Panin oma kommentaari pealkirjaks "Mahesõda ei ole olemas". See on reaktsioon olukorrale, mis on välja kujunenud koos sõjaga Ukrainas, ja mille puhul me minu arvates üritame olla nii, nagu saaks edasi elada midagi muutmata. Olen veendunud, et ei saa.

Tilluke Liechtenstein olevat kunagi ostnud Kruppi firmalt kahuri. Selgus, et oma riigis pauku teha ei saa, mürsk läheb igal juhul naabrite juurde. Eesti on 280 korda Liechetensteinist suurem, aga meilgi ei saa moodsast relvast tulistada, sest pole kokkulepet, kas Nursipalusse saab õppeväljakut ehitada või mitte.

Viimastel nädalatel on paljudes saadetes ja artiklites olnud juttu sellest, kuidas meil ei õnnestu suured rahvuslikud projektid. Elektrit tahaks, aga tuulikuid teha ei tohi. Tahaks nagu teised rongiga kiiresti sõida, aga raudtee ehitus kulgeb väga raskelt, Rail Balticule on siiani tugev vastuseis.

Eesti loosung tundub praegu olevat: "Tulista lähemale, sõida aeglasemalt, varu küünlaid!". Rein Sikk arvas hiljutises Vikerraadio päevakommentaaris, et viga on puhtalt läbirääkijates, kes on ebakompetentsed. Arvan siiski, et nähtus on liiga üldine selleks, et süü ainult ametnike kaela ajada. Peeglisse vaatamine ei teeks paha.

Asja teeb keerulisemaks valimiste lähedus. Bismarcki järgi ei valetata kunagi rohkem kui sõja ajal, pärast jahti ja enne valimisi. Valimiste eel domineerivad erakondlikud instinktid, siis lubatakse ja keelatakse kõik, mis sel hetkel on oluline valijaskonna peamistele gruppidele.

Nursipalu vastu hakkasid nüüd võitlema ka Martin Helme ja Jüri Ratas. Nende "Reporteritunnis" öeldu tähendaks seda, et see projekt tuleks sisuliselt lõpetada. Jutt alternatiivide otsimisest, tühjade metsade ja merealade leidmisest on lihtsalt valimiste-eelne jutt. Nad teavad seda ise ka. Kui kaarti vaadata, siis vastu Venemaa piiri kagus meil merd ei ole, aga just sinna oleks kaitset vaja.

Natukene muudatustest üldisemalt. Praegu on Eestis aeg, mil lubatakse palju anda ja ollakse muudatuste vastu, sest osale see meeldib. Uute ideede ja mõtete vastu ütleb alguses "ei" umbes 50 protsenti inimestest, ütleb teooria. Pikkade arutelude jooksul, mis vältavad sageli aastaid, võib "ei" siiski "jahiks" muutuda, aga mitte kõigil. Umbes 15 protsenti võitleb viimse veretilgani.

Alguses proovitakse aga igat moodi paadi kõigutamist kas ära hoida või edasi lükata. Seda on ka lihtne teha, sest iga suurem muudatus tähendab millestki loobumist ja loobumine on raske. Rahuliku arengu staadiumis, nagu me kaua oleme olnud, ei õnnestugi midagi suurt läbi viia, näitab ju Eesti kogemuski seda.

Ukraina sõda lõpetas selle natüürmordi ära ja on selge, et niimoodi edasi ei saa. Sõjas lendavad mürsud ja inimesed surevad. Mahesõda ei ole olemas. Kui tahame suurendada riigi turvalisust, saada siia rohkem NATO kaitset ja kasvatada Eestile mitte ainult hambad, vaid ka kihvad, siis ilma millestki loobumata seda ei saavuta. Praegu on lihtsam, seda tehakse enda jaoks. Meil on oma riik, mis oma kodanikele peab kaotust võimalikult hästi kompenseerima. On olnud hullemaid aegu.

Lisan isikliku emotsiooni. Mu isapoolne rohkem kui 300 aastat toiminud kodutalu Pruuna-Kõrve külas jäi 1953. aastal ette Aegviidu polügooni laienemisele. Terve suur küla kadus vaenlase armee kätte, kompensatsioon oli olematu. Pere pudenes üle ilma laiali. Ma ei ole seal kunagi elanud, aga mälestused püsivad praeguseni, sajandeid katkematut pereliini on tugev emotsioon. Talukohast on alles ainult maakeldri kivivõlv, elutoa kohas kasvab ligi meetrise läbimõõduga kuusk.

Praegu on teistmoodi. Mu lähedase sugulase talukoht jäi sealsamas Nõukogude ajal alles. Ta pere pidas plaani sinna oma pensionikodu ehitada, kuid see mõte jäi ette nüüdse polügooni laienemisele. Pärast pikka kõhklemist ta otsustas, et loobub ja võtab kompensatsiooni. See osutus piisavaks, et uues paigas, ja mitte kaugel, uude elamisse investeerida. Asjaolusid arvestades peab ta nüüd seda otsust õigeks.

Seega on iga lugu eriline ja emotsionaalselt väga laetud. Minu ettepanek on, et viiks selle teema valimiste ajaks populismitsoonist välja. Las riik teeb oma tööd, peab läbirääkimisi ja teeb pakkumised neile 21 majaomanikule, kes esimeses tsoonis elavad. Kui ring peal, siis vaatame uuesti.

On võimalik, et see arv väheneb oluliselt. Võib-olla mõtleb riik välja ka paremad argumendid, et tõestada, kuidas sellise suure objekti ehitamine ja mehitamine aitab kaasa kohaliku elu arengule. Raha ja rahvast liiguks ju sinnakanti palju.

Kui niimoodi ka ei saa, siis pole midagi teha. Kui endal jälle ei õnnestu, eks tuleb loota jumala, liitlaste ja Putini peale. Ehk võtab mõistuse pähe. Aga kui paljud teist oleks nõus selle peale kihla vedama?

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.