Hvostov: Ukraina sõda on esimene ajaloos, mille tulemust me ei tea

Andrei Hvostov.
Andrei Hvostov. Autor/allikas: ERR

Ukraina sõda on esimest korda inimkonna ajaloos selline sõda, mille tulemust me ei tea - varasemate sõdade puhul on olnud kindel, et ükskord algavad läbirääkimised, aga seekord võib konflikt lõppeda globaalse tuumasõjaga ja pärast seda pole enam kellelgi millegi üle läbi rääkida, ütles ajakirjanik Andrei Hvostov saates "Aktuaalne kaamera 2022".

Mida tundsite, kui sõda algas?

Ausalt öeldes sügavat meeleheidet, et see ikkagi juhtus. Et mida me ei tahtnud uskuda, et see võib juhtuda. See ei ole tegelikult üle läinud. Viimasel ajal räägitakse palju sellest, et inimesed hakkavad sõjast väsima ja tüdima, see muutub justkui argipäevaks.  Ma ei ole nende hulgas, kellele see on argipäevaks muutunud.

Kas Venemaal on inimesed aru saanud, et juhid on midagi valesti teinud?

Meil on see probleem, et ühtki avaliku arvamuse küsitlust, mida Venemaal korraldatakse, kui korraldatakse, ei saa pidada usaldusväärseks. Sellega oleme niisuguses olukorras, kus peab vaatama kaudseid tunnuseid. Tuli ju uudis, et Putin jätab ära detsembri iga-aastase pressikonverentsi. See oli väga mastaapne üritus, kestis neli-viis tundi. Seal olid küll väljavalitud ajakirjanikud, kellele oli antud ette teada küsimused, ses mõttes see formaat ei peaks ohtu kujutama Putinile ja nüüd jäi see ära. See on väga märgiline sündmus. Järelikult Putinil puuduvad argumendid. Isegi kui neli-viis tundi esitatakse varem kooskõlastatud küsimusi, aga nelja-viie tunni jooksul ei saa mitte kuidagi vältida sõda Ukrainas.

Kui kõlab küsimus, kuidas rinnetel lood lähevad, siis Putini veel suvel kõlanud vastust, et kõik läheb plaani järgi, on võimatu öelda praegu, sest kohe tekib küsimus: vabandust, aga mis see plaan on? Kas plaan oli tõesti Kiievi alt taganemine, Harkovi alt taganemine, Hersoni mahajätmine? Tal ei ole enam argumente. Iseenesest näitab see fakt ise, et režiim on peataolekus. Nad ei tea enam, kuidas sellest sõjast rääkida ja tundub, et võivad hakata kõlama ka väga ebameeldivad küsimused. Lühidalt vastates - tundub, et sõjavaimustust Vene ühiskonnas enam ei ole ja skepsis aina kasvab.

Kas see tekkis pigem mobilisatsiooniga või oli muu murdepunkt?

Kindlasti on see kõik pikem protsess, aga kui räägime mobilisatsioonist, siis tõenäoliselt seal ikkagi kraabiti kokku, kutsuti kokku sellised inimesed, keda oli võimalik kätte saada. Ja kes olid ka kuidagi valmis minema komissariaatidesse. See mobilisatsiooni teine laine, mida oodatakse järgmise aasta alguses, jaanuaris ehk, tuleb ilmselt märksa keerulisem režiimile. Jättes kõik propaganda kõrvale, kui lihtsalt vaadata, mis Vene sotsiaalmeedias toimub, siis esimene laine, mehed, kes sõtta kutsuti, läksid sinna teatud valmisolekuga, et kui kodumaa kutsub, siis lähme. Võib-olla see polnudki nii väga suur probleem režiimile, aga need taganemised on küll.

Siin on Vene psüühika eripära, et Vene inimene teab, et Vene sõjavägi on võitmatu. Vene sõjavägi mitte kunagi lüüa ei saa lahinguväljal. Kui see hakkab juhtuma, siis Vene inimene leiab kohe põhjuse. Tegemist on reetmisega. Kusagil on reeturid, kes töötavad meile vastu ja seetõttu saame sõjas lüüa. Ülemjuhataja, isake tsaar ehk Putin süüdi ei ole. Tal on halvad nõunikud, halvad kindralid.

Aga kui need lüüasaamised kestavad pikemat aega, tekib järgmine oletus. See on nüüd jälle hästi suur üldistus, aga võib-olla isake tsaar on vale inimene. Äkki ta pole enam see, kes ta enne oli. Äkki on keegi teine tema asemele pandud? Äkki sel ajal, kui ta oli KGB ohvitser Ida- Saksamaal, ta värvati ära lääne struktuuride poolt. Äkki ongi kogu aeg töötanud salaja selle nimel, et Venemaa kaotaks ja laguneks ja saaks lõplikult lüüa? See on väga-väga venepärane – Vene ajaloos on seda kordi olnud, et katastroofide ajal või enne seda tekib kahtlus, kas isake tsaar on ikka õige. Ja kuna usun, et Kremlis on ajaloolise mäluga kõik korras, siis nad arvestavad ka sellist võimalust.

Kas režiimimuutus peab pigem toimuma eliidi sees, sest rahulolematust ühiskonnas ei paista?

Tundub küll, et pigem panustavad nii lääne analüütikud kui Venemaa läände pagenud analüütikud, ikkagi loodavad, et eliidil saab kõrini. Aga paistab, et majanduslikult Venemaal ju nii halvasti ei lähe. Siin kevadel ennustati, et sügisel variseb Vene majandus kokku. Midagi niisugust pole juhtunud. Kui mõelda sellele, et Vene režiim on petrokraatia, see tähendab, režiim püsib naftatuludel. Naftatuludega on kõik korras. Asi toimib. Vene naftat ostetakse ja selle hind on suurem. Sissetulekud on suurenenud. Putin saab olulised liitlased, kes režiimi toetavad, kinni maksta. Ses mõttes raha jätkub.

Ja on ka otsitud, kes Vene ühiskonnas on kasusaaja, mingid segmendid. Kasusaajate hulka loetakse Venemaa agrotööstus ehk põllumajanduslikud ettevõtted. See majandussektor hakkas kohe pärast Krimmi annekteerimist loodud sanktsioone õilmitsema. Kõik, mis puudutab toiduvalmistamist. Ja muidugi sõjalis-tööstuslik kompleks. Tundub, et neile on see sõda kasulik.  

Millist ühiskondlikku pingutust on vaja sõja võitmiseks? Surovikin on nüüd eesotsas, kas tema suudaks juhtkonnale võidu tuua?

Surovikinist tahetakse teha mingit uut Kutuzovit. Ajalooliselt võttes Kutuzov, kes tõi Venemaale võidu Napoleoni üle, siis esimeses faasis oli lõputu taganemine. Isegi Moskva jäeti maha ja põletati maatasa. Aga pärast seda saabus suur võit. Režiimil on praegu keerulised ajad ja eks kuidagi otsitakse mingisuguseid ajaloolisi eeskujusid või spikreid, kuidas eelmistest kriisidest on välja tuldud, et proovime seekord ka. See on tunda ja näha, et režiim püüab seda sõda Ukrainas stiliseerida uueks isamaasõjaks. Suur isamaasõda 2. Kui see trikk õnnestub, siis oleme sellises olukorras, et Vene rahva kannatuste karikas ei ole kaugeltki täis.

Kuidas sõda lõpeb?

Seda mitte keegi ei tea. Esimest korda inimkonna ajaloos on see selline sõda, mille tulemust me ei tea. Kõikide eelmiste sõdade puhul oli kindel see, et üks kord lahingukära vaibub ja algavad läbirääkimised. Et kõik sõjad lõpevad läbirääkimistega varem või hiljem. Seekord ei pruugi see niimoodi olla. Seekord võib praegune konflikt lõppeda üleüldise globaalse tuumasõjaga ja pärast seda pole mitte kellelgi mitte millestki millegi üle läbi rääkida. Ka see võimalus on olemas.

See ongi minu meeleheite põhjus, et me oleme inimkonna arenguga jõudnud sellesse faasi, kus oleme vallandunud mingid protsessid, mille lõpptulemust mitte keegi ei oska ennustada.

Toimetaja: Karin Koppel

Allikas: "Aktuaalne kaamera 2022"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: