X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Ülo Mattheus: Ukraina märksõnad golodomor'ist holodomor'ini

Ülo Mattheus
Ülo Mattheus Autor/allikas: Ave Maria Mõistlik/Wikimedia Commons

Sõjapidamist raskendav bezdorižžja, kus pinnase pehmenemise tõttu tuleb lahingut pidada sageli vööni jäises vees ja mudas, on paraku üle kandunud ka poliitilisele tasandile, kirjutab Ülo Mattheus algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.

Igal aastal novembri neljandal laupäeval mälestab Ukraina suure näljahäda golodomor'i ohvreid. Sedakorda toimus see 26. novembril, andes põhjust tõmmata paralleele Venemaa nüüdse terroriga Ukraina vastu ja nimetada see holodomor'iks.1

Kui möödunud sajandi kolmekümnendatel aset leidnud golodomor'i peamine eesmärk oli näljasurma abil välja juurida Ukraina jõukas talupoegkond, maa kollektiviseerida ja lämmatada sellega viimasedki iseseisvuse püüdlused, siis sedakorda, Ukraina energiataristut hävitades soovib Venemaa viia Ukraina humanitaarkatastroofini ja sundida ukrainlased alistuma külma kaudu. Kõikidest elumugavustest ilmajäämine peaks Venemaa lootuste kohaselt ära vintsutama ukrainlaste vastupanutahte ja sundima Ukraina valitsust Venemaaga läbi rääkima.

Ikka ja jälle kostab hääli, et Ukraina ja Venemaa peaksid konflikti lahendama läbirääkimiste teel. Sageli sisaldab see soovitust Venemaa nõudmistele järele anda või pakkuda julgeolekugarantiisid ka Venemaale, millega on välja tulnud Prantsusmaa president Emmanuel Macron.

Mõnevõrra rahustavalt mõjus novembri lõpus Bukarestis NATO riikide välisministrite kohtumisel NATO peasekretäri Jens Stoltenbergi sõnum, et Putinit ei tohi lasta seda sõda võita, sest see näitaks maailma autoritaarsetele liidritele, et sõjalist jõudu kasutades on võimalik saavutada oma eesmärke. Stoltenbergi sõnul muudaks see maailma veelgi ohtlikumaks kohaks. NATO peasekretär kordas ka üle, et Ukrainat aidatakse nii kaua, kui see on vajalik, ja kinnitas, et Ukrainal on täielik õigus saada NATO liikmeks.3

Sealsamas Bukarestis NATO tippkohtumisel 2008. aastal lükati nii Ukraina kui ka Gruusia liitumine ebamäärasesse tulevikku, mille üks tagajärgi oli Venemaa kallaletung Gruusiale samal aastal ja Ukrainale 2014. aastal. Seekordne sõnum palju selgust juurde ei toonud, kuid on arvatud, et uks NATO-sse avaneb Ukrainale pärast territoriaalse terviklikkuse taastamist ja sõjategevuse lõppemist.

Infomüra on väga suur ja samavõrra kui Stoltenbergi sõnad mõjuvad rahustavalt, mõjub rahutukstegevalt kaevikusõjaks taandunud lahingutegevus, millega koos pole vaibunud ka seisukohad, et olukorrale tuleb leida poliitiline lahendus. Sõjapidamist raskendav bezdorižžja2, kus pinnase pehmenemise tõttu tuleb lahingut pidada sageli vööni jäises vees ja mudas, on paraku üle kandunud ka poliitilisele tasandile. Seisukohtade pinnas on pehme ja sellest võib kergesti läbi vajuda.

Eriti rahutukstegevalt mõjutab Ukraina ühiskonda ja meediat see, kui Ukraina sõjalises võidus kahtlevad sellise kaaluga tegelased nagu USA kindral Mark Milley.4

Venemaaga läbirääkimiste pooldajate või Ukrainale relvatarnetest loobumise eestkõnelejate nimekiri on olnud õige pikk alates Macronist, Rooma paavstist Franciscusest, USA endisest presidendist Donald Trumpist, Ungari peaministrist Viktor Orbánist, Forza Italia juhist Silvio Berlusconist jt.

Viimase aja poliitiliste sõnumite rõhuasetus on siiski nihkunud kindlalt selle poole, et mis tahes kõneluste eelduseks saab olla sõjategevuse lõpetamine Venemaa poolt ja Vene vägede tingimusteta lahkumine Ukrainast. Seisukohaga, et tegemist on kahe riigi territoriaalse vaidlusega, kus nn vaidlusalused piirkonnad tuleks ära jagada, pole keegi enam välja tulnud. Mais pakkus sellist rahuplaani mäletatavasti Itaalia.5

Mis puudutab USA vahevalimiste aegu kõlanud sõnumeid, et Ukrainale antava abi osas tuleb kontrolli suurendada või abi ennast vähendada, siis pärast valimisi on ka USA poliitikute seisukohad selgemad ja toetus Ukrainale kindlam nagu pinnas pärast bezdorožžija't. Väidetavalt pani Venemaa vabariiklaste võidule ja koos sellega USA relvatarnete vähendamisele suuri lootusi ning see olevat üks põhjusi, miks Putin sõjaga venitab, oodates mingit välist imet, mis olukorra päästab. Reaalsuses peab Ukraina toetamist vajalikuks mõlema USA suurpartei tuumik.

Bideni administratsioon liigub siiski ettevaatliku planeerimise teed, ei söanda ette võtta liiga järske samme ega välja pakkuda selget stsenaariumi, kuidas oma olemusliku kurjuse taas paljastanud diktatuuririigiga toimida. Bideni liigagi suur ettevaatlikkus võimaldab võtta vabariiklastel tema suhtes kriitiline hoiak ja arvestades nende edu Esindajatekojas survestada teda andma Ukrainale rohkem ja efektiivsemat relvaabi.

Selliste seisukohtadega on juba välja tulnud näiteks vabariiklaste liider senatis, senaator Mitch McConnell ja Esindajatekoja väliskomitee vabariiklasest liige Michael McCaul,6 kellest 1. jaanuaril saab komitee esimees.

Armee või kõrilõikajate bande?

Need on õige kummalised peatükid, mille Venemaa seoses invasiooniga Ukrainasse sõjaajalukku kirja paneb: hübriidsõda ja Krimmi hõivamine nn roheliste mehikeste poolt, sõda Donbassis meetodil "meid siin pole", "kiire" "sõjaline erioperatsioon" Teise maailmasõja mastaabis enam kui 1000 kilomeetri pikkusel rindel, tuumajaamade kasutamine tugipunktidena, kaevumine Tšornobõli radioaktiivsesse mulda (lolluse tippsaavutus!), terroristlikud raketirünnakud elektri- ja soojusvõrgu hävitamiseks, natsisümboolika rikastamine tähtedega Z ja V jne.

Värvi lisavad kadõrovlastest Tiktoki-sõdurid, Wagneri grupi kõrilõikajad, kuvalda fetišeerimine taparelvana. See kirju sõjardite seltskond ja nende sõjapidamise metoodika on toonud Ukraina sõja leksikasse ka uusi väljendeid, ilma milleta pole enam võimalik lahingutegevust kirjeldada.

tševekaa, tševekaalased (tuletised lühendist ЧВК, частная военная компания, 'erasõjaväeline üksus') – Wagneri grupi palgaarmee, palgasõdurid;
wagnerlased – Wagneri grupi sõdurid;
kadõrovlased – Ramzan Kadõrovi kontrolli all olevad tšetšeenidest üksused ja nende liikmed, tegutsevad valdavalt Rosgvardija (sh OMON, SOBR), kuid ka Venemaa siseministeeriumi, Vene regulaarväe ja DNRi üksuste koosseisus;
Tiktoki-sõdurid (vn тикток-воины) – Tiktokki videoid postitavate kadõrovlaste hüüdnimi;
zek, zekid (tuletis lühendist ЗК, заключённый'süüdimõistetu') – tähistab Wagneri grupi poolt sõjategevusse värvatud vange;
DNR-lased, LNR-lased – nn Donetski ja Luhanski rahvavabariigi relvaüksused;
tšmobikud (tuletis mõistest частичная мобилизация'osaline mobilisatsioon') – nn osalise mobilisatsiooni käigus armeesse võetud sõdurid.

Neil gruppidel on oma hierarhia ja lahingukord. Kõige vähem väärtuslikud on napi väljaõppega või täiesti ilma ettevalmistuseta zekid ja tšmobikud, nn kahuriliha, keda kasutatakse luure eelsalkadena, et välja selgitada vaenlase positsioone ja teostada esmaseid rünnakuid. Neid saadetakse lahingusse väikeste gruppidena ja halvasti relvastatult, grupp grupi järel, et Ukraina kaitse ära kurnata. Mingil hetkel, kui peaks avanema läbimurdevõimalus, järgnevad neile väljaõppinud wagnerlased.

Zekkidel ja tšmobikutel on vaid käsirelvad, zekkidele antakse relvad kätte vahetult enne rünnakut. Soomukeid ja tanke neil toetuseks enamasti pole. Võib juhtuda, et ka laskemoona käsirelvadele ei anta. Kadõrovlaste ülesanne on tagada, et zekid ja tšmobikud ei deserteeriks ja sundida nad uuesti lahingusse. Kuuldavasti lastakse desertööre ka maha.

Telegrami kanalitelt võib leida videoid lahinguväljade kuumadest paikadest nagu Bahmut, Pavlivka, Adijivka, Marjinka jt, mis on kaetud zekkide ja mobikute laipadega. Venemaa laipu ei loe ja ära neid ei vii. Ukraina kaitseministeeriumi andmeil langeb päevas 400–600 Vene sõdurit, 2. detsembril oli neid koguni 650.7

DNR-lasi ja LNR-lasi hinnatakse kõrgelt, sest neil on pikaajaline lahingukogemus. Ometi Vene relvaüksused neid omaks ei pea ja võivad nad kergesti hätta jätta, nagu juhtus Harkivi oblastist taganemisel. Ka ei kajasta Vene poole statistika nende hukkunute ja haavatute arvu, s.t neil ei ole Venemaa jaoks isegi mitte statistilist väärtust.

Peale nimetatud üksuste on väidetavalt loomisel uus eraarmee, milleks samuti hakatakse värbama vange.8 Seda rahastavat armeenia päritolu ärimees Samvel Karapetjan, kes on Gazpromiga seotud ettevõtte Tashir Holding omanik.

Uue vangidest eraarmee loomisega hakkab tegelema Ukrainas okupeeritud territooriumeil vanglate ülemaks määratud ärimees ja kriminaalne autoriteet Armen Sarkisjan, tuntud ka hüüdnime Armen Gorlovkast all. Uut eraarmeed olevat Ukraina luure allikail vaja selleks, et tekitada Prigožini palgaarmeele vastukaal, mis kõneleb Putini režiimi kasvavast ohutundest ja kardetavast võimuvõitlusest.

Putini õlekõrred ja Zelenski rahuvalem

Kõik Venemaa algatused, sh mobilisatsioon, uute palgaarmee üksuste loomine, katsed osta sõjavarustust Iraanist, Põhja-Koreast ja Hiinast kõnelevad Putini meeleheitlikust pingutusest tagasi võita kaotsi läinud initsiatiiv sõjategevuses või jõuda mingigi arvestatava positsioonini, et sundida Ukraina läbirääkimiste laua taha.

Selleks on kasutatud eri laadi terrorit, sh tuumaohu ja globaalse näljahädaga manipuleerimist ning Ukraina tsiviiltaristu ründamist.

Enamik sõjanduse eksperte on jõudnud siiski veendumusele, et need meetodid ei kõnele mitte Venemaa soovist läbi rääkida, vaid nende eesmärk on sundida Ukrainale peale oma ultimatiivsed tingimused.

Teatavasti nõuab Venemaa, et Ukraina loovutaks juba vallutatud territooriumid, loobuks NATO-ga ühinemisest, lepiks alalise neutraliteediga, kärbiks suurel määral oma relvajõude jne, mis oma olemuselt tähendavad kapituleerumist. Nn vaherahu on Venemaal vaja selleks, et uuesti jõudu koguda ja Ukraina vallutamist jätkata. Seejuures on Venemaa küüniliselt teada andnud, et jätkab Ukraina tsiviiltaristu tulistamist rakettidega niikaua, kuni Ukraina on nõus Venemaa tingimused vastu võtma.

Venemaa motiividest pole raske aru saada ka inimesel, kes sõjandusest ega välispoliitikast suurt midagi ei jaga. Heaolumaailma häda ei seisne mitte selles, et üldse ei saada aru, vaid mingi kriitiline osa sellest soovib, et neid võõraste muredega ei segataks ja nad saaksid rahulikult oma heaolu edasi nautida.

See on üks asjaolusid, millele ka Putin apelleerib. Et kui ka eurooplase dušipihustist tuleb vaid külma vett, toatemperatuur on jaheda piiril, kütuse hind tõuseb, siis ükskord tulevad nad tänavale ja nõuavad seda, mida Putin soovib – Ukraina kapituleerumist ja sõja lõpetamist. Eurooplaste mugavuslembus on üks Putini õlekõrtest, nii nagu seda oli ka loodetud vabariiklaste võit USA-s. Selle nimel, et mingigi endale soodus muutus läänemaailmas ära oodata, on Putin valmis saatma lahingusse aina uusi ja uusi mobiliseerituid.

Putini ultimaatumi kõrvale on Ukraina president Volodõmõr Zelenski asetanud oma rahuvalemi.See on selge ja loogiline, aga ka üksjagu idealistlik. Ukraina territoriaalse terviklikkuse taastamise, kahjude korvamise ja vangide vabastamise kõrval räägib see maailmast, kus Venemaa on oma tuumarelvad loovutanud, maailmas puudub tuumaoht ja näljahäda ning seal valitseb energiajulgeolek.

See sisaldab endas suure annuse lootust, et Venemaagi on kunagi selle ideaalse või ideaalide lähedase maailma osa. Iseküsimus, kas niisugune maailm koos Venemaaga on ka võimalik. Aga see ei tähenda, et selle poole ei tuleks pürgida.

Kui kõikides arukates peades küpseb mõte Venemaa tuumadesarmeerimisest, siis vene mõte liigub vastupidises suunas. Novembri lõpus teatas Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu, et 2023. aastal keskendub Venemaa oma tuumarajatiste arendamisele, üritades sellega ilmselt läänele koha kätte näidata. See on osa Venemaa superriigiks muutmise plaanist, millesse kuulub ka Ukraina hõivamine, kuid nüüd kõlab see juba õõnsalt ja sõja seis kõneleb sellest, et oma superriigiks saamise plaanid võib Venemaa kalevi alla panna.

Kui pikka aega on räägitud tripolaarsest maailmast, kus on kolm suure sõjaväelise potentsiaaliga riiki – USA, Venemaa ja Hiina –, siis maailma teiseks peetud Vene armee on osutunud õhumulliks. Nüüd juba räägitakse bipolaarsest maailmast, kus domineerimise pärast võistlevad USA ja Hiina. Iseenesest võiks kahele suurele tegijale ju meeldida, kui kolmas platsilt minema lüüakse, aga see eeldab, et sellega lahendatakse ka Venemaaga kaasnevad julgeolekuriskid.

Ennekõike ahistab otsustajaid pelgus võimaliku kodusõja ees Venemaal, sellega kaasnev stiihia ja tuumarelvastuse kontrollimatus. Välistatud pole ka kontrollimatute relvaüksuste sissetung Venemaa naaberriikidesse.

See on see valik, mis tõenäoliselt vaevab ka Bidenit, kui ta piirab Ukrainale antavaid relvatarneid, sest kui segadus Venemaal kasvab liiga suureks, on NATO ja sellega ka USA sekkumine vältimatu. Aga mida kauem see kõhklus otsustajate peades istub, seda rohkem ohvreid tuleb kanda Ukrainal, kelle kätega ehitab läänemaailm praegu oma julgeolekut teda seejuures piisavalt abistamata. Mitte sel määral, et see sõda kiiresti lõpetada.


1 Ukr голодомор ja холодомор – näljahada ja külmahäda. Tuletised sõnadest голод – nälg, холод – külm, морити – hävitama.
2 Ukr бездоріжжя – teedelagunemine, teetus. Tuletis sõnadest без – ilma, ilma olema, доріг – teed, teedest. Vn распу́тица.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: