Niipea kui Venemaal kuulutati välja mobilisatsioon, kirjutas üks mu Tuva kolleeg Facebookis, et mobilisatsioon hävitab tuvalaste majanduse, sest praegu on mehi kõige rohkem vaja mägedes hobuste juures.

Tuvalased kasvatavad, nagu paljud endised nomaadidest Siberi põlisrahvad, hobuseid ning seda suuremal hulgal. Sügisel on hobustel innaaeg ja see on väga oluline periood, et loomade järelkasvu tagada.

Hobused ei ole tuvalastel, jakuutidel, burjaatidel ja hakassidel ainult töö- või sõiduloomad, neil on ka oluline kultuuriline tähendus. Hobused osalevad erinevates rituaalides, neid kujutatakse traditsioonilises kunstis ja teatud värvi hobused on erinevatel rahvastel enam-vähem pühad loomad.

Kui räägitakse Siberi rahvastest Ukrainas toimuva sõja kontekstis, siis tehakse seda enamasti üldsõnaliselt. On arvamus, et Venemaal saadetakse mittevenelasi sihipäraselt sõtta, et nende arvelt säilitada venelaste elud.

Paljud Siberi rahvaste aktivistid, eriti need, kes on eksiilis, nimetavad Venemaal toimuvat mobilisatsiooni muidugi genotsiidiks. Teisalt on burjaadid, mitte eriti arvukas rahvas, nüüdseks omandanud kurikuulsa tähenduse, neid seostatakse kõigi inimsusevastaste kuritegudega, nad on muutunud vaata et kurjuse ja brutaalsuse sümboliks. Kolmandad jälle armastavad filosofeerida selle üle, kuidas rahvusvägede loomisega saeb Venemaa oksa, millel istub, ja meenutavad rahvusväeosade rolli Vene tsaaririigi lagunemisel.

Tegelikult ei ole Venemaal rahvusväeosasid, vaid on regionaalsed. Venemaa regioonid jagunevad kaheks: n-ö rahvusvabariigid ja siis need teised. Rahvusvabariikide elanikkonnas on olenevalt regioonist suurem või väiksem hulk mittevenelasi.

Siberis on ainukene rahvusvabariik, kus kohalikud on domineerivas enamuses Tõva (ehk Tuva). Sahha Vabariik (Jakuutia) on järgmine, kus titulaarrahvas moodustab enam kui pool elanikkonnast. Seega, regioonides, kus elab enam venelasi, satub ka mobiliseeritute sekka neid enam ja vastupidi.

Kurikuulsa Burjaatia mobiliseeritute seas on ka palju kohalikke venelasi. Samamoodi on näiteks Sahha Vabariigi puhul. Teisalt on ka põhjuseid, miks Siberi rahvaste esindajaid võidakse mobiliseerida ebaproportsionaalselt palju võrreldes nende osaga regiooni rahvastikus.

Üks põhjustest on vaesus. Venemaal saab ennast sõjaväest ära osta. Siberis on kord lood niimoodi, et venelased teenivad keskmiselt ajalooliselt enam kui kohalikud. Põhjus on selles, et venelased töötavad väga tihti maavarasid ammutavas tööstuses nagu naftatööstus, teemandi- ja kullakaevandused, kuhu kohalikke enam-vähem põhimõtteliselt nõukogude ajal tööle ei võetud (see oli tõeline kolonialism ja rassism, millest nõukanostalgikud eriti rääkida ei taha).

Eks ole tuvalaste, nanailaste, neenetsite ja teiste seas muidugi ka haritud linnainimesi ning ka kõrgepalgalisi, ent oluliselt palju ka neid, kes võrreldes kohalike venelastega vähem teenivad ja on tänu pisikestes külades elamisele ka paremini leitavad.

Kes võib, see muidugi põgeneb. Praeguse seisuga pidi Ulaanbaatar olema täis noori burjaate, kelle endine Mongoolia president ühes videopöördumises Mongooliasse kutsus. Hoolimata sellest, et president kutsus sõja eest pakku Venemaa budistlike rahvaste esindajad ja nimetas neid vennasrahvasteks, ei kohtle mongolid neid just eriti vennalikult.

Burjaatidelt, tuvalastelt ja kalmõkkidelt kooritakse seitse nahka. Elamispinna hinnad on kasvanud, mingit abi nad riigilt ei saa. Nagu mulle on räägitud, hakkab paljudel põgenikel raha otsa saama. Ju läheb mingi osa neist varsti just sellepärast tagasi.

Huvitav on see, et näiteks Burjaatias mindi vabatahtlikena armeesse suure vaimustusega. Ehk siis need, kes seda omal otsusel tegid, tegid seda tõelise innuga. Nüüd aga, kui Burjaatiast on üle käinud vähemalt kaks mobilseerimislainet, on vaimustus sundolukorras vähenenud.

Nagu mu tuttavad on rääkinud, teavad noored Burjaatias (ja kindlasti ka muudes Siberi regioonides) väga hästi, mis toimub Ukrainas. Ukraina kohta otsitakse informatsiooni mitte riiklikest allikatest, vaid mujalt. Ka informeerivad juba Ukrainas Vene armees sõdivad burjaadid koduseid toimuvast. Ja muidugi on mõju sellel, et matuseid Ukrainas hukkunuile toimub regulaarselt ja sagedasti.

Kui ma aga küsisin, et mida arvatakse Ukrainas toimuvast, siis sain teada, et suur osa mobiliseeritutest ikkagi usub, et minnakse vabastama ukrainlasi natside ja NATO võimu alt. Eestis olen ma tihti kohanud arvamust, et väikerahvad Venemaal mõtlevad justkui teistmoodi ega allu riikliku propaganda ajupesule. Ma ei tea, kust see legend tuleb, aga kahjuks on reaalses elus asjad teisiti.