Aeg, sündmused ja olud muudavad mõistete tähendust, nende kasutamist ja kohaldamispraktikat. Nii on see keeles üldiselt, sealhulgas õiguses ja erandiks ei ole ka põhiseadus.

Eesti Vabariigi põhiseaduse teine peatükk, mis sätestab igaühe põhiõigused ja -vabadused, ei sisalda expressis verbis (sõnaselgelt) sellist põhiõigust kui õigus valida ja olla valitud. See võib nii mõnelegi üllatusena tulla.

Valimisõigus Eestis on tuletatav riigi demokraatlikku ülesehitust ette nägevatest sätetest, sh rahva esindusorganite – riigikogu (PS § 60 lg 1) ja kohalike omavalitsuste volikogude (PS § 156 lg2) – loomist ja toimimist ette nägevatest sätetest. Teemas tähendust omav on ka põhiseaduse paragrahvis 9 sisalduv põhimõte, mille kohaselt põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused on võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel.

Antud kontekstis on oluline veel Kohalike omavalitsuste valimise seaduse (KOVVS) § 5 lg 1, mille kohaselt on valimisõigus Eesti kodanikul ja Euroopa Liidu kodanikul, kes on valimispäevaks saanud 16-aastaseks ja kellel on rahvastikuregistrisse kantud püsiv elukoht vastavas vallas või linnas. Et lisaks Eesti oma õigusele on meile siduv ka Euroopa Liidu õigus, siis selle kohaselt peavad saama kohalikel valimistel valida ja olla valitud ka Euroopa Liidu kodanikud.

Euroopa kohaliku omavalitsuse harta suunab (soovitab) meid järgima valimiste korraldamisel demokraatia põhimõtteid. Demokraatia reeglid on loetud järgituks ka Euroopa Liidu riikides, kus KOV-ide valimistel kolmandate riikide kodanikud valida ei saa (näiteks Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Prantsusmaa jt, kokku 12 riiki).

Sarnast (soovituslikku) joont järgib ka Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjon. Seega, kolmandate riikide (so EL-i väliste) kodanike valimisõiguse osas Eestile siduvaid norme ei ole, on mittesiduvaid soovitusi.

Kolmandate riikide kodakondsete õigused elukohajärgsetes riikides on riigiti varieeruvad. Nõuded ja tingimused sõltuvad konkreetse riigi ajaloolisest kujunemiskäigust, kultuurist ja tavadest ning sise- ja välispoliitilisest keskkonnast. Mitmetel juhtudel on see valdkond reguleeritud riikidevaheliste lepingutega.

Põhiseadust ja seadusi tõlgendatakse ja kohaldatakse põhiseaduse preambulas kajastatud väärtusi ning akuutset Eesti ühiskondliku sise- ja väliskonteksti arvestavalt. Põhiseaduse preambula kohaselt on Eesti riik "loodud kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning peab "tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade…".

Need ülimad eesmärgid kohustavad riigi juhtkonda, eriti aga riigikogu ja valitsust rakendama kõiki vajalikke ja asjakohaseid abinõusid viidatud eesmärkide ja väärtuste kaitseks. Rahvuse, keele ja kultuuri hoidmise ja säilimise põhiseaduslik ülesanne laieneb ka kõikidele omavalitsustele sõltumata nende asukohast ja rahvuslikust koosseisust.

Õigus valida ja olla valitud ei ole rangelt võttes põhiõigus. Põhiõigused ja -vabadused on kirjas põhiseaduse II peatükis. Siit tuleneb, et iga põhiseaduses sisalduv õigus ei ole veel põhiõigus. Siiski, arvestades valimisõiguse tähendust ja mõju demokraatiale ja õigusriiklusele, on riigikohus pidanud seda õigust samaväärseks põhiõigusega. Vastavalt on riigikohus seda õigust käsitanud põhiseaduse § 156 lg 2 mõttes lihtseaduse reservatsiooniga (põhi)õiguseks, mida tohib piirata põhiseadusega mitte vastuolus olevatel eesmärkidel.

Rahvuslik julgeolek ja põhiseaduse alusväärtuste kaitsekohustus on kaheldamatult põhiseadusega kooskõlas olev tegevus. Riigi sise- ja välispoliitika on riigi esinduskogu (parlamendi) ja täidesaatva võimu (valitsuse) hinnata, kujundada ja vastutada. Julgeolekuohu operatiivne hinnang ja vastutus sellele reageerimiseks lasub valitsusel.

Kodakondsus kui staatus ei ole õigus, vaid privileeg, mille annab ja võtab ära riik. Kodakondsus on oma ideelt usalduse, lojaalsuse ja kohustuse side isiku ja kodakondsuse andnud riigi vahel. Sellest lähtuvalt on riigi määrata ka kodakondsuse saamise, andmise ja äravõtmise tingimused ning kodakondsusega kaasnevad õigused ja kohustused.

Valimisõigus ei ole ainult formaalne õigus hääletada. Hääletamisõigusel ja selle kasutamisel on tagajärjed. Häälte alusel moodustatakse kohalik volikogu, kelle otsustada on muu hulgas ametikohtade täitmine kohalikus omavalitsuses (sh nii Tallinnas, Narvas, Sillamäel jm), omavalitsuse arendamine, keelekasutus kohalikes ametiasutustes, sh kohalikes koolides, eesti keele ja kultuuri kaitse ja edendamine kohaliku omavalitsuse territooriumil jpm. KOV-idele on delegeeritud ka paljude riiklike või poolriiklike funktsioonide täitmine, näiteks elanike turvalisuse ja riigi- ning kodanikukaitse vallas.

Kohaliku omavalitsuse volikogu liikmed valivad endi hulgast ka esindaja(d) presidendi valimise valimiskogusse, kui see vajadus tekib. Esindajate valimisel osalevad volikogu liikmed. Esindajaks valimiskogus saavad küll olla ainult Eesti Vabariigi kodanikud. Kuid volikogude formeerimise kaudu osalevad meil, kuigi mitte vahetult, kolmandate riikide kodanikud. Ja seeläbi põhimõtteliselt osalevad ka Eesti Vabariigi riigipea valimise valimiskogu koosseisu kujundamisel.

Meenutuseks: taastatud omariikluse algusaegadel pidi riigikohus tegelema Narva ja Sillamäe autonoomia "referendumite" riigiõigusliku hindamise ja tühistamisega. Olnut meenutades ja nüüdset kogumust arvestades tasub silmas pidada Ukrainas toimunud "hääletamisi" ning separatistlike või annekteeritud piirkondade tunnustamist ja nende "abistamist".

Meil on küllaga põhjust tõsiselt kaaluda kas praegustes oludes on teatud riikide kodanike osalemine Eesti kohaliku võimu kujundamises vajalik, põhjendatud ja meie riikluse aluspõhimõtteid toetav. Või vastupidi, võib seda ohustada. Meie ühiskonnas näib idee võtta Eestile reaalseks julgeolekuohuks oleva riigi (mille meie rahva esinduskogu, riigikogu, on nimetanud agressoriks) kodanikelt valimisõigus, omavat üsna laia kandepinda. Kui nii, siis oleks valimisõiguse äravõtmine olemuselt vajalik ja õigustatud põhiseaduslikku korda toetava ennetava meetmena.

Pole vajadust ega ratsionaalset põhjendust kasutada tähtajatut lauskeeldu kõikidele kolmandate riikide Eestis elavatele püsielanikele. Vajalik ja põhjendatud oleks üksnes ilmseks julgeolekuohuks olevate riikide alamate kohalikel valimistel hääleõiguse piiramine (äravõtmine). Põhimõttelise otsuse selles peaks tegema riigikogu.

Julgeolekuohuks olevate riikide loendi, hääleõiguse piiramise ajalise kestuse ja erandite tingimused ja korra peaks kehtestama valitsus, sest valitsusel lasub riigi julgeoleku ja rahvuslike väärtuste praktilise kaitse ning ohu operatiivne hinnangu ja sellele reageerimise vastutus. Mõistagi peaks valitsuse sellekohasele tegevusele andma õiguse ((normi)delegatsiooni) parlament ehk riigikogu nagu põhiseaduse paragrahv 156 lõige 2 ka eeldab.

Võib olla asjakohane ja olukorda arvestav kui piirang on tähtaegne (ajaliselt piiratud) ehk seotud ohuhinnanguga. Samuti võiks regulatsioon ette näha põhjendatud erandite tegemise võimaluse (näiteks juhuks, kui objektiivselt on osutunud võimatuks loobuda julgeolekuohuks hinnatud riigi kodakondsusest).

Kokkuvõtvalt: õiguslikud eeldused ja võimalused on olemas, vaja on poliitilist otsust.