Kalle Laanet: Ben Wallace on mees, kellega võib luurele minna

Kalle Laanet
Kalle Laanet Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Suurbritannia kaitseminister Ben Wallace peab end šotlaseks ning tema poliitiline ja sõjaline karjäär on olnud üsnagi Šotimaaga seotud. Kalle Laanet kirjutabki šotlase sõnapidamisest.

Ühendkuningriigi ajaloost ülevaategi saamiseks ei piisa paarist raamatust või muuseumikülastusest. Samamoodi oleks üle jõu käiv ülesanne loetleda koolitunnis selle suurriigi sõja- ja riigitegelasi, kes seda ajalugu märgatavalt mõjutanud on. Ja siis veel see asjaolu, et värskemate ja värvikamate isiksuste keskel pole kerge silma paista. Meenutagem või Elizabeth II, kes oli riigipea kauem kui seitsekümmend aastat ja täitis oma ülesandeid vankumatult läbi igasuguste olukordade nii, et paljudest monarhiavastastest said tema mõjul kuninganna toetajad.

Sõjaasjanduses on isiksuste hindamisel mõistagi suur erinevus, kas seda tehakse rahu või sõja ajal. Aga kumb aeg meil praegu on? Eestis ei ole sõda, Ühendkuningriigis samuti mitte. Aga ometi osaleme sõjas, sest Euroopas on sõda, eriti hull ja jõhker inimsusevastane terroristlik rünnak vabade inimeste ja nende riigi vastu.

Rindeteated näitavad, et Ukraina on kindlameelselt oma riiki vabaks võitlemas ning üks inimene, kes selles olukorras ei hakka mõtteski kombineerima, mida sellest olukorrast nii või naa võita oleks, on Ben Wallace, Ühendkuningriigi kaitseminister juba neljandat aastat

Ühendkuningriik on NATO-s Eesti nn raamriik ning kogu Ukrainas toimuva sõja vältel olnud ukrainlaste rahvusvahelise toetamise eestvedajaid. Ühendkuningriigis on Ben Wallace olnud koos Boris Johnsoni ja äsja Ikarose kombel tiibu kõrvetanud Liz Trussi seltskonnas omakorda selle protsessi peategelane.

Ben Wallace peab end šotlaseks ning tema poliitiline ja sõjaline karjäär on olnud üsnagi Šotimaaga seotud. Seega kirjutangi šotlase sõnapidamisest.

Käesoleva aasta juunikuu lõpupäevadel toimunud NATO Madridi tippkohtumise ajaks olid kõige ettevaatlikumadki riigi- ja riigikaitsejuhid aru saanud, et Venemaa terroristlik rünnak oma naaberriigile Ukrainale ei lõpe ega leevene(!) Vladimir Putinile tehtavate telefonikõnede mõjul. Selles suhtumise muutumises oli Eestil ja eelkõige peaminister Kaja Kallasel kahtlemata juhtroll. Leidus neidki, kes Eesti ja Kaja Kallase tegevust ja hinnangute kohasust otsesõnu tunnistasid ja tunnustasid.

Ben Wallace nende hulka ei kuulunud, sest Briti konservatiivide parimate tütarde ja poegade poliitilise järglasena oli ta meid kogu aeg uskunud, ta ei usaldanud venelaste sõna ega Putinit, ei lasknud end otseselt ega kaudselt petta ega ära osta. Ta uskus eestlaste ja laiemalt Venemaa Ida-Euroopa naabrite kogemust ning suhtumist.

Õnneks jagas ta seda seisukohta peaminister Boris Johnsoniga ning nii võttis Eesti jaoks NATO-siseselt kõige olulisem partner Ühendkuningriik ka Ukraina kaitsmisel USA kõrval juhtrolli. See kõik on mõistagi otseselt seotud Eesti julgeolekuga.

Madridi tippkohtumiseks olime Ben Wallace'iga kokku leppinud terve rea tegevusi, mille kandvaks teljeks oli brittide otsene tegevus kaitsevõimekuse oluliseks kasvuks Eestis ja mujal Venemaa lähedases kriitilises ruumis.

Küsimusi on tekitanud Eestis seni paiknenud Ühendkuningriigi lahingugrupi lahkumine detsembris. Kas meie kaitse nõrgeneb?

Ei, tegemist on eelkõige sõjakavaluse ja malemängu moodi manööverdamisega. Sellel pole seoseid nii mõnegi lääne riigijuhi argliku kalkuleerimisega, et ehk saame Vene karu kuidagi tagasi koopasse ja siis ei pea me enam neid "osse" aitama ja kulu tegema, oma eelarve on niigi defitsiidis.

Šotlane on sõnapidaja mees ja nii saidki 8. novembril allkirjad dokumendile, mis kinnitab, et järgmise aasta jooksul saabub Ühendkuningriigist Eestisse märkimisväärne hulk meie inimeste, meie rahva ja riigi kaitseks. Eestis saavad olema Typhoon hävituslennukid, Apache ründekopterid, Chinook transpordikopterid. Eesti hanked õhutõrjevõimekuse loomiseks võtavad küll aega, kuid seni saavad Eestis olema õhutõrjesüsteemid Stormer ja mitmikraketiheitjad. Kevadtormile saabuvad meiega kokku harjutanud Ühendkuningriigi maavägede sõdurid.

Nagu huvilised juba ammu teavad, on meie sõjalise riigikaitse esmane ülesanne hoida pidevas valmiduses sellist jõudu, mis lööb agressori rünnaku koheselt tagasi ning tegutseda igapäevaselt nii, et see jõud on ohtlikule naabrile teada.

Miks ma räägin ühest isikust, kui ometi on meie liitlaseks riik, mitte üks isik?

Otsuseid ei tee institutsioonid, vaid inimesed, kes neid juhivad. Niiviisi arutledes ja andes endale aru tõelise demokraatia olemusest, mõistame, et ka sujuvas koalitsioonivalitsuses on eriarvamusi. On ju võimalik mõista poliitikuid, kes seavad kodust kaugel lõõmava sõjatule kustutamisest ettepoole oma rahva otsese heaolu, töökohad, pensionid, hariduse.

Samal ajal kaldub ajalooline tõde näitama, et pika plaani juhtidel on õigus. Kui mõjukad saareelanikud jäävad praegu koju roose lõikama, siis võib hilisem olukord osutuda kordades kallimaks ja keerulisemaks. Ja nii kembeldakse igas vabade kodanike loodud riigi valitsuses, nii vaieldakse ja võideldakse oma ideede ja veendumuste eest ka erakondades.

Seepärast toongi esile Ben Wallace'i järjekindluse, et ta on seisnud nii oma kui ka meie riigi julgeoleku eest ja kõik oma – ja seega oma riigi – lubadused täitnud. Oleme tänulikud talle nii Ukrainale kui ka Eestile osutatud usalduse ja liitlassuhete eeskujuliku täitmise eest.

Ukrainas toimuva täpsem ette kuulutamine on sama tark kui lepatriinu täppide järgi ilma ennustamine. Mõistagi on mõned arengud tõenäolised ja mõned koguni vältimatud. Venelaste kohutavad inimsusevastased teod, sõja- ja kõik muud kuriteod on lääneriikide juhte aidanud ühtsust hoida.

Kohe, kui olukord tundub ukrainlaste poolele kalduvat, hakkab ajakirjanduse vahendusel kostma hoiatusi, et Ukrainat survestatakse kompromissidele. Enamasti on see ajakirjanike omavaheline konkurents, milles esimeseks pääsukeseks olemine on eespool sõnumi tõepärasust, aga mitte ainult.

Teadmatuses olles kuulame ahnelt igaüht, kel on mõjukas tiitel ja midagi öelda. Ega see vale pole, sest muidugi tuleb mõtiskleda ja kaaluda igasuguseid stsenaariume.

Näiteks hiljuti Eestis esinenud Soome poliitik Risto Penttilä rääkis ühes ja samas ettekandes küll nii ja küll naa ning nii jääbki vahendaja ülesandeks tõlgendamine. Ja lugeja osaks uskumine või... oma peaga mõtlemine. Oma peaga mõtlemisele aitab kaasa asjaolude, ajaloo ja tausta tundmine.

Näiteks ütles Penttilä: "NATO on usaldusväärne, sest põhineb viiendal artiklil ja toetus sellele on tugev. Kuid see, kas kesksed poliitilised pealinnad – Washington, Berliin, Pariis – veel usaldusväärsed on, see on muidugi suur küsimus ehk poliitiline liin sõjalise NATO vastu on kaks eri asja. Lähtun endiselt seisukohast, et Eesti julgeolek on NATO-s tagatud ning kui Soome ja Rootsi on kunagi, loodetavasti võimalikult pea, NATO liikmed, siis nende julgeolek paraneb ja kogu piirkonna julgeolek paraneb."

Pangem tähele, et ta ei nimetanud Londonit. Londoni suhtumises ei kahtle ka Penttilä. Usun, et selleski on oma kindel osa šotlase Ben Wallace'i sõnapidamisel. Penttilä arutleb küll asjalikult, kuid siiski vaid arutleb ja oletab. Kaitseministrite Ben Wallace'i ja Hanno Pevkuri allkirjad kokkuleppel on tõsiasi.

Au Ukrainale ja sõnapidajatele meestele!

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: