Eakate ühingu tegevjuht: hooldekodu elanik vajab enamat kui toit ja kuiv mähe

Foto: Piret Kooli/ERR

Hooldekodu asukatele ei piisa vaid kolmest toidukorrast ja kuivast mähkmest, vaid vaja on ka kultuurilisi elamusi ja keskkonnavahetust, tõdes Vikerraadio saates "Päevatee" MTÜ Elame Veel tegevjuht Kadri Kuulpak, kelle magistritööst hooldekodu elanike autonoomia teemal sai alguse mittetulundusühing, mille eesmärk on tuua hooldekodu elanike ellu vaheldust ja rõõmu.

Rääkige pisut lähemalt sellest magistriööst ja ühingu saamisloost?

Minu magistritöö rääkis hooldekodu elanike autonoomiast ehk siis eaka võimalusest kaasa rääkida enda hooldust ja igapäevaelu puudutavates otsustes. Üks elanike ütles mulle tookord näiteks, et "noh, tegelikult on ju kõik siin hästi. Aga tahaksin minna teatrisse, sest olen terve elu teatris käinud. Kuid nüüd läheb kogu rahanatuke hooldekodukoha eest tasumisele." Ja et eraldi suur mure on ju sellisel puhul ka väljasõidu korraldamine ja see, kuidas transporti leida. Seda kuulates tekkiski mul mõte, et võiks sellise eesmärgiga ühingu luua. Nii sündiski MTÜ Elame Veel, mis neid probleeme lahendab ja võimalusi pakub.

Taolist MTÜ-d või sellise mõtteviisiga hakkajaid üha rohkem vananevas ühiskonnas pole varem olnud või ma eksin?

Ei eksi. Konkreetselt sellise suunitlusega organisatsiooni pole tõesti varem olnud, ehki meil on palju eakatele mõeldud liikumisi, nagu näiteks vabatahtlikud seltsilised – suur üle-eestiline liikumine, kus inimesed saavad vanematele inimestele seltsi pakkuda ning mõnikord minnakse koos isegi teatrisse.

See ongi ühiskondlikult võib-olla selline peeglisse vaatamise koht, sest millestki ju räägib see, et eelkõige on meil tähelepanu pööratud lastele ja loomade varjupaikadele, kuid eakate pool on varju jäänud. Me ei ole ka piisavalt mõelnud vanemaealiste heaolule. See, et eakal on hooldekodus kolm sooja toidukorda ja kuiv mähe jalas, ei ole heaolu. Tarvis on palju enamat. Me ju kõik tahame midagi enamat kui lihtsalt üheksast viieni tööl käia, me soovime spetsialiseeruda, vajame keskkonnavahetust ja kultuurilisi elamusi. See kõik on äärmiselt vajalik ka eakale ning toetab ka hooldekodu elanike autonoomiat.

Kui palju te hooldekodudega koostööd teete?

Täpse vastuse jään praegu võlgu, kuid meil on juba mitmeid hooldekodusid, kellega oleme mitu korda koostööd teinud. Näiteks Häädemeeste eakate kodu, kes on lausa kolm-neli korda meie projektides osalenud. Nendega tegime ka esimese välisreisi Lätimaale. Selles eakatekodus on väga hästi aru saadud sellest enama-vajadusest. Samuti teeme aktiivset koostööd näiteks Pihlakodud erinevate majadega.

Mõistagi on sellised väljasõidud hooldekodu personali jaoks lisatöö ja -pingutus. Siinkohal rõhutan, et kõige selle korraldamine ja tasumine on just meie MTÜ Elame Veel teha, kuid saatjatena on personal ju kaasatud. Sest võib-olla mõni eakas tahab vahepeal abi tualetis käimisega või tuleb trepitõstukitega toimetada. Eraldi teema on ka ligipääsetavus, sest paraku on ridamisi kultuuriasutusi, kus peab ratastoolis klienti mitmest trepist kahe täisjõus mehega üles vinnama. Teine asi on ka see, et tänu sellistele väljasõitudele näevad kultuuritöötajad ja nende asutuste tavapärased külastajad, et ahhaa, hooldekoduelanikud on ka olemas, siinsamas meie seas – nad ei peagi manduma kusagil keskustest väljas asuvates kinnistes majades.

Minu eesmärk ongi neid eakaid uuesti pildile tuua ja sellepärast teemegi hooldekodudega sellist tasuta koostööd.

Kas te ise tahaksite hooldekodusse minna?

Ma olen hooldekodus töötanud ja ka Hollandis ühte taolist külastanud. Nii on mul mõned mõtted sellest, millist asutust võib-olla kunagi ise ehitada või luua. Sest nagu üks hooldekodu juht mulle ütles: "Ega keegi ju ei tahaks siin olla, eriti veel sellise raha eest!"

Usun, et peaksime rohkem rõhku panema sellele, et hooldekodus peaks kõik palju individuaalsem olema. Kas või need ruumid … Kui avatakse mõni uus hooldekodu, siis alati vaatan võimalusel kohe fotogaleriid. Tavaliselt vaatab sealt ju vastu standardiseeritud sisustus. Kuid toad võiks olla pigem suured ja sellise asetusega, et inimene saaks enda asju kaasa tuua nii, et sellest toast saabki tema kodu.

Hiljuti avanes mul tänu MTÜ Jututaja eestvedamisel hea võimalus käia Hollandis ühes hooldekodus. Tõsi, seal oli koha hind kuskil 3000 eurot, ja me võikski jääda rahast rääkima, kuid räägime ikkagi sisust. Ehk et neil oli mõeldud selle peale, et inimeste toad olid hästi privaatsed, kellegi uksed ei olnud pärani lahti ja ei olnud nii, et hooldaja marsib hommikul kell 6 sisse, plaks tuli põlema ja hakatakse mähet vahetama. Seal olid kogu aeg uksed kinni ja ustele koputati enne, kui sisse mindi. Eakatesse suhtuti lugupidavalt.
/-/

Täpsustan, et räägime Hollandist.

Jah, ning jah, neil on riiklik hooldusmaks või hoolduskindlustusmaks ja seda makstaksegi teades, et kui peaks tekkima vajadus, ootamatu olukord, siis on sul koht ja võimalus minna. Seda teemat on ka Eestis ju arutatud, kuid alati jääb kõik lisaraha puudumise taha. Või siis öeldakse väga sageli, et "oi, aga tal on ju perekond, las nemad hoolitsevad".

/-/

Tegelikult peaks eakate eest hoolitsemine olema riigi, kodaniku ja võimalusel tema perekonna koostöö, sest kindlasti ei saa hooldamine olla vabatahtlik tegevus näiteks, aga selline lisaväärtuse pakkumine on koostöökoht kindlasti. Kohtusin just ühe Türgist Eestisse põgenenud mehega, kes õppis kolme aastaga eesti keele ära ja töötab nüüd  matemaatikaõpetajana. Tema käib näiteks ühe Pihlakodu asukaga malet mängimas.

Tore võiks olla ka see, kui mõni kool tuleks selle peale, et annetada sel aastal oma jõululaada tulu hoopis hooldekodule ja mitte loomade varjupaigale. Mis siis, kui me kõik hakkaksime natuke rohkem mõtlema hooldekodude asukate peale, sest, nii kulunud, kui see väljend ka pole – me kõik saame vanaks – ja me ju tahaksime, et kui enam oma kodus ise toime ei tule, võiksime kuskil ilusas mõnusas paigas olla.
/-/

Kuhu te välja tahate jõuda oma kasvuga?

Praegu me tõesti alles kasvame ja esmalt on soov veelgi rohkem sõna levitada, et hooldekodudes teatakse sellisest võimalusest ja nad julgeksid meiega koostööd teha ja prooviksid kuhugi meie kaudu minna.

Kuid mulle väga meeldib ka idee ühendada koolinoored ja hooldekodude eakad. Oluline on siinjuures see, et mõlemad pooled saaks sellest kasu. Et hooldekodus käimine ei oleks traumeeriv. Mul endal oli esimene taoline käik kunagi Ellerheinas lauldes selline ehmatav – see lõhn, see keskkond. Nii et need noorte ja eakate ühistegevused peavad olema hästi läbimõeldud, kuid kui see õnnestub, siis usun, et see on hästi suur ja oluline muutus meie kõigi jaoks.

Üks asi, mida veel MTÜ kaudu tahaksin teha, on hooldekodude ja nende personali tunnustamine. Selline märkamine ja esiletõstmine võiks toimuda kas gala või konverentsi kaudu, läbi kvaliteedimärgise või asutusel uksele kleebitava sildi kaudu – nii nagu tunnustatakse parimaid restorane. Jah, selline esiletõstmine peaks olema. Sest me väärtustame nende inimeste tööd ikka kahetsusväärselt vähe. Loodan, et kunagi saan seda teha, et näidata, vot selles hooldekodus on juhtidel ja personalil süda õige koha peal.
 

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Allikas: "Päevatee"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: