Meelis Oidsalu väitis oma arvamusloos meelevaldselt justkui oleks minu juhitud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kontakt ja kaitsekoostöö teemalised arutelud Suurbritannia Leiboristliku erakonnaga Eesti kollektiivkaitse aspektist kuidagi julgeolekurisk. Kummaline seisukoht, kui arvestada Oidsalu varasemat kokkupuudet kaitsepoliitikaga.

Üldiselt on siiski nii, et Eesti suguse väikeriigi julgeoleku ja kaitsevõime tagab lisaks välispoliitiliste kontaktide paljususele ka nende mitmekesisus, sest bilateraalsetele suhetele rajatud kollektiivkaitseloteriis võidab iga pilet.

Meelis Oidsalul on täiesti õigus, et julgeolek on valimiste kontekstis oluline teema ning loomulikult on ka Reformierakonna huvides seda teemat pidevalt õhus hoida, sest majandusliku kindlustunde ja toimetuleku teemadel ei tunne peaministripartei end üleliia kodus. See aga ei tähenda kaugeltki seda, et üks erakond võiks või tohiks täielikult monopoliseerida niivõrd olulise teema nagu seda on meie julgeolek.

See, et erakonnad loovad ja hoiavad sidemeid oma kolleegidega välismaal, on igati loomulik. Seda nii Euroopa Parlamendis töötasandil, aga ka bilateraalsete sidemete korras. Nii teeme sotsiaaldemokraatidena koostööd kolleegidega Soome peaministri erakonnast, Rootsi ja Taani sotsidega ning jõudumööda peegeldame oma mõtteid ka Saksamaa sotsiaaldemokraatidele. Viimane on vaevaline, tunnistan.

Suurbritannia puhul on meie otseseks sõsarparteiks Suurbritannia Leiboristlik partei ehk tööpartei, millega on meil juba aastakümneid hea üksteisemõistmine nii teemades, mis puudutavad tavainimeste toimetulekut kodus, kui ka laiemalt välis- ja julgeolekupoliitikas.

Rahvusvahelist kaitsekoostööd kujundavad suured otsused on alati poliitiline otsus, mille tahe peab tulema sisepoliitikast. Ühendkuningriigi viimaste aastate sisepoliitiline turbulents ei tule välispoliitikaga paremini kursis olevatele inimestele üllatusena, kuid vaatamata sellele on Ühendkuningriik olnud meile püsivalt hea partner ning andnud tohutu panuse ka Ukraina toetuseks.

Siiski peab alati arvestama, et poliitika on muutlik. Tuleb kindlustada tagalat, hoidma eri kanaleid. Suurbritannia sisepoliitilise turbulentsi jätkumisel on arukas silmas pidada, et just leiboristid on praegu ülekaaluka toetusega erakond, mis võib moodustada järgmise valitsuse, olgu siis paari kuu pärast erakorralistel või paari aasta pärast korralistel valimistel. Kui üldse, on head suhted ja jagatud lainesagedus topeltgarantiiks Eesti ja Ühendkuningriigi kaitsekoostöö jätkumisele.

Sestap on Oidsalu väide, justkui oleks sellisel tasemel arutelude pidamine ja kontaktide hoidmine kuidagi riigi julgeoleku õõnestamine, pehmelt öeldes absurdne. Arvestades kaitsekoostöö olulisust Ühendkuningriigiga meie julgeolekuportfellis oleks minust sotside esimehena just vastutustundetu neil teemadel oma sõsarpartei kolleegiga mitte rääkida. Keir Starmer on Suurbritannia suurima opositsioonierakonna juht ja tõenäoline järgmine peaminister, kes on seisukohal, et britid saavad ja võiksid panustada Eesti kaitsesse veelgi rohkem. Kuidas selline seisukoht meie julgeolekut õõnestab, on ülimalt arusaamatu.

Mõistan, et Reformierakonna ja Isamaa huvides on hoida oma kampaania keskmes julgeolekut, sest teistes teemades on pädevus piiratud empaatiast tingitult pärsitud, kuid see ei tähenda, et nad võiksid selle teema monopoliseerida.

Ühendkuningriigi ja Eesti kaitsetööd arutatakse ka muudes formaatides kui Reformierakond ja toorid või siis ametkondade töötasand. Näiteks alles hiljuti külastas meie riigikogu Ühendkuningriigi parlamendidelegatsioon, milles olid esindatud nii toorid kui ka leiboristid. Riigikaitsekomisjoni esimees Raimond Kaljulaid rääkis nendega meie julgeolekupildist ja kaitsekoostööst. Kui Oidsalu võrdleb sellist suhtlust loteriiga, siis selles loteriis võidab iga pilet. Seevastu ainult ühele variandile panustamine oleks vene rulett.