Riigikogu valimise seaduse § 4 lg 3 ja teised valimisseadused välistavad kinnipidamisasutuses karistust kandva ja kohtu poolt süüdi mõistetud isiku hääletamisõiguse, olles seejuures 2005. aastast vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ning Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga.

Ka riigikohus on sellele probleemile korduvalt tähelepanu juhtinud. Sellest ajast on toimunud kaheteistkümnel korral riigikogu, kohaliku omavalitsuse ja Euroopa Parlamendi valimised. 2023. aasta riigikogu valimised on kolmeteistkümnes kord, kui Eesti rikub ühe grupi Eesti kodanike põhiõigusi.

"Jätke 5. märts 2023 meelde, minge valima!", kutsus president Alar Karis üles parlamendivalimistest agaralt osa võtma. Üleskutse aga takerdub vanglaväravatesse ja sealt edasi ei jõua.

Euroopa Inimõiguste Kohtu häirekell

Konventsiooni lisaprotokolli artikkel 3 tagab igaühele õiguse valida. Üldsõnalisele normile tuli sisu 2005. aasta EIK Suurkoja otsuses Hirst vs Ühendkuningriik¹. Kohus rõhutas, et kinnipeetavatel säilivad kõik põhiõigused ja vabadused, mis on konventsiooniga tagatud, välja arvatud õigus isikuvabadusele (st siis vabalt liikuda), mida on seaduslikult piiratud. Igasugused piirangud peavad olema põhjendatud ja proportsionaalsed. Põhjendused võivad olla seotud julgeoleku tagamise vajadusega või kuritegevuse ja rahutuse ärahoidmisega või kaasnevad paratamatult vangistusega.

Selles asjas kaebas eluaegne kinnipeetav, et absoluutne valimisõiguse keeld on konventsiooniga vastuolus. EIK leidis, et ehkki riikidel on otsustusruum määratlemaks, kellel on õigus valida, siis automaatne ja absoluutne valimisõiguse keeld – kui ei arvestata karistuse pikkust, kuriteo raskust või iseloomu – on konventsiooniga vastuolus. Kohus mõistis riigilt kinnipeetava kasuks 23 200 eurot kohtukulude hüvitamiseks.²

Alates Hirsti lahendist on kohtupraktika selge: automaatne ja absoluutne kinnipeetavate valimisõiguse piirang on konventsiooniga vastuolus.

Kuid mitte iga piirang ei ole lubamatu. Näiteks ei tekitanud probleemi Itaalia seadus, mis piiras valimisõigust teatud kuritegude puhul (kuritegevused riigi vastu või teod, mida karistati kolmeaastase või pikema vangistusega).

Riikidel on kaalutlusõigus valida, kas valimisõiguse äravõtmine on igakordne kohtuniku otsus või on konkreetsed alused ette nähtud karistusõiguses.³ Eestis on praeguse seisuga 1710 süüdimõistetut, nendest 67 protsenti Eesti kodanikud,⁴ seega 1146 kinnipeetavat, kellest vähemalt osal peaks olema õigus riigikogu valimistel osaleda.

Ahjusoe EIK-i otsus 6. detsembrist puudutab Eestit. Asjas Kalda vs Eesti (nr 2) kaebas eluaegne kinnipeetav, et tal ei olnud võimalik osaleda 2019. aastal Euroopa Parlamendi valimistel hääleandjana. EIK ei pidanud piirangut konkreetse isiku puhul ebaproportsionaalseks, võttis arvesse tema kuritegude arvu, iseloomu ja raskust (karistatud eluaegse vangistusega) ning seda, et ta ka vanglas oli jätkanud kuritegude toimepanemist.⁵ Selles asjas Eesti riik hüvitist maksma ei pidanud.

See lahend puudutab ainult ühte isikut ja mitte Eesti kinnipeetavate valimisõigust laiemalt. Otsusel on aga eriarvamused, millega heideti kivi ka riigikohtu kapsaaeda, sest eriarvamuse kohaselt on vastuoluline, et riigikohus kohaldas normi, mille põhiseadusele vastavuse osas avaldas ise kahtlust.⁶

Ühel kohal tammumine ja tühjad sõnad

2006. aastal, pärast Hirsti lahendit, võttis õiguskantsler seisukoha, et piirang ei ole proportsionaalne ja on põhiseadusega vastuolus. Riigikogu põhiseaduskomisjon arutas õiguskantsleri koostatud analüüsi ning võttis samal aastal seisukoha, et kokku tuleks kutsuda laiem nõupidamine praktiliste probleemide analüüsimiseks.

See toimus justiitsministeeriumis mais 2006. aastal. Justiitsminister Rein Lang võttis seisukoha, et kuna ei ole selget ülevaadet kõigist võimalikest probleemidest, mis kinnipeetavate hääletamisõiguse laiendamisega võiksid kaasneda, siis poliitilist initsiatiivi seaduste muutmiseks üles ei näidata.⁷ Vaikus.

Kurioosumina said kaks kinnipeetavat 2015. aastal riigikogu valimistel esialgse õiguskaitse korras valida, kuid riigikohtu üldkogu jättis hiljem nende taotlused rahuldamata, sest nende puhul leiti piirang olevat proportsionaalne (kinnipeetavad olid süüdi mõistetud raskete kuritegude eest).

Nii riigikogu kui ka õiguskantsler leidsid riigikohtule esitatud arvamuses, et kõigilt vanglakaristust kandvatelt kinnipeetavatelt parlamendivalimistel hääleõiguse äravõtmine on põhiseadusega vastuolus. Riigikohus viitas samas lahendis, et riigikogul on õigus asendada põhiseadusvastased normid põhiseaduspäraste normidega ja õiguskantsleril on võimalik alustada abstraktset normikontrolli põhiseaduse vastaste normide osas.⁸

Riigikogu ei ole norme asendanud ja õiguskantsler ei ole alustanud abstraktset normikontrolli. Vaikus.

2017. aasta ettekandes tuletas riigikogule meelde riigikohtu esimees Priit Pikamäe – nagu ka tema eelkäija 2012. aastal –, et absoluutset vanglakaristust kandvate isikute osavõtu välistamine on probleemne ja just nüüd on õige aeg lahenduste üle arutada, sest järgmised valimised seisavad ees (siis olid need 2019. aasta valimised).⁹

2018. aastal leidis justiitsminister Urmas Reinsalu, et valimisõiguse võiksid saada vaid need kinnipeetavad, kes kannavad kuni üheaastast vanglakaristust (valimisõiguse oleks saanud 59 kinnipeetavat).¹⁰

Kuidas sellise valikuni jõuti, ei ole selge. Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Marko Pomerants sõnas 2019. aastal, et riigikogus esindatud erakonnad jäid vangide valimisõiguse regulatsiooni osas erinevatele seisukohtadele ja seetõttu polnud võimalik edasi liikuda.¹¹ Vaikus.

2022. aasta sügisel meenutas ERR-is valimiskomisjoni esimees Oliver Kask EIK Hirsti lahendit ja Eesti õiguse vastuolu rahvusvahelise õigusega. Justiitsminister Lea Danilson-Järg on seisukohal, et kinnipeetavatel "ei ole tegelikult mingit moraalset õigust riigi parlamenti valida", mistõttu ei ole neile hääleõiguse andmise teemat mõtet enne valimisi püstitada, seda kohtupraktika ja põhiseaduslike institutsioonide seisukohtadest hoolimata.¹² Vaikus.

Sügisesel valimiseelsel debatil oli poliitikutel arutelu keskmeks siin elavate venelaste valimisõiguse piiramine kohalike omavalitsuste valimistel. Eesti kodanikest kinnipeetavate valimisõiguse absoluutne piirang ehk nn tsiviilsurma küsimus (ladina keeles civiliter mortuus: isik küll elab, aga teda justkui ühiskonna jaoks ei eksisteeri) on poliitikutele ebahuvitav.

Tsiteerides praegust riigikogu juhatuse liiget Martin Helmet: "Meie riik on liiga vaene, et jätiste ja elajate peal oma suuremeelsust demonstreerida."¹³ Sest see tekitab liiga palju otseselt hääli mittetoovat resonantsi, nõuab liiga palju selgitustööd, tekitab inimestes liiga suuri hirme – ja valijate hirmul on suured silmad – üleüldse on see ebahuvitav ja surmigav teema.

Mittemidagitegemise plaani riskid

Jätkuvalt on lahendamata Eesti õiguse vastuolu põhiseaduse ja konventsiooniga, mis võib tähendada halduskohtutele rohkesti lisatööd, tuua kaasa hääletamistulemuste osalise tühistamise ja tekitada riigile kahjunõuete kaudu otsest rahalist kulu.

Värske Kalda lahendi valguses on suurem risk, et valimiste eel saavad halduskohtud rohkesti kaebusi kinnipeetavatelt, kellel on võimalik taotleda kohtus enda valijate nimekirja kandmiseks kohustamist (esitades eelnevalt taotluse valla- või linnasekretärile). Samuti võib kinnipeetav taotleda hääletamisel osalemise tagamist esialgse õiguskaitse korras. See tekitab juurde asjatut asjaajamist.

Kõige tipuks ei ole välistatud hääletamistulemuste osalise tühistamise võimalus, näiteks kui kinnipeetav on andnud õigeaegselt teada soovist hääletada, talle pole seda võimaldatud ja hääletamistulemus jääb sõltuma mõnest üksikust häälest.¹⁴

Samuti on võimalik, et riigikohus tunnistab vaidluse korral valimisõiguse piirangu (näiteks osaliselt) põhiseaduse vastaseks. Selline menetlus võib toimuda näiteks õiguskantsleri algatusel või kui kinnipeetav pöördub kaebusega halduskohtusse, kes algatab piirangu suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve. Nendes kaebustes, mis on seni jõudnud riigikohtusse, on hääleõiguse piiramist peetud põhiseaduspäraseks, sest kaebajateks olid isikud, kes olid toime pannud raskeid kuritegusid.

Kui edasised kaebused jõuavad EIK-i (või näiteks võtab EIK suurkoda menetlusse Kalda võimaliku taotluse) ja riik loetakse konventsiooni rikkunuks, võib sellega kaasneda kohustus tasuda tuhandetes eurodes kinnipeetavatele hüvitist neile tekitatud kahju eest ja/või menetluskulusid.

Miskipärast leiab Eesti riik, et kõigeks selleks on üleliigset raha ning ametnikel ja kohtunikel üleliigset aega.

Isegi kui Eestis kehtiv kinnipeetavate valimisõiguse absoluutne piirang ei oleks vastuolus rahvusvahelise õiguse ja 21. sajandi Euroopa demokraatia põhimõtetega, siis vajavad valimisseadused kaasajastamist nii demokraatia kui ka kinnipeetavate taasühiskonnastamise perspektiivist ja sellegi tõttu, et ei ole enam veenvaid põhjuseid, miks absoluutse keeluga jätkata.

Valimisõigus vanglas kui 21. sajandi demokraatia loomulik arenguetapp

Kinnipeetavate valimisõiguse piiramine ulatub Vanasse-Kreekasse ja keskaega. Tänapäeval peetakse valimisõigusest ilmajätmist nähtamatuks karistuseks, mis ei tohiks vangistusega kaasneda. EIK on korduvalt öelnud, et valimisõigus ei ole privileeg ja et 21. sajandi demokraatia aluspõhimõteteks on kaasamine ja üldised valimised.¹⁵

1992. aastal vastu võetud Eesti Vabariigi põhiseaduse § 58 ütleb, et süüdimõistetud ja karistust kandvate kodanike osavõttu hääletamisest võib seadusega piirata. Sarnane piirang oli ka 1920. aasta ja 1937. aasta põhiseadustes. Nüüdne põhiseadus ise piirangut ei sätesta, vaid jätab selle hiljem seadusandjale otsustamiseks. Norm võimaldab piiramist, kuid seda ei nõua.

Põhiseaduse kirjutamisel leiti, et tulevikus, demokraatia kindlustumisel, ei pruugi piirang olla enam vajalik ega ka põhjendatud. Piirang tulenes ennekõike praktilistest vajadustest, sest valimiste korraldamine kinnipidamiskohtades oleks olnud komplitseeritud, tegemist oli põhiseaduse väljatöötamise ajaga ja ilma kohtuvaidlusteta ei oleks valimiste korraldamine vanglas olnud võimalik.¹⁶ Nüüdseks on need põhjused aegunud.

See aga ei tähenda, et kinnipeetavate valimisõigus on absoluutne õigus, vaid asjaolu, et avalik arvamus suhtub sellesse negatiivselt, ei saa õigustada kinnipeetavate valimisõiguse äravõtmist.¹⁷ Põhiõigused hoiavad demokraatiat ja vastupidi. Lennart Meri ütles: "Demokraatia peab oma nõudlikus terviklikkuses iga päev uuesti sündima". Kui isik satub vanglasse, siis mõistetakse hukka tegu, mitte inimene ise^..¹⁸ Demokraatlikus riigis puudub moraalne ja eetiline põhjendus absoluutseks kinnipeetavate valimiskeeluks.

Riigile on oluline iga kodanik, teatud hetkedel isegi olulisem, kui me võiksime arvata. Näiteks mõnes Ukraina vanglas osalevad kinnipeetavad võitluses Venemaa vägede vastu: õmblevad vorme, osalevad kübersõjas (jätavad kommentaare Vene uudistele) või on saanud Ukraina presidendilt amnestia, et osaleda oma riigi kaitsmisel okupatsiooni eest.

2019. aasta Ukraina presidendivalimistel hääletas 90 protsenti kinnipeetavatest teises voorus praeguse presidendi Volodõmõr Zelenski poolt.¹⁹ Vene vägedele on vanglad väidetavalt strateegilised kohad toetajate värbamiseks ja koheselt sorteeritakse välja need, kes oleksid nõus võitlema Vene võimude poolt ja nõustuma okupatsiooniga.²⁰

Valimisõigus vanglas kui taasühiskonnastamise osa

21. sajandi kriminoloogias räägitakse üha rohkem kuritegevusest irdumisest ehk küsitakse, kuidas oleks võimalik, et isik enam süütegusid toime ei paneks ja kuidas seda saavutust seejärel tsementeerida?²¹

Kodanikuintegratsioon (i.k civic integration) on selle üks oluline võtmeosa: tuleb keskenduda isiku (taas)sidumisele ühiskonnaga. See tähendab, et isikud peavad üles ehitama endast ühiskondlikult positiivse identiteedi. Kui isikul piiratakse valimisõigust, siis on kodanikuintegratsioon raskendatud, sest sellega vähendatakse kodanikuvastutust, mille kaudu on võimalik õppida austust õigusriigi põhimõtete vastu.

Norra kriminoloog Nils Christie paneb südamele, et karistuse täideviimine ei saa olla vaid puhas ja hügieeniline operatsioon, isiku äralõikamine ühiskonnast ja tema asetamine pealtvaataja seisundisse. Seega taasühiskonnastamine eeldab, et oleks loodud tingimused, mis motiveeriksid võtma oma elukorralduse üle enamat vastutust ja vanglal oleks võimalus sedasi mõjutada vangistuse eesmärgi saavutamist positiivse mõjutamise kaudu.²²

Valimisõigus aitab kinnipeetaval mitte kaotada sidet ühiskonnaga ning tunda end kuhugi kuuluvat. Kuuluvus tekitab hoolivust selle ühiskondliku võrgustiku suhtes, kuhu kuulutakse ja tuntakse end kuuluvat. Nagu väljendas EIK kohtunik Caflisch Hirsti otsuse juures, siis just valimistest osavõtmise õiguse andmine võib olla esimene samm kinnipeetavate taasühiskonnastamisel.

Hirmul ei pea olema suured silmad

Esiteks, valimisõiguse absoluutne piirang on Euroopas erandlik. Täieliku valimiskeelu osas oleme ühes paadis näiteks koos Bulgaaria, Armeenia, Gruusia ja veel mõne üksiku riigiga nagu Venemaa (aastani 2022 oli Euroopa Nõukogu liikmesriik). Meie lähiriikides Rootsis, Soomes, Taanis, Lätis ja Leedus saavad valida kõik kinnipeetavad.²³

Teiseks ei ole põhjust eeldada, et valimisõigus vanglas hakkaks mõjutama ühe valimispiirkonna valimistulemusi. Valijate nimekiri koostatakse rahvastikuregistri järgse elukoha aadressi alusel (kui see puudub, siis valimisnimekirja kantavaks aadressiks on viibimiskoha aadress). Seega on kinnipeetav ennekõike oma kodukoha piirkonna valija.

Kolmandaks, kinnipeetavatel on ligipääs ajalehtedele, raadiole ja televisioonile, mis tagab asjakohase valimisinfo saamise.

Neljandaks, rahvusvaheline õigus jätab riigile otsustusruumi, millistel kinnipeetavatel on õigus valida. Näiteks võib riik teatud isikud välistada süüteo iseloomu (kõige raskemad ja riigivastased süüteod) ja/või karistuse pikkuse (pikaajalise vangistusega karistatud) alusel hääletamisel osalemisest. Seega ei pea riik võimaldama kõikidel kinnipeetavatel valida.

Viiendaks, Eesti riigil on piisavalt välja arenenud vanglasüsteem ning valimiskorraldus koos seda kindlustavate õiguslike ja tehniliste meetmetega, tagamaks valimistel korra ning ühetaolisuse põhimõtte ja valimisvabaduse realiseerumise. Samuti on riigil olemas toimiv elukoha registreerimise süsteem (rahvastikuregister) ja karistusandmete säilitamine (karistusregister), mis tagavad avalikule võimule valimiste korrakohaseks korraldamiseks vajalike andmete olemasolu.²⁴

Valimiste korraldamine vanglates ei ole Eestile midagi uut. Kuna vahistatute valimisõigust ei ole piiratud, on valimiste korraldamise kogemus olemas ka vanglatel.

Kokkuvõtte asemel: acta, non verba

Kui Norras saabub kinnipeetav esimest korda Haldeni vanglasse, siis teenistuja ulatab talle tervituseks käe – ehmatatakse isik ära, et kuidas ei olegi polariseerimist? Selle žestiga aga sümboolselt aidatakse kinnipeetaval üle kuristiku astuda.²⁵ Nagu ütleb ka Eesti vanasõna – kes põldu toidab, seda toidab põld jälle.*

* Erandid kinnitavad reeglit.