Sattusin vaidlema humanistidega. Kus mujal, kui siis Facebookis, sest ilm oli vastikult niiske ja hall, välja minna ei viitsinud ja elektroonilised vahendid ühendavad inimesi selgi momendil, kui nad laisalt diivanil lesivad. Lahti läks seal diskussioon sõjavastase filmi üle ja nagu sõjateemaga tänapäeval on, siis ühel hetkel keeras jutt ka päris sõjale, sellele, mis Ukrainas käimas.

Kui nüüd lühidalt kokku võtta, siis ma diskuteerisin kahe kultuuriinimesega, mõlemad tuntud, üks neist laia profiiliga kunstitegelane ja teine kõige muu kõrval ka sotsiaaldemokraat (seda on oluline selle diskussiooni kontekstis teada). Peamine argument mõlema kultuuriinimese kommentaarides oli see, et igasugune sõda on paha ja et pole midagi hullemat kui inimelu kaotus. Inimelu kaotuse vältimiseks on õigustatud kõik. Ukraina puhul siis täielik kapitulatsioon.

Mulle tuli sellega meelde ühe saksa kolleegi raevupuhang, kui ta mitu kuud tagasi jutustas mulle, kuidas Saksamaal on alates sõja algusest mitmed prominentsed intellektuaalid nõudnud, et nii Euroopa Liit kui ka NATO lõpetaks Ukraina toetamise. Nimelt, mida rohkem saab Ukraina sõjalist ja muud abi, seda pikemaks venib sõda ja seda enam inimesi tapetakse. Ent inimelu on püha! Inimelu säilitamiseks on lubatud kõik, sest ükski kannatus ei ole piisavalt suur et seda üles kaaluda inimelu kaotusega.

Sakslased jõudsid sellele järeldusele denatsifitseerimise kampaania käigus. Saksamaal alustasid denatsifitseerimist ameeriklased pärast Teist maailmasõda ja seda ei tohiks segi ajada selle denatsifitseerimisega, mida Venemaa kasutas põhjendusena Ukrainale kallale tungimiseks.

Sakslastele tambiti organiseeritud korras pähe, et nende kaasosalusel hukkusid Teises maailmasõjas miljonid inimesed, kusjuures paljud neist brutaalsel viisil tööstuslikult korraldatud tapamasinas. Sellest alates on paljudes sakslastes juurdunud arvamus, et pole olemas ühtegi argumenti, mis vabandaks välja inimelu kaotuse. See on selline kummaline humanism, mis ei saa aru, miks ukrainlased oma vabaduse nimel eelistavad hukkuda ja kannatada, selmet lasta ennast assimileerida, lasta hävitada omariiklus, keel ja kultuur.

Ka diskussioon laia profiiliga kultuuriinimese näoraamatu seinal algas sellest, et igasugune sõjaline abi Ukrainale tuleks kohe lõpetada, sest sõja jätkumine põhjustab ainult asjatuid kannatusi ja inimkaotusi. Selle arutelu lugejad said teada, et humanism on totaalne ja üldine ning igaüks, kes leiab, et Ukrainal on õigus agressioonile vastu hakata, on sõjaõhutaja.

Edasine läks väga huvitavaks, sest kõlama hakkasid argumendid, mida kasutavad tegelikult kõik need, kes väidavad, et Ukraina peaks kiiremas korras kapituleeruma. Kusjuures vahet pole, kas neid argumente tuuakse saksa, inglise, eesti või vene keeles.

Argument number üks, mis kõlas, oli see, et sõda on keskkonnale kahjulik ja kasulik relvi tootvatele suurkorporatsioonidele. Tõsi mis tõsi muidugi. Aga esimene on sõjas paratamatu ja teine on selline stereotüüpne argument, mis ajab haigutama.

Huvitavaks läks diskussioon siis, kui sotsiaaldemokraadist kultuuriinimene hakkas tooma näiteid nendest rahvusvaheliselt tuntud inimestest, kes nõuavad Ukraina abistamise lõpetamist ja käis viimase trumbina välja Henry Kissingeri. Kui eestlasest sotsiaaldemokraat tsiteerib ultrakonservatiivist reaalpoliitikut, kes oma peas elab siiamaani külma sõja aegses maailmas, kus sõnaõigust omavad vaid suurriigid ja väikeriigid olgu õnnelikud, kui neil ajutiselt üldse eksisteerida lubatakse, siis on midagi valesti.

Absurdseks läks jutt siis, kui laia profiiliga kultuuriinimene kirjutas, et ukrainlastel pole õigust tappa Venemaa sõdureid, sest ka Vene sõdurid on süütud ohvrid.

Ma julgesin siis piiksatada, et päris nii see asi pole. Enamik mobiliseerituid läheb küll armeesse vastu tahtmist, ent see ei tähenda, et nad per se on sõja vastu. Tegelikult on suurem osa neist sõja poolt, aga nad ei taha oma nahka turule viia. (Kust ma seda tean? No mul on oma allikad nii Venemaal, Gruusias kui Kasahstanis. Igatahes, ka need mobilisatsioonipagulased, kes nüüd on putkanud erinevatesse riikidesse, on silma jäänud Ukraina-vastasusega ja Vladimir Putini ning sõja toetamisega. Mitte kõik muidugi, aga piisavalt, et mitte arvata nagu oleks tegemist isoleeritud üksikjuhtumitega.)

Nii ma siis arvasin ja sain vastuseks: "Mina lihtsalt imestan, et nii keerulise saatusega väikerahva esindajatel võib olla nii empaatiavaba ja propagandale alluv maailmapilt. Vanaisade-vanavanaisade kogemus Teisest maailmasõjast võiks meeles hoida, et mobiliseeritakse inimesi vastu nende tahtmist. Et natsiarmees ja punaarmees sõdis palju inimesi, pidamata millekski kumbagi ideoloogiat."

Ma siis vihjasin, et päris korrektne selline ajalooline võrdlus pole. Kasvõi seetõttu, et praegu pole tegemist rahvusvahelise õiguse vastase sundmobilisatsiooniga okupeeritud territooriumidel. Ja noh, XXI sajandi Venemaa on natukene teine asi kui 1940. aastate Nõukogude Liit.

Argument, mis kultuuriinimeste suust ei kõlanud, oli see, et Venemaa võiks oma agressiooni lõpetada. Pigem nenditi, et Venemaa peatamiseks ei suuda meist keegi midagi teha, tuumariik ja puha.

See on täpselt sama jutt, mida Saksa intellektuaalid ajavad prominentsete ajalehtede veergudel. Kogu see humanism on aga viltu, sest paneb vastutuse sündiva eest täielikult Ukrainale. Mistõttu polnud ka imelik, et diskussiooni lõpus netiavarustest kohale ilmunud Keskerakonna liige Oudekki Loone pani laigid kõigile kommentaaridele, milles väideti et tegelikult on ka Vene sõdurid süütud ohvrid ja et kõiges on süüdi Ukraina (miks ma ei imesta?).

Minule aga tulid meelde hoopis külma sõja aegsed lääne rahuliikujad. Neid nimetatakse praegu Kremli kasulikeks idiootideks. Ma kirjutasin sellest ka vastuses sotsiaaldemokraadist kultuuriinimesele.