kaspar.

Kasparil on küll puusal pump, mis mõõdab veresuhkrut, kuid Kaspari ema Klaarika Pärna sõnul ainult sellele lootma jääda ei saa.

"Tegevus on niivõrd põnev, et Kaspar vajutab häire eest ära ja mängib rahus edasi, sest ta ei tunne, et tal on halb. Kaspar tunneb ainult siis, kui ta on kohe-kohe minestamise äärel. Aga siis on juba hilja, siis ta ise ennast aidata ei suuda," kirjeldas ema.

Pealegi on Maxi nina märksa tundlikum kui moodne masin, seda isegi teises toas voodi all magades.

"Öösel enne pumbahelinat hakkab ta alati nihverdama ja läheb Kaspari tuppa. Nii kui ta Kasparit, kraabib hakkab pump häiret andma," rääkis Klaarika. "Kui ta mässib ennast teki sisse, siis me ei kuule pumba heli ja siis lähebki Max tigedaks ja tuleb haukuma meie peale."

Maxi kraapimine on märguanne, et poiss kiiresti midagi sööks või jooks. Muide, limonaadi on Kaspar pidanud oma haiguse tõttu pidanud nii palju jooma, et paar kuud tagasi sai tal sellest kõrini. Nüüd tuleb seda juua vastu tahtmist.

Kaspari kinnitusel pole Max mitte lihtsalt abikoer, vaid tõeline sõber. Tänaseks on Kaspari ja Maxi vahel selline side, et saab poisi aidata ka siis, kui poissi pole ta läheduses. Mõni aeg tagasi sai Klaarika kõne abikaasalt, et spits on kodus hästi närviline ja jookseb ühest kohast teise.

"Hüppab kogu aeg Kaspari voodisse, paneb pea padja peale ja niuksub. Ma lõpetasin kõne ära ja kaks sekundit hiljem tuli mul klassijuhatajalt kõne, et Kasparil on nii halb, suhkur on nii madal, et oleks vist vaja kiirabi," rääkis ta. Muide, Kaspari kool on kodust kolme kilomeetri kaugusel.

Ema sõnul polnud neil plaanis koera võtta, aga Kaspari haigus ei jätnud valikut.  Diabeedikoerte koolitaja Kati Ernits aitas leida sobiva kutsika ja valik õnnestus suurepäraselt. Max on kiire õppija, kuigi kange iseloomuga.

"Max on nagu Ferrari, et kui sa sõita oskad, siis sa sõidad väga hästi, aga kui sa sõita ei oska, siis sa paned väga puusse," rääkis Klaarika.

Ei saa välistada, et ühel päeval läheb Max koos Kaspariga kooli. Tõsi küll, selleks on vaja mõlemaga pisut vaeva näha. "Me peame nüüd natukene koolitama Kasparit, kes harjuks paremini neid käsklusi õigel momendil ära tabama. Kui sõbrad külas käivad on kõik korras, aga koolimajas on palju lapsi ja suures seltskonnas peab Max harjuma veel," ütles Klaarika.

Toimetaja: Barbara Oja

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: