Tallinna halduskohus rahuldas neljapäeval tehtud otsusega Pruunsilla ja Humala kaebuse Eesti Vabariigi vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses riigi tegevusetusega isikute eraelu puutumatuse ja sõnumisaladuse kaitse tagamisel.

Kohus mõistis kummagi kaebaja kasuks riigilt välja tekitatud mittevaralise kahju summas 150 000 eurot. Samuti mõistis kohus kaebajate kasuks riigilt välja menetluskulud summas 25 000 eurot ja 8302,40 eurot.

Kaebajate hinnangul on Eesti riik pikemat aega kohustanud sideteenuste pakkujaid õigusvastaselt koguma ja säilitama nende klientide isikuandmeid. Selliselt toimides rikub riik kaebajate hinnangul andmesubjektide õigust privaatsusele ja eraelu puutumatusele. Selle alusel nõudsid kaebajad endale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist.

Kohus märkis, et juba alates Euroopa Kohtu 21. detsembri 2016 otsusest oli Eesti seadus vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Hiljemalt riigikohtu 18. juunil 2021 tehtud otsuse jõustumisest pidi Eesti riigi pädevatele organitele olema teada ja üheselt selge, et elektroonilise side seadus on oluliste sideandmete üldise ja vahet tegemata säilitamise ja kogumise osas vastuolus EL-i õigusega ega ole Eestis õiguspäraselt kohaldatav.

Pärast neid otsuseid tulnuks kohtu hinnangul pädevatel riigivõimuorganitel otsekohe lõpetada selle seaduse täitmise nõudmine ja riigiasutused ei oleks tohtinud selle alusel kogutud ja säilitatud andmeid välja nõuda. Algatada oleks tulnud vajalikud tegevused ja menetlused, et EL-i õigusega vastuolus olevaks tunnistatud normid kehtetuks tunnistada või muuta need EL-i õigusele ja Eesti õigusele vastavaks. 

Käesoleval juhul ei olnud täitev- ega seadusandlik võim üle kolme aasta jooksul alates sellest, kui riigikohus kinnitas seaduse vastuolu EL-i õigusega, astunud samme, et tekkinud vastuolu kõrvaldada.

Veelgi enam, kohtu hinnangul jätkasid täitevvõimuorganid ka pärast riigikohtu 2021. aasta otsust ja vaatamata üheselt selgele õiguslikule olukorrale uute päringute tegemist, täites kehtetut seadusesätet sideettevõtete kogutud andmete väljastamiseks ja ka saadud andmete kasutamist kriminaalmenetluse läbiviimisel. 

Kohus möönis, et vastustaja välja toodud julgeoleku- ja korrakaitsehuvide tagamiseks võib teatud sideandmete kogumine olla nii vajalik kui ka õigustatud, kuid see ei õigusta vaidlusaluste isikuandmete üldist ja vahet tegemata kogumist kõigi sideteenuse kasutajate kohta.

Kohtu hinnangul on ilmselge, et selline andmete kogumise korraldus ei ole aktsepteeritav demokraatlikes riikides ja on tõsiselt ebaproportsionaalne ning oma olemuselt vastuolus üldise vabaduspõhimõttega, muu hulgas näiteks ka süütuse presumptsiooni põhimõttega laiemas tähenduses. 

Riigivastutuse seaduse alusel peavad kahju hüvitamiseks olema täidetud kõik järgmised tingimused: kahju on tekitatud vahetult õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega; isikule on tekkinud kahju; kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumisega; esineb põhjuslik seos avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumise ja isikule tekkinud kahju vahel; rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. 

Kohus leidis, et antud juhul on kõik need eeldused mittevaralise kahju hüvitamiseks täidetud. Kohus rõhutas, et põhiseaduse paragrahv 14 kohustab riiki oma pädevate organite kaudu kaitsma isikute õigusi.

Kohus tõi välja et selline õiguste kaitse peab olema nende rikkumise korral efektiivne ja kiire ning et vastava õigusliku regulatsiooni keerukus ei saa olla põhjenduseks, et jätta pikema aja jooksul täitmata kohustus kaitsta isikute õigusi. Kohus tõi välja ka selle, et riigil on vähemalt senise kogemuse põhjal olnud piisavad ressursid vajadusel ka keeruliste küsimuste kiireks seadusandlikuks reguleerimiseks. 

Kohus märkis muu hulgas, et kõigepealt oleks seadusandja ja pädevad täitevvõimuorganid, sealhulgas justiitsministeerium või tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve amet, pidanud tekkinud olukorras algatama vähemalt EL-i õigusega otseses vastuolus olevate seadusesätete kehtetuks tunnistamise.

Samuti oleks riik pidanud kodanike põhiõiguste tagamiseks oma pädevate organite kaudu teavitama sideettevõtjaid, et EL-i õigusega vastuolus oleva seadusesätete täitmist enam ei nõuta ja seda, et sideettevõtted saavad kuni võimalike uute seadussätete vastuvõtmiseni piirduda ainul äritegevuseks vajalike andmete kogumise ja vajalikuks ajaks säilitamisega ning nende seadusega sätestatud asjakohastel juhtudel väljastamisega riigiorganitele.

Riik midagi sellist teinud ei ole. Samuti jätkas riik teadvalt õigusvastaselt kogutud andmete väljanõudmist sideettevõtetelt oma ülesannete täitmiseks. 

Kohus leidis ka, et kaebajad kuuluvad eriliselt kannatanud inimeste rühma. Mõlema kaebaja kohta on õigusvastaselt kogutud andmeid asutud õigusvastaselt kasutama tema suhtes algatatud kriminaalmenetluses.

Kuigi selle kaebuse esitamise ajal ei olnud kaebajaid veel õigeks mõistetud, siis käesoleva otsuse tegemise ajaks on kaebajaid õigeks mõistev kohtuotsus kriminaalasjas, mille menetlemisel neid andmeid koguti, jõustunud, mis asetab kaebajad võrreldes tavakodanike ja lihtsalt süüdimõistetud isikutest täiesti erinevasse gruppi.  

Kahjuhüvitise suuruse määramisel tuli kohtul arvestada mittevaralise kahju hüvitamise üldiseid põhimõtteid ehk kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

Kohus leidis, et käesoleval juhul ei ole kahtlust, et tegemist on isikute õiguste väga raske rikkumisega, sest õigusvastaselt väljastatud andmete kogum on väga suur ja andis võimaluse tungida sügavalt isikute eraellu ja rikkus oluliselt ka õigust sõnumisaladusele. Seetõttu oli kohtu hinnangul õigustatud võrreldes tavapärase Eesti kohtupraktikaga märksa suurema kahjuhüvitise väljamõistmine. 

Apellatsioonkaebuse võib esitada Tallinna ringkonnakohtule hiljemalt 14. detsembril.