President Alar Karis kuulutas välja järgmised riigikogu valimised¹. Iseenesest pole ju korralistes valimistes midagi erilist, need on demokraatliku ühiskonnakorralduse lahutamatu osa. Tähelepanuväärne on hoopis diagnoos valimistega seotud protsessidele ja minu arvates tabas president siin täpselt kümnesse. Avaldusest jäi mulle silma hoiatus, et üks oht meie julgeolekule on ohutundest tingitud meeltesegadus ja soov teha kiiresti midagi lihtsat, millest tegelikult polegi kasu või mis hoopis kahjustab Eesti huve.

Kaitseminister Hanno Pevkur on viimas valitsusse kaitseväe põhimääruse parandust, millega luuakse uus struktuuriüksus nimega diviis². Formaliseerimisega soovitakse panna punkt kuid kestnud ja kohati müstikasse kaldunud protsessile.

Järgides presidendi soovitust küsida ja kahelda, püüan siis aru saada, mida ja miks täpselt luuakse ning kuidas on see meie riigikaitsele kasulik. Selles on abiks põhimääruse muutmise eelnõu seletuskiri ja 24. novembril ERR-i portaali vahendatud diviisi olemust selgitavad kommentaarid kaitseväe juhataja asetäitjalt³.

NATO suhtumine on leige

Seletuskiri põhjendab diviisi loomist sellega, et seda on vaja regiooni sõjalisi operatsioone juhtima pandud korpusele. Leitakse, et diviis peaks juhtima nii Eesti kui siin alaliselt paiknevate liitlasriikide maavägede üksusi, samuti siia kiiresti siirdatavaid tugevdusüksusi. Liitlastelt loodetakse täiendavalt saada personali diviisi staapi ning manööver- ja lahingutoetusüksusi diviisi koosseisu.

Tegemist on rahvusliku väekoondisega, mida kaitseväe juhataja võib käsuõiguse delegeerimisega anda NATO juhtimise alla. Kaitseväest kuuluvad diviisi koosseisu mõlemad jalaväebrigaadid, logistikapataljon ning staabi- ja sidepataljon.

Kaitseväe juhataja asetäitja nägemus on pisut teistsugune. Lisaks brigaadidele ja liitlasüksustele seob ta diviisi territoriaalstruktuuri ehk maakaitseringkondade ning teiste väeliikidega. Staabi suuruseks pakub ta umbes sada inimest. Küsimus, kas ja kui palju liitlased diviisi panustavad, jääb lahtiseks, välja arvatud brittide lubadus panustada ühe täiendava brigaadiga.

Mida kõigest sellest järeldada? Diviisi loomise põhjendamine korpuse vajadusega on kaheldav. Kui me räägime Eesti kaitsmisest NATO kontekstis, siis Baltikumi nähakse ühtse sõjateatrina. Operatsioonide planeerimise protsessi kasutades määratakse kindlaks sõjategevuseks vajalik vägede hulk, mis genereeritakse liikmesriikide poolt vastavalt NATO kaitseplaneerimise süsteemile. Kui korpusele on kaitseplaanidest lähtuvalt vaja Eestisse diviisi, siis see diviis ka leitakse ja plaani juurde kinnitatakse.

Huvist võiks rääkida juhul, kui me suudaksime luua täiemahulise väekoondise. Kaitsevägi plaanib välja panna umbes sada ohvitseri, mis on alla poole diviisi staabi jaoks vajalikust isikkoosseisust.

Meil on puudu kolmandik manööverelemendist ja kogu lahingutoetus, mille osas ei tea keegi, kas, millal ja kellelt see juurde antakse. Mõni ime, et NATO planeerijate suhtumine sellisesse ilma välisabita tegutsemisvõimetusse struktuuri on pehmelt öeldes leige. Seda enam, et järgmise aasta jooksul minnakse üle Madridi tippkohtumisel kinnitatud uuele väemudelile⁴, millega tõsteti kuni 30-päevases valmiduses olevate vägede hulka 300 000-ni.

Kõik kulud kannab Eesti?

Omaette teema on Eesti kaitsmiseks valmistumine ainult ühele stsenaariumile tuginedes. Regionaalses vaates on Eesti vastase jaoks tõenäoliselt tõesti kõrvallöögi suund. Aga ka sellisel juhul tuleks meil sõdida nii ida kui ka lõuna suunal. Vaadates sõjaajalugu, mastaape ja taktikalisi normatiive kahtlen, kas diviis (~30 000) suudab tagada kogu võimevajaduse.

Diviis on manööverüksus, mis peab tegutsema kiiresti ja otsustavalt. Diviisi ülem peab olema vaba igasugustest kõrvalistest ülesannetest ja keskenduma lahingutegevusele. Selle tõttu oli kummaline algne kava allutada diviisile staatiline territoriaalstruktuur. Käsuõiguse delegeerimisega oleks see jätnud diviisi ülema kahvlisse, sest doktriini järgi NATO juhtimisstruktuur territoriaalsete ja toetusküsimustega ei tegele, need on liikmesriikide vastutada.

Õnneks on nüüdseks sellest ideest loobutud. Mis ei tähenda, et diviis ja territoriaalüksused ei peaks koostööd tegema. Selleks ei ole vaja territoriaalüksusi diviisile allutada, seda saab teha läbi toetav-toetatav suhte.

Mingil seletamatul põhjusel loome me diviisi rahvusliku struktuuriüksusena, mitte MOU⁵ organisatsioonina nagu meie naabritel. See muudab teiste riikide panustamise keerulisemaks, jättes samal ajal kogu kulude kandmise meie õlgadele. Teadmine, et riigi mastaabis väeliikide integratsioon ei toimu maaväe taktikalise tasandi vahendusel, võiks samuti kohale jõuda.

Kokkuvõtteks jääb ikkagi õhku küsimus, miks me seda kõike just selliselt teeme? Madridi deklaratsiooni punkt 9 jätab EFP⁶ ja vastuvõtja riikide koostöö tugevdamiseks mõeldud diviisi tasandi struktuuride loomise riikide otsustada⁷. Ka Kaja Kallase ja Boris Johnsoni juunis allkirjastatud ühisavaldus⁸ defineerib diviisi taseme struktuuri Eesti initsiatiivina, mille loomisele kaasa aitamist Ühendkuningriik lubab kaaluda.

30. novembri Eesti Päevaleht⁹ süstib meisse järjekordse portsu diviisiusku. Lisaks värviliste piltide vaatamisele loeme, et diviisi loomine pikendab meie vastupanu mõnelt päevalt mitmele nädalale, tänu diviisile suudame mõjutada vastast palju kaugemale ja mõelda pikemalt ette. Brigaadidele pole integraalseid toetuselemente vaja, sest need tulenevad Afganistani ja Iraagi operatsioonidest.

Selleks, et tagada diviisi staap vajaliku personaliga, kannibaliseeritakse kogu ülejäänud kaitsevägi.

Esiteks, täiendava pooliku juhtimistasandi loomine ei ole vastupanu pikenemise tingimuslik raskuspunkt. Teiseks ei usu ma, et brigaadidelt ära võetud kaartulesüsteemide tehniline laskekaugus kasvaks kilomeetreid juhul, kui need koondada diviisi otsealluvusse või et roomikutel liikuvad Kõud oleksid sellisel juhul kuidagi veelgi rohkem mobiilsemad. Küll on selge, et ilma integraalse tuletoetuseta brigaadide tegevusvabadus on pärsitud ja diviisilt tuletoetuse tellimine kulutab väärtuslikku aega.

Kolmandaks kahtlen, kas kõik tänased planeerijad kannavad ettenägemist piiravaid fooliummütse ja diviisi loomine vabastab kõikide mõtlemisvõime kammitsatest.

Kaitseministri suvaotsused

Ma mõistan vajadust halvenenud julgeolekuolukorra tõttu kaaluda maaväele kunagi kaotatud vahejuhtimistasandi taastamist. NATO otsustas Madridis kohandada idatiiva eelpaigutus vastavaks muutunud ohupildiga, sest seitse aastat tagasi Varssavis kinnitatud heidutusmudel enam ei toimi. Ka meil peab olema julgust kunagised otsused kriitiliselt üle vaadata. Osaliselt me seda juba teemegi, sest kaitseliidu abiga maakaitse kiirkorras suurendamisega lapime me tegelikult kunagise sõjaaja struktuuri vähendamise otsusega tekitatud auku.

Kuid ma ei usu, et massiivse ja isikustatud avaliku kampaaniaga välja pakutud diviisi projekt lahendab kõik sõjalise riigikaitse probleemid, mida lubatakse. Pigem meenutab see platseeboefekti, mille puhul pole tähtis, et pakutav ravim sisaldaks toimeainet, vaid see, et patsient usuks toimeaine olemasolusse. Tulles tagasi presidendi sõnade juurde tasub ajaloost meenutada, et kultuslikud mõõtmed omandanud isikud või relvasüsteemid pole kunagi midagi lahendanud.

Saan aru ka kaitseministri kimbatusest, keda Postimees süüdistab suvaotsustes¹⁰. Kindlasti on keeruline hinnata riigikaitselisteks otsusteks pakutavate lahenduste relevantsust, kui sõjalised teadmised puuduvad. Omamoodi kõnekas peegeldus ministri rollist on Eesti Päevalehes avaldatud nimekiri Eesti 2022 aasta mõjukatest¹¹. Selgelt julgeolekutemaatikast mõjutatud nimedeloend sisaldab hulgaliselt inimesi kaitseministeeriumi haldusalast. Huvitaval kombel puuduvad aga need, kes kannavad langetatud otsuste eest poliitilist vastutust ehk praegune ja eelmine kaitseminister.