Laupäev oli ühe märgilise ajastu lõpp. Inimesed olid kogunenud Tallinna hipodroomile, et pidada maha viimane võistluspäev. Uuel aastal lükatakse juba kopaga hooned kokku ja sinna tuleb kinnisvaraarendus.

99 aastat tagasi, kui hipodroom alustas, oli esimesel võistlusel kohal mitu tuhat pealtvaatajat, laupäeval napilt paarsada.  

Ajalukku minev viimane võistluspäev traavisõidus tõi kohale ka uudishimulikke, kes elus esimest korda hobuste võiduajamisele panustasid. Suur oli nende üllatus, et hipodroomil saab panustada vaid sularahas.

Jah, aeg oli hipodroomil paljuski seisma jäänud. Aga selles ajakapslis leidsid oma koha mitmed inimesed, kelle jaoks hipodroom on olnud kogu elu. Või vähemasti pool. Ja sellele ajaloole tõmmati joon alla.

"Ma olen ise olnud hipodroomil sõitja ja sellepärast mul on eluaeg jäänud huvi siia," ütles hipodroomi püsikunde Tiido Ehatamm, kes on käinud seal panustamas 1953. aastast.

Ehatamm oli ka ise sõitja. "Oligi 54. aastal. See on peale Stalini surma üks aasta. Ma arvan, et ma olen kõige vanem sõitja ja kõige vanem mängija siin," lausus ta.

83-aastane proua Helju on aidanud hobuspordisõpradel kassas panuseid teha umbes 35 aastat, täpset algusaastat ta ei mäletagi. Koju pensionile jääda ta ei plaani, vaid loodab uuel hipodroomil edasi töötada.

"Ühe tuttava kaudu (sattusin hipodroomile tööle). Ta ütles, et on vaja, ja siis ma tulin, paar päeva õppisin, paar korda, ja siis jäingi. Hästi palju oli (inimesi) Nõukogude ajal, siis oli pidevalt pikk järjekord ja meid oli siis seitse-kaheksa inimest korraga kassas. Kui tuli krooniaeg, siis oli juba vähem, ja nüüd on jäänud vähemaks," rääkis Helju.

Inge Värava hääl on tuttav kõigile, kes viimase 45 aasta jooksul hipodroomil mõnda võistlust jälgimas on käinud. Ent enne võistlussekretäri ametit oli ta ise kibe käpp traavisõidus.

"Mul oli üks selline tore mära, nimi oli tal Bemoll, ja tema oli hästi tugeva iseloomuga, ta ei lasknud endast mööda joosta. Ja ta võitis mulle aastaga 87 esikohta," lausus Värav.

Viimane võistluspäev tõi kohale ka hipodroomi endise juhataja Heino Jürgensi, kel endal turjal aastaid vaid üheksa võrra vähem kui hipodroomil. Viimati käis ta hipodroomil paarkümmend aastat tagasi.

"Selline õnnis tunne on, et hipodroom elab veel edasi. (Aga) Kahju on jah. Tuleb uus ja võib-olla et parem, aga vana mälestus jääb ikka minule hinge," ütles Jürgens.

Järgmise aasta sügisel täitunuks Tallinna hipodroomil sada aastat, see aga jääb olemata. Hobused peavad inimestele teed tegema ja kolima ümber Keila külje alla Tuulasse rajatavasse uude hipodroomi.

Vana hipodroomi asemele kerkivad aga Swedbanki ja Elisa peakontorid ning uued uhked elumajad. Kirjutama hakatakse uut ajalugu.