Harri Tiido: Ukrainas toimuva sõja võimalikust täiendavast põhjusest

Foto: ERR/ Ken Mürk

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all üks võimalik põhjus, miks Venemaa Ukrainat ründas. Ukraina on osutunud päris rikkaks pruudiks, märgib Tiido.

Ukrainas käiva sõja ajendina märgitakse nii Vladimir Putini patoloogilist viha selle maa ja rahva vastu, nõukogudeaegsete piiride taastamise soovi ja kavatsust kogu kollektiivse lääne nõrgestamiseks. Ehk on muidki ideoloogilisi või psühholoogilisi põhjuseid. Kuid neile lisaks leidub ka vägagi materiaalseid kaalutlusi.

Venemaal on tihti nii, et asutakse süüdistama lääneriike, eeskätt USA-d, milleski, mis endal meeles mõlgub. Nii ilmus mõni aeg tagasi Vene padukonservatiivse ja rašistliku ühenduse Izborski Klub (Irboska Klubi) kodulehel kindral Vladimir Ovtšinnikovi kirjutis pealkirjaga "Liitium ja surm". See artikkel võis olla tahtmatult Moskva mõtteid paljastav.

Nimelt süüdistas kindral Ovtšinnikov ameeriklasi kavatsuses võtta enda kontrolli alla Ukraina loodusrikkused. Et need eesmärgid olnudki põhjus, miks USA plaanidele oli vaja vastu astuda. Loodusvarade koguste osas võivad kindrali andmed üsna reaalsed olla, kuigi ta keskendub kirjutises enim neist ühele, liitiumile. Ukrainas on umbes 800 erinevat leiukohta, kus kaevandatakse või pumbatakse välja 94 liiki maapõuevarasid.

Meil on ehk enim juttu olnud söest, naftast ja gaasist, kuid üha enam on hakanud tähtsust omandama muud varud. Ukrainas leidub mangaani, kroomi, elavhõbedat, kulda, titaani, rauda, mägikristalli, vääriskive, berülliumi ja paljut muud. Kindral Ovtšinnikov keskendus just liitiumile, mida nimetatakse ka "valgeks kullaks". Selle varusid arvatakse Ukrainas leiduvat hinnanguliselt väärtusega kolm kuni 11,5 triljonit dollarit.

Nädal enne Venemaa täiemõõdulist sissetungi avaldati uurimus, mille kohaselt on liitiumoksiidi varude suurus pool miljardit tonni. Paiknevad need varud valdavalt Donetski regioonis. Varem olevat see piirkond taganud viiendiku Ukraina SKP-st ja uute uuringute põhjal hinnates oli neil liitiumi kaevandamise abil võimalus lisada sellele veel 20 protsenti.

Liitium on teadupärast seni asendamatu tooraine elektriautode liitiumioonakude tootmisel, kuigi seda kasutatakse ka paljude muude toodete puhul mobiiltelefonidest kuni ravimiteni välja. Ainuüksi elektriautode puhul tasub märkida ennustusi, et aastaks 2030 kasvab nende sõidukite hulk 27 protsenti ja aastaks 2050 kuni 58 protsenti.

Nõudlus selle maavara järele kasvab kiiresti. Ilma akudeta pole eriti loota üleminekut rohelisele energiale ja liitiumi hind on viimase aastaga tõusnud 400 kuni 600 protsenti. Lähiaastail võib aga hind tõusta veel kuni 4000 protsenti.

Möödunud aasta lõpul hakkas Ukraina panema oksjonile lube liitiumi, kuid samuti ka vase, koobalti ja niklivarude geoloogiliseks tuvastamiseks. Mullu novembris teatas Austraalia kompanii European Lithium, et on vormistamas luba liitiumi leiukoha kasutuselevõtuks ja toorme töötlemiseks Ukraina ida- ja keskosas. Sarnase teadaande tegi ka Hiina kompanii Chengxin Lithium.

Praegu liitiumi kaevandamist ilmsetel põhjustel ei toimu. Teada on kolm piirkonda, kus seda maaki leidub ja see ala katab kokku umbes 40 protsenti Ukraina kesk- ja idaosast. Ja enamus neist aladest on Ukraina kontrolli all.

Vajalik on liitium aga nii Euroopas, Aasias kui ka USA-s. Venemaa huvide illustreerimiseks võib tuua liitiumi hinnangulised varud Ukrainas ja Venemaal. Kui Ukrainas hinnatakse varude suuruseks ainuüksi Donbassis 13 miljonit tonni, siis Venemaal on need kogu riigi peale üks miljon.

Juba aastal 2015 selgus, et Venemaal tekkis liitiumi puudujääk, kuna nende ainus liitiumit tootev tehas suleti. Kolm aastat hiljem teatasid Analüütilise krediidireitingu agentuuri analüütikud, et kuni aastani 2022 ei ole ette näha liitiumi toodangu kasvu Venemaal. Seega näikse vajadus uute võimaluste ja võimsuste järele seal suur olevat, kuigi hetkeolukord ei ole päris selge.

Kuna Euroopa on Vene gaasi ja nafta sõltuvuse nõela otsast maha ronimas, siis on Venemaal vaja mingit uut nõela, millele eurooplased istutada, et seeläbi oma mõju taastada. Liitium võiks olla selleks üks sobiv vahend. Seega on Ukraina maavarade puhul tegemist mitte ainult majandusliku, vaid ka geopoliitilise küsimusega. Samasse rubriiki võib paigutada ka Venemaa huvi Aafrika riikide vastu, et sealsetele maavaradele, eriti haruldaste muldmetallide ja muu tipptehnoloogias vajaliku toorme allikatele käpp peale panna.

Aafrikas ei ole Venemaa üksi huvi üles näidanud. Palju laiemalt, kuigi vaiksemalt ja ilma palgasõdurite üksusteta, on seda teinud Hiina, toodetakse ju praegu 76 protsenti maailma liitiumakudest just seal. Globaalselt on Pekingi eesmärk eelkõige tagada kontroll niinimetatud Liitiumi Kolmnurga üle. Sellesse kuuluvad Argentiina, Boliivia ja Tšiili, mis annavad seni kokku umbes 56 protsenti globaalsest liitiumitoodangust.

Ukraina mängu astumine muudaks aga pilti ja sellest siis ka Hiina huvi Ukraina maavarade vastu. See omakorda toob mängu USA, kuna Liitiumi Kolmnurga kaks riiki, Argentiina ja Tšiili, tagasid seni 90 protsenti USA liitiumi impordist.

Tulles nüüd tagasi Ukraina sõja juurde, võib vaid tõdeda, et mäng on laiem kui pelgalt Ukraina iseseisvus. Venemaa laiaulatusliku sõja alustamine ei pruugi olla otseses seoses uudistega Ukraina leiukohtade kasutuselevõtuks litsentside andmise alustamisega, kuid teatav side on siin olemas.

Ukraina on osutunud päris rikkaks pruudiks ja tema kätt taotlevad erinevad mängurid. Kes tema iseseisvust ja hilisemat majanduslikku taastumist toetades, kes jõuga teda anastada püüdes. Kiievi jaoks tähendavad haruldased, kuid kasvavalt nõutud maavarad aga tagatist tulevaseks iseolemiseks.


Viited lugemishuvilistele

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: