Valimiste eelne aeg on käimas ja üsna ootuspäraselt püüavad kõik erakonnad näida valijaile kompetentsena hetkel kõige akuutsemal teemal, milleks on julgeolek.

Reformierakond käivitas hiljuti valimiste eelse "julgeolekutuuri", millel julgeoleku võtmes üritatakse käsitleda pea kõiki eluvaldkondi. Ajakirjanik Urmas Jaagant on selle kohta tabavalt märkinud, et "Reformierakonna nägemus on lihtne – kui inimesed ei räägi julgeolekust, räägivad nad toimetulekust. Ja kui inimesed räägivad toimetulekust, kuulavad nad rohkem EKRE-t."

Just nimelt EKRE-t, mitte sotse, kel ilmselt seisab lähikuudel ees tõsine võitlus ei rohkema ega vähema kui valimiskünnise ületamise nimel. Sotside kadumine riigikogust oleks Eesti demokraatiale laiemalt väga ohtlik areng.

Julgeolekuteema tajutud olulisus on ilmselt ka põhjus, miks sotsiaaldemokraatide juht Lauri Läänemets majandusministri portfelli asemel siseministri portfelli valis. Läänemetsa algus on olnud jõuline ja mitte kõige õnnestunum. Politsei- ja piirivalveameti peadirektori valimisel läks siseminister avalikult karvupidi kokku peaminister Kaja Kallasega, mis on üsna kindel retsept oma eelistatud kandidaadi eduväljavaadete õõnestamiseks.

Seejärel tõusis detsibellinäit siseministri ja välisministri vahel. Avalik kemplus piirikontrolli taastamise üle oli Isamaa soolo ja märk sellest, et Isamaagi tahab julgeolekuküsimustes näida nõudlikuna.

Viimased kaks aastakümmet Eesti riigikaitse ladvikut kikivarvul hoidnud Leo Kunnas on ühtäkki harjumatult vaikne ja suisa kiidab kaitseväe juhataja ja kaitseametnike valikuid. Isamaa (peamiselt eurosaadik Riho Terrase suu läbi, aga ka välisminister Urmas Reinsalu on piirikontrolli küsimuses üritanud siseministrit testida) näeb siin võimalust ja on haaramas initsiatiivi.

Ilmselt on ka siseministri büroo märganud nõudlikkuse turul toimuvaid liikumisi ning nii on asunud Läänemets kaitseminister Hanno Pevkurile "Kunnast tegema". Selle vahega, et Leo Kunnas pole Eesti riigikaitse establishmentiga tülitsenud valitsuses istudes. Ja see on oluline erinevus. 

ERR-i portaali loost võime lugeda, et Eesti kaitseminister Hanno Pevkur tõi sel nädalal Londonist väga häid uudiseid: brittidega saavutati kokkulepe, et nad määravad Eesti kaitseks Ühendkuningriigis paikneva kiireageerimisbrigaadi, mis hakkab siin harjutamas käima. Samast loost saime lugeda, et siseminister Lauri Läänemets on alustanud paralleelläbirääkimisi briti opositsiooniga ning üritab saavutatud delikaatset ja ajaloolist kokkulepet oma tutvuste kaudu (artiklis mainiti, et Läänemets on rääkinud sellest briti töölispartei juhi Keir Starmeriga) õõnestada.

Milles Eesti ja Ühendkuningriigi valitsuse kokkuleppe ajaloolisus ja delikaatsus seisneb? Ühendkuningriik määrab kiirreageerimisvalmidusse maaväebrigaadi, mis hakkab käima Eestis õppustel ja on valmis tugevdama kohal paiknevat Briti pataljoni. See on erakordselt suur ja konkreetne otsus, mis maksab Londonile ka arvestavalt raha ja inimesi, sest britid peavad oma teiste valmidusoperatsioonide jaoks kasutama-arendama teisi vägesid.

Ekspeditsiooniväed on territoriaalkaitse vägedest märksa kallimad. Rääkimata kulust, mis kaasneb siin juba paikneva Briti lahingugrupiga, mida kaitseminister Pevkuri sõnul jäävad tugevdama mitmikraketiheitjad ja õhutõrjesüsteemid Stormer. Seda olukorras, kus Ühendkuningriigi armeelt oodatakse oma võitlusvõime märgatavat kasvatamist Briti saarte kaitseks.

See on Londonile väga suur kulu ja sellest kulust on teadlik ka Ühendkuningriigi kaitseministeerium, mis asub Londonis Whitehalli nimelises tohutus valitsuskompleksis, mille koridorides võib - nagu võimukoridorides ikka - liikuda kõlakaid, mis kajaefekti tõttu moonduvad millekski muuks.

Kui Eesti valitsuse liige, siseminister Lauri Läänemets suhtleb Briti opositsiooniliidriga, et küsimuse alla seada kahe riigi valitsuse pädevate esindajate vahendusel sõlmitud kokkulepe, tekitab see Londoni võimukoridorides asjatut segadust ja ohtlikku müra, aga jätab ka Eesti valitsusest tervikuna rumala ning tõmbleva mulje, et Eesti ei oska hinnata brittide juba tehtud investeeringuid Eesti sõjalisse kaitsesse ega ka Afganistani sõja järgselt välja kujunenud sõjalist erisuhet.

Selle erisuhte kulu pole Londonile pelgalt rahaline, vaid ka poliitiline. Sisuliselt (ja mitte vormiliselt, sest seda pole NATO-s vaja) sõlmib Ühendkuningriik Eesti kaitseks kiirreageerimisbrigaadi määrates kahepoolse kaitsekokkuleppe. London tajub, et neilt oodatakse Eesti kaitseks esimesena reageerimist, brigaadi määramine on selle tugevduse garantii.

Pühendumuse tõendeid veel ei ole, nendeks saavad olema määratud brigaadi õppused Eestis. Kuni nad siin õppustel ei hakka käima, pole mõtet rääkida sisulisest tugevdusotsusest. Selles osas on Riho Terrasel õigus: sõnalisi lubadusi ja pressiteateid pole mõtet võtta kulla pähe, loevad reaalsed muutused maastikul. Seda enam, et vahepeal lekkis info sellest, et britid hoopis vähendavad oma püsivat kohalolu Eestis.

700-inimeseline lisapataljon, mis pidi püsivalt siia jääma, läheb tagasi Ühendkuningriiki. See oli kehv signaal ja ka Kaja Kallase avalikud kommentaarid näitasid, et ta ei olnud selle teema kommenteerimiseks ette valmistanud. Madridi tippkohtumiselt liitlaste kõlavate lubadustega naasnud Kallas jäi sel hetkel justkui millegi varjamisega vahele ja nii Isamaa kui ka sotsid üritavad Reformierakonna usutavuse edumaad julgeoleku teemadel valimiste eel vähendada.

Endise kaitseväe juhatajana on Terras kogenud, kui vaevaline on NATO väeloomeprotsess ja ilmselt seetõttu oskab ta ka brittide kohalolu vähenemist valulisemalt võtta.

Kiirreageerimisbrigaadi määramise otsuse saamiseks on kaitseministeerium, välisministeerium, aga ka kaitseväe juhataja (sest sõjaliste liidrite üksteisemõistmine on selliste otsuste puhul väga oluline) pidanud nägema kurja vaeva. Eesti valitsus peab tegema kõik, et see ajalooline kokkulepe teoks saaks ja sisuga täituks. Läänemetsa sisepoliitilistest mängulustist innustatud kollektiivkaitseloterii võib Eesti sõjalisele julgeolekule väga kalliks maksma minna.