Saku Suurhallist Unibet Arenaks: netikasiino nime kasutamine ei ole veel reklaam

Saku suurhall
Saku suurhall Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Saku Suurhallist saab 1. jaanuaril Unibet Arena. Kui seni kandis hoone alkoholitootja nime, siis nüüd on suurhalli nimisponsor kihlveokontor, kuid netikasiino nime kasutamine ei ole reklaamiseaduse mõistes reklaam.

Suurhalli omab suurärimees Marcel Vihmannile kuuluv Best Idea OÜ. Hoone tegevjuht Siim Ammon lausus, et leping endise nimisponsoriga, Saku Õlletehasega, hakkas otsa saama ning Unibet pakkus end välja täpselt sobival hetkel neid asendama. Eetiline kaalutlus, kas ühe kihlveokontori nimi hoonele sobib või mitte, ei olnud Ammoni sõnul isegi teemaks.

"Meil oli väga hea kokkulepe laual. Me päriselt usume sellesse, et see viib maja uutesse kõrgustesse ja toob uut kvaliteeti," lausus ta.

Ammon ei arvanud, et netikasiino kasutamine suurhalli nimes hasartmänge kuidagi propageeriks.

"Minu meelest on üldse libe tee hakata seadust järgivate, Eesti riigile makse maksvate ettevõtete vahel punaseid jooni tõmbama ja väitma, et mõned on õigemad kui teised. Mina tegelikult rõõmustaks, et on keegi, kes teeb päriselt Eestis investeeringuid spordile ja kultuurile," ütles suurhalli tegevjuht.

Hasartmängusõltuvuse nõustamiskeskuse tegevjuht Pille-Riin Indermitte ütles, et tema arvates reklaamitakse hasartmänge avalikus ruumis liiga palju.

"Minu isiklik arvamus on see, et hasartmängud on valdkond, mida tegelikult ei peaks reklaamima," lausus ta.

Nõustamiskeskus tellis eelmisel aastal Kantar Emorilt ka uuringu, millest selgus, et Eesti 15-74-aastastest elanikest on viimase kahe aasta jooksul hasartmängudega kokku puutunud iga teine. Hasartmängusõltuvuse riskirühma (mõningate probleemidega ja tõenäolised patoloogilised mängijad) kuulub uuringu järgi kümnendik elanikest.

Indermitte ei öelnud, millist mõju ühe kultuuri- ja spordiasutuse nimi hasartmänguritele võiks avaldada. Ta ütles, et seda on veel liiga vara öelda. Küll aga selgus uuringust, et neist, kes on hasartmängureklaami märganud, tunnistas kuus protsenti, et see mõjutas neid. Mõningate probleemidega ja tõenäolised patoloogilised mängijad tunnistavad reklaami mõju keskmisest sagedamini. Kõige enam on reklaam mõjutanud 15-29-aastasi.

Suurhalli nimi ei ole veel reklaam

Tarbijakaitse- ja tehnilise järelevalve ameti ettevõtluse osakonna jurist Diana Lints lausus, et suurhalli nimi ei ole reklaami seaduse mõttes iseenesest reklaam. Pigem käib siin jutt piirangutest kaubamärkide kasutamisele.

Lints tõi välja, et keelatud on kasutada hasartmängukorraldaja kaubamärki majandus- või kutsetegevuse koha tähistamisel, kui see kaubamärk sisaldab üleskutset osaleda hasartmängus või külastada seda mängukohta. Samuti siis, kui see loob mulje, et hasartmängu mängimine suurendab sotsiaalset edukust.

"Praegu Unibeti kaubamärk ei sisalda üleskutset asuda mängida hasartmänge ega loo ka muljet, et see hasartmängu mängimine kuidagi suurendab edukust. Seega probleeme reklaamiseaduse mõttes ei teki," ütles ta.

Spordimaailmas ei tundugi kihlveokontori nime kasutamine niivõrd eriskummaline. On ju olemas ka Coolbet jäähokiliiga, Paf Eesti-Läti korvpalliliiga ja Paf saalihokiliiga. Naiste võrkpalli Balti liiga kannab Optibeti nime, meeste liiga kandis aga veel eelmise hooajani Credit24 nime. Korvpalli meistriliigas mängiv Tallinna Tehnikaülikooli meeskond kannab aga näiteks Taltech/Optibet nime.

Klubinime sidumine sponsoriga võib pärineda Nõukogude ajast

Spordiajakirjanik Kristjan Kalkun ütles, et kuna panustamiskeskkondade ja alkoholi reklaamimisele on riik seadnud piirangud, siis otsivad seda tüüpi ettevõtted ka viise, kuidas end tihedas konkurentsis siiski nähtavaks teha. Üks võimalus selleks on saada ettevõtte nimi spordiklubi või spordiareeni nimeks.

"Eesti seadused päris kõike ei luba, aga kui neil õnnestub näiteks mingi spordiklubi sponsoriks saada, siis see nimi jääb kõlama. Need nimed öeldakse või kirjutatakse üldiselt välja. See tähendab, et ühel hetkel hakkab inimene mingisugust ettevõtet või keskkonda seostama just selle klubiga ning see on nendele ettevõtetele kasulik," selgitas Kalkun.

Kalkun lausus, et palju sõltub sellest, kuidas on üles ehitatud riiklik spordi ja kultuuri toetamise poliitika.

"Mulle tundub, et Eesti spordis liigub praegu natuke vähem raha kui tahetakse. Riiklikku raha läheb palju olümpiakomitee alade ja sportlaste toetamisele, aga just see klubiline võistkonnaspordi pool on natuke vaeslapserollis. Seetõttu otsivad klubid, mismoodi oma eelarveid täita ja võtavad tõenäoliselt selle, kes on valmis appi tulema," lausus ta.

Kõige legendaarsemad spordiareenid on Kalkuni sõnutsi siiski klassikaliste nimedega, nagu näiteks Madison Square Garden. Samamoodi ei esine sponsornimesid üldjuhul ka Põhjamaade ja Soome klubispordis, kus on klubid nagu Tampere Ilves või Lahti Pelicans. Ka USA klubispordis on Kalkuni sõnul kasutusel klassikalised nimed, mitte sponsornimed (nt Cleveland Guardians või Washington Commanders).

Kalkun ütles, et harjumus klubinimi sponsori või ettevõttega siduda võib pärineda Nõukogude ajast.

"Kui ma mõtlen, siis 1920.-1940. aastatel olid Eesti jalgpalliklubid väga kindlate nimedega – Tallinna Sport, Tallinna Kalev. Ühel hetkel, ehk 1960-ndatel, hakkasid meeskonnad muutuma aga tehasemeeskondadeks. Tulid Norma, Dvigatel ja Pärnu Kalakombinaat. Need nimed kandusid üle ka 1990. aastatesse ja mulle tundub, et sealt on see kultuur ka tulnud, et me ei lahuta enam klubinime sponsorinimest," ütles spordiajakirjanik.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: