Korrastaja: kodus peavad olema ainult need asjad, millest sa rõõmu tunned
Vikerraadio saate "Päevatee" nõuanderubriigis laupäeval kõnelenud elukutseline korrastaja, KonMari konsultant Marie Pärkma võttis seekord vaatluse alla mälestusesemed, kingitused ja kinkimise.
Jaapanlanna Marie Kondo loodud asjade korrastamise metoodika on vallandanud ülemaailmse tuhina. Miks on see nii populaarne?
Ma arvan, et see on populaarne just sellepärast, et see ongi omaette filosoofia. mis aitab inimesel oma elus reaalselt korda luua. Seda ennekõike läbi asjade või esemete sorteerimise. See on justkui meditatsioon, selline vaimne teekond, kus sa lihtsalt korrastadki läbi asjade korrastamise ka enda ülejäänud elu ja mõtteviisi ära.
...ning samas lased neist ka lahti. Mida aga pärast nende asjadega selle filosoofia järgi teha tuleks?
Professionaalse korrastajana soovitan pärast taolist sorteerimist kohe need asjad, mida sa enam enda koju ei soovi, kuid mis on täiesti kasutuskõlblikud, annetuseks ära viia.
KonMari meetodi järgi tuleb neist asjadest lõplikult lahti lasta ja seega ei ole soovitav neid oma lähedastele pakkuda. Ehk et ära paku oma seisma jäänud kleite sõbrannadele, sest nii tekitad sa neis kohustuse need esemed vastu võtta. Muidugi võib talle mõni su kleit päriselt meeldida, kuid parem, kui ta seda ei peaks vägisi võtma. Sest kohustusena vastu võetud kingitus ei too saajale rõõmu ja ta ei taha seda hiljem enam seetõttu ka kanda.
Seetõttu on mõistlikum, kui sa kõik selle, mida sa enam oma koju ei soovi, viid kohe pärast korrastamist taaskasutusse või jäätmejaama. Viska prügikasti ka kõik need esemed ja nõud, mis on katki või ei tööta. Annetuse tarvis sorteeri eraldi välja puhtad, terved ja toimivad asjad-riided ja seejärel vabane ka neist. Mida kiiremini sa füüsiliselt neist asjadest loobud, seda kiiremini saad alustada korrastuse järgmist etappi.
Jõudsimegi sujuvalt kingituste ja kinkimise teema juurde. Kas sellise sorteerimise käigus tohib ka kingitusi ära visata?
KonMari meetodi põhimõttel on ka kingitustest väga okei lahti lasta. Ehk et kui sa saad kingituse, mis sulle rõõmu ei paku, siis ütle sellest lahti. Anna see edasi või viska minema. Sest sinu koju peavad jääma ja seal olema ainult need asjad, mis pakuvad sulle rõõmu!
Kui mingi kingitus, mille sa oled saanud, sulle rõõmu ei paku, siis ilmselgelt ei ole selle koht sinu kodus.
Kursustel räägin osalejatele kingituste puhul loo sõbranna näitel. Ehk et kui sõbranna toob sulle kingituse, mida sa tegelikult enda ellu ei taha, siis – kas see inimene ikka tunneb sind tõeliselt? Kingitusi tehes ole ka ise enda suhtes väga kriitiline – kas sa oled sada protsenti kindel, et see inimene vajab seda, mida sa talle andmas oled? Kas ta tahab seda asja või rõivast? Kui sa ei ole kindel, siis pigem küsi otse, mida ta tahab või vajab.
Tean, et paljudele ei meeldi kinkida raha- või kinkekaarte, aga see on kõige lollikindlam viis inimesele heameelt valmistada. Sest siis sa saad olla vähemalt kindel, et saaja ostab just seda, mida ta vajab.
Kui mina ise näiteks kingitusi teen, siis pigem lähtun saaja kindlasti soovist ja ma tõepoolest panustan sellesse kinki.
Kui ma aga ei tea täpselt, mida soovitakse, siis kingin raha või kinkekaardi ja lisan juurde omapoolse soovi: "Ole hea, kui sa oled endale kingitused välja valinud, palun saada mulle pilt – nii saan ma teada, mis sulle päriselt rõõmu valmistab."
30-aastaste põlvkond täna nii väga paljuski ka mõtleb ja üha rohkem on neid noori, kes julgevad otse öelda: "Tead, see on tore, et sa tahad mulle selle kinkida, aga ma tõesti seda ei soovi!". Olen ise seda kogenud ühe oma lapse kaudu ja tunnistan, et see avaldus pani korraks õhku ahmima. Ent siis imetlesin ma tema julgust hoida enda ümber korda ja puhtust.
Just, sest me tahame ju kingitust vastu võttes olla päriselt ka tänulikud ja kogu südamest aitäh öelda. Seetõttu on minu meelest väga okei öelda näiteks vanaemale otse: "Aitäh kingituse eest, aga ma tean, et ma seda ei kasuta". Me peame ju lõppkokkuvõttes ise nende asjade keskel ju pärast elama ja kui me neid oma ellu kogu südamest ei ole soovinud, siis ei saa me luua enda ümber ka seda ideaalselt kodu, millest unistanud oleme. Seega on väga okei kasututest kingitustest loobuda, neid edasi kinkida, ära anda või maha müüa.
Kui palju tahetakse üldse neid asju, mida selliselt korrastades kodudest välja viiakse? Uuskasutuskeskused ja jäätmejaamad on ju pungil neid täis.
On tõesti, kuid sellest olenemata on igale asjale ostja või kingile õige saaja kuskil olemas. Nii ma usun.
Kuna teen koostööd Uuskasutuskeskusega, siis tean, et nemad võtavad vastu kõik need asjad, mis on puhtad, korralikud, töökorras, kus ei ole plekke ja mis ei ole topilised. Vankreid ja turvahälli aga näiteks nad ei võta, sest need on ohutusega seotud. Samas võib neile pakkuda ka raamatuid, vanu plaate, kassette – need pidid ülipopulaarsed nüüd jälle olema. Ehk et põhimõtteliselt kõike võetakse vastu.
Suur osa inimestest ongi hädas lookas raamaturiiulite all – raamatuid ei taha keegi.
Mõned raamatukauplused tahaksid ehk teada, mis teil riiulis on. On ju igas linnas juba neid, kes müüvad kasutatud raamatuid. Alati tasub üles leida ka kohaliku piirkonna taaskasutuspood. Pöörduda saab otse ka Uuskasutuskeskuse poole, kes oskab nõu anda. Facebooki lehe või kodulehe kaudu on võimalik otse nendega ühendust võtta, saata olemasolevatest asjadest pilte. Seejärel annavad nemad juba vastuse, kas ja kuidas edasi tegutseda. Mõnikord saavad nad asjadele ka ise järele tulla.
Kuidas öelda kinkijale viisakalt "ei, ma ei soovi su kingitust"?
Kui peaks olema selline olukord, siis pigem kõigepealt tuleks öelda aitäh. Tänada valitud kingituse eest. Ning seejärel lisada: "Ma tean, et ma seda iseenda ellu ei vaja – siinkohal on oluline rõhutada just et ei vaja ja mitte et ei taha –, kuid ma leian kindlasti inimese, kes seda enda ellu vajab." Nii annad sa näiteks ka eakamele inimesele märku, et tema toodud ese ei lõpeta mitte prügikastis, vaid jõuab kellegi vitriinkapis aukohale.
Mälestuste hoidmine läbi esemete ongi üks suuremaid valukohti. Ühel hetkel muutubki kõik mälestuseks, ükskõik kas nad on prügi või mitte ja ükskõik, kas nad on terved või mitte. Nad meenutavad meile midagi meist endist või kellestki teisest. Kuidas toimida mõraste asjadega?
Inimene peab vaatama enda sisse. Kas sa tõesti tunned, et see asi või ese peab jääma sinuga? Kas see asi annab su elule väärtust juurde? Kas ta pakub sulle rõõmu? Ja kui see ese jääb sinuga, siis hoia ta kuskil karbi sees peidus või pane klaaskappi uhkelt esikohale nii, et sa seda igapäevaselt näeksid. Ehk siis: kui sa tõesti tunned, et see asi on väärtuslik ja sa tahad seda alles hoida, siis hoia see ese, olgu tal kasvõi mõra sees, loomulikult alles. Kuid väärtusta ta jäämist.
Üks sõna, mida sa oled läbivalt kasutanud, on rõõm. Kas see siis pakub sulle rõõmu või see ei paku sulle rõõmu, sa pead otsustama. Mis see rõõm on
KonMari korrastusmeetodi kõige olulisem põhimõte ongi leida rõõmu ja hoida see korrastatult oma elus.
Minu jaoks avaldub rõõm näiteks selles, kui võtan mõne eseme kodus kätte ja tean, et mul on sellega mingi emotsionaalne side. Kui aga su ümber on esemed, mida vaadates on raske rõõmu tunda, siis ongi põhjust ümbritsevat korrastama hakata.
KonMari konsultandiga koostööd tehes aitab ta inimesel ka seda rõõmu otsida. Küsides erinevaid küsimusi, näiteks, et kuidas see raamat siia riiulisse sai või et mida sa sel päeval veel tegid? Mis sind mõjutas? Lõpuks jõuategi asja tuumani – miks see raamat sul kodus on?
Nii et mõistlik on selline korrastus ette võtta ikkagi kellegagi koos. Kas nii?
Kui sul on soov seda teha KonMari meetodi kaudu, siis on konsultant abiks. Kuid kodu võib ka täitsa ise korrastada ning sel juhul on parim viis teha seda täiesti üksinda. Vajadusel saada kõik kodust ära ja istugi omaette. Sest siis ei saa mitte keegi teine sinu otsuseid mõjutada.
"Päevatee" on Vikerraadio eetris laupäeviti algusega kell 16.05.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi