Raporti keskne järeldus on, et Euroopa riigid ei ole veel piisavalt valmis pikaks ja suure intensiivsusega sõjaks. Puudujääke on nii relvajõudude võimetes, laskemoonavarudes ja kaitsetööstuses kui ka taristu, majanduse, tervishoiu ja elanikkonna vastupanuvõimes. Sõjaks valmistumine ei saa olla üksnes kaitseministeeriumide ülesanne, vaid eeldab kogu ühiskonna kaasamist, leiavad analüüsi "Ready for war 2030: a scenario – Bolstering the UK and NATO's preparedness" autorid.

Hüpoteetiline sõjastsenaarium: Venemaa ründab Eestit

Raporti autorid rõhutavad, et analüüsis kasutatud stsenaarium, milles Venemaa ründab Eestit on hüpoteetiline ja mõeldud selleks, et illustreerida Briti relvajõudude ja kogu ühiskonna puudujääke sõja korral.

Raportis kirjeldatud stsenaarium algab Vladimir Putini surmaga 2027. aasta alguses. Sellele järgneb võimuvõitlus, mille võidavad julgeolekuteenistused ja uueks presidendiks saab endine Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) kindral, kes püüab esmalt kindlustada oma võimu ja taastada riigi sõjalise võimekuse.

2027. aasta aprillis sõlmitakse USA vahendusel Ukrainas relvarahu, millega kaasneb osaline sanktsioonide leevendamine. Rahulepinguni siiski ei jõuta ning olukord muutub külmutatud konfliktiks. Venemaa säilitab enda valduses okupeeritud Ukraina alad ja alustab oma relvajõudude taastamist.

2028. aastast alates korraldab Moskva üha ulatuslikumat hübriidkampaaniat NATO liikmesriikide vastu Euroopas. Selle eesmärk on tekitada ühiskondlikke lõhesid, õhutada separatismi, mõjutada valimisi ning häirida energia- ja sidesüsteeme. Ida-Euroopas kasutatakse propagandas venekeelse elanikkonna väidetavat diskrimineerimist, Lääne-Euroopas aga püütakse süvendada vastumeelsust NATO ja teiste rahvusvaheliste institutsioonide suhtes.

2029. aastal süvendab olukorda kriis Lõuna-Ameerikas, mis sunnib USA-d koondama suurema osa oma sõjalisest tähelepanust sinna. Euroopa liitlased peavad arvestama, et Ameerika Ühendriikidelt ei pruugi saada ulatuslikku sõjalist abi.

2029. aasta lõpus otsustab Venemaa juhtkond sõjaväe eliidi survel korraldada piiratud sõjalise operatsiooni Balti riikides. Eesmärk ei ole tingimata territooriumi vallutamine, vaid NATO ühtsuse ja kollektiivkaitse põhimõtte usaldusväärsuse hävitamine. Stsenaarium kulmineerub 2030. aasta mais Venemaa sissetungiga Eestisse. Selle eel õhutab Venemaa õhutab Narvas venekeelse elanikkonna seas proteste, mis eskaleeruvad rahutusteks. Kui Eesti võimud protestid maha suruvad, süüdistab Moskva Eesti valitsust venekeelsete elanike ohustamises ja kasutab seda ettekäändena sõjaliseks sissetungiks Narva piirkonda.

Venemaa loodab, et Lääne-Euroopa riigid ei soovi konflikti eskaleerida ega ole valmis Eestit sõjaliselt kaitsma. Stsenaariumis reageerib NATO aga kiiresti, rakendades kollektiivkaitse artiklit 5 ja otsustades toetada Eesti territooriumi kaitsmist.

Venemaa laiendab seejärel konflikti Põhja-Norrasse ja Teravmägedele ning püüab murda oma allveelaevadega Põhja-Atlandile. Suurbritannia kui Eestis asuvate NATO ettenihutatud vägede raamriik ja riik, mille kaudu liiguvad Euroopasse Ameerika vägede ja varustuse täiendused, muutub üheks Venemaa peamiseks sihtmärgiks.

Sõda kujuneb pikaks kurnamissõjaks. 2030. aasta novembris saavutatakse relvarahu, kuid Venemaa kontrollib endiselt Narvat ja suuremat osa Ida-Virumaast. Rahukõnelused takerduvad ning Euroopa julgeolekuolukord jääb ebakindlaks.

NATO ja Ühendkuningriigi peamised nõrkused

Raportis analüüsitakse 12 hüpoteetilist juhtumit, mis toovad esile alliansi ja eelkõige Ühendkuningriigi kaitsevalmiduse probleemid erinevates valdkondades.

1. Ühiskonna vastupanuvõime. Venemaa võib kasutada tehisintellekti abil loodud väärinfot, küberrünnakuid ja sabotaaži, et tekitada ühiskonnas segadust ning vähendada elanikkonna toetust sõjalisele vastupanule. Raporti stsenaariumis põhjustavad rünnakud elektrikatkestusi, toidupuudust ja häireid panganduses. Autorite hinnangul ei ole Suurbritannia suutnud veel muuta kogu ühiskonna vastupanuvõimet praktiliseks tegevuseks. Eeskujuks tuuakse Põhjamaade ja Balti riikide laiapindse riigikaitse mudelid.

2. Tarneahelad ja sõjamajandus. Suurbritannia sõltub olulisel määral välismaistest toorainetest, elektroonikakomponentidest ja tööstustoodetest. Kaitsetööstuse tarneahelates on palju väikeseid alltöövõtjaid, kelle tähtsust ja haavatavust ei tunta piisavalt. Ühes väikeses ettevõttes töö katkestamine võib peatada näiteks rakettide tootmise. Samuti ei ole riigil piisavalt selgeid õiguslikke mehhanisme, millega suunata kriisiolukorras ettevõtete tootmist kaitsevajaduste rahuldamiseks.

3. Kriitiline taristu. Venemaa võib rünnata merekaableid, elektriühendusi, gaasitorustikke ja energiavõrke. Raporti näites kahjustatakse Suurbritannia ja Mandri-Euroopa vahelisi elektriühendusi ning Norra ja Suurbritannia gaasitoru. Taastamist raskendab spetsiaalsete remondilaevade ja varuosade nappus. Mõne taristuobjekti parandamine võib võtta kuid.

4. Tervishoid. Suurbritannia tervishoiusüsteem töötab juba rahuajal suure koormusega. Sõja korral võivad küberrünnakud, haiglate füüsiline kahjustamine ja meditsiinitöötajate suunamine sõjaväe vajaduste rahuldamiseks tekitada tõsise kriisi. Autorid soovitavad luua tsiviil- ja sõjaväemeditsiini ühised personaliregistrid, suurendada reservvõimekust ning valmistada ette ravimite ja meditsiinivahendite tarneahelad.

5. Küberruum ja tehisintellekt. Tehisintellekti abil muutuvad küberrünnakud keerukamaks ja raskemini tuvastatavaks. Rünnakud võivad tabada elektrivõrke, andmekeskusi, pangandust ja haiglate infosüsteeme. Ohtlikuks muudab olukorra ka asjaolu, et pole alati võimalik kindlaks teha, kas rünnaku taga on riik, kuritegelik rühmitus või autonoomselt tegutsev tehisintellekt. Vajalikud on tugevamad küberturvalisuse meetmed, käsitsi juhitavad varusüsteemid ning eelnevalt kokku lepitud kriisireageerimise mehhanismid.

6. Kosmos. NATO relvajõud sõltuvad satelliitidest side, luure, navigatsiooni ja täppisrelvade juhtimise korraldamisel. Venemaa võib satelliitsidet häirida, satelliite pimestada või neid füüsiliselt kahjustada. Suurbritannia sõltub selles valdkonnas suurel määral USA võimetest ning peaks arendama nii enda kaitsevõimet kui ka koostööd liitlastega.

7. Sõjaväelaste ja kaitsetööstuse personali nappus. Kaitsevägi ja kaitsetööstus konkureerivad kvalifitseeritud personali pärast teiste sektoritega. Probleemid süvenevad, kui kaitsetööstuse töötajaid ähvardatakse või nende vastu korraldatakse sabotaaži. Lahendusena soovitatakse parandada värbamistingimusi, laiendada reservväelaste süsteemi ja teha tööjõu planeerimisel tihedamat koostööd haridusasutuste ning erasektoriga.

8. Kaitsetööstuse tootmisvõimekus. Suurbritannia relva- ja laskemoonavarud on Ukraina toetamise tõttu vähenenud ning tootmisvõimsuse suurendamine on olnud aeglane. Kaitsetööstuse tootmisüksused on füüsiliste ja küberrünnakute suhtes haavatavad. Analüüsi autorid soovitavad kaitsta olulisi tootmisobjekte, hajutada tootmist, suurendada varuosade ja laskemoona varusid ning kaardistada alltöövõtjate võrgustikud.

9. Õhu- ja raketitõrje. Briti õhutõrje ei ole piisavalt ette valmistatud arvukate droonide, tiibrakettide ja ballistiliste rakettide samaaegseks tõrjumiseks. Kallite õhutõrjerakettide kasutamine odavate droonide vastu ei ole majanduslikult jätkusuutlik. Vaja on mitmekihilist õhu- ja raketitõrjet, odavamaid püüdursüsteeme ning tulevikus ka suunatud energiaga relvi, näiteks lasereid.

10. Sõjaliste võimete jätkusuutlikkus. Briti relvajõud on üles ehitatud tehnoloogiliselt keerukatele ja kallitele relvasüsteemidele, kuid nende arv on väike. Pika sõja korral võib mõne üksiku laeva, lennuki või allveelaeva kaotus oluliselt vähendada riigi sõjalist võimet. Samuti on vähe alternatiivseid sadamaid ja lennuvälju vägede ning varustuse liigutamiseks. Lahendusena soovitatakse kasutada rohkem odavamaid mehitamata süsteeme, hajutada vägede paiknemist ja suurendada sõjalise taristu dubleerimist.

11. Tuumaheidutus ja sõja eskaleerumise oht. Venemaa võib kasutada taktikaliste tuumarelvadega ähvardamist, et takistada NATO-l Venemaa sõjaliste sihtmärkide ründamist. Autorite hinnangul puudub Ühendkuningriigil piisavalt selge arusaam sellest, kuidas tuumaheidutust pika tavapärase sõja ajal rakendada. Vaja on harjutada eskalatsioonistsenaariume ning hoida avatuna sõjalised suhtluskanalid Venemaaga, et vältida valearvestusi.

12. Sõja lõpetamine ja sõjajärgne julgeolekukorraldus. Relvarahu ei tähenda tingimata konflikti lõppu. Ebaselged kokkulepped, kontrollimehhanismide puudumine ja liitlaste erinevad huvid võivad anda Venemaale võimaluse relvarahu rikkuda. Autorid soovitavad NATO-l juba praegu kavandada sõjajärgset julgeolekukorraldust, sealhulgas rahvusvaheliste vägede ülesandeid, vastutust ja tegevusreegleid.

Raporti autorid soovitavad mitmeid muudatusi

RAND-i analüütikute hinnangul peab Suurbritannia koos teiste NATO riikidega tugevdama laiapindset riigikaitset. Valitsus, kaitsevägi, ettevõtted ja elanikkond peavad tegutsema ühise süsteemina ning vastutused ja ülesanded tuleb määratleda juba rahuajal.

Samuti tuleb suurendada kaitsetööstuse tootmisvõimsust suurendada laskemoona- ja varuosavarusid, mitmekesistada tarneahelaid ning luua võimalus tootmist kiiresti suurendada.

Riigid peavad parandama ka oma taristu kaitset. Eriti oluline on kaitsta merealuseid kaableid, energiavõrke, sadamaid ja lennuvälju ning luua alternatiivseid ühendusi.

Relvajõud tuleb kohandada pika sõjaga, kusjuures kallite ja keerukate relvasüsteemide kõrval tuleb kasutada rohkem odavamaid mehitamata süsteeme ning tagada võime ka kaotuste korral võitlust jätkata.

Autorid soovitavad NATO liikmesriikidel Euroopas vähendada sõltuvust USA-st nii, et nad suudaks tegutseda ka olukorras, kus USA sõjaline abi on piiratud.

Lisaks tuleb harjutada kriisidele reageerimist, korraldades selleks regulaarseid õppusi, mis hõlmavad lisaks relvajõududele ka tsiviilasutusi, ettevõtteid ja elanikkonda.

Raporti kokkuvõttes rõhutavad selle autorid oma kõige olulisema sõnumina, et Euroopa ei saa enam valmistuda üksnes piiratud sõjalisteks operatsioonideks väljaspool oma territooriumi. Tuleb arvestada võimalusega, et NATO peab pidama oma territooriumil pikaajalist ja suure intensiivsusega sõda tuumarelvastatud vastasega.

Autorite lõppjäreldus on, et parim viis sõda ära hoida on näidata vastasele, et NATO riigid on valmis seda pidama ja suudavad vastu pidada ka pikaajalisele konfliktile. Heidutus ei sõltu ainult relvastusest, vaid kogu ühiskonna suutlikkusest kriisile vastu pidada.