Eesti ja Läti piiriregioonide inimestel on mitmesuguseid probleeme. Üheks neist on tervishoiuteenused ja nende kättesaadavus. Toon siinkohal näiteks väljamõeldud tegelase Jānise, kes läks hilisõhtul jalgrattaga sõitma ning vigastas kukkudes oma kätt. Jānis elab Valkas, mille polikliinik oli selleks päevaks juba suletud. Temale lähim erakorralist raviteenust osutav haigla asub piiri taga, Eestis, Valgas. Sinna on tema maja juurest alla kahe kilomeetri.

Pärast kukkumist Jānise käsi valutab, aga ta üritab valust esialgu üle olla. Koju jõudes saab naise käest pahandada ning ta kupatatakse auto peale. Seetõttu võtab Jānise naine Raima suuna Valga haigla poole ning peagi on nad kohal. Registratuuris ootab aga üllatus – Jānis peab tasuma kõikide uuringute eest kohe ja Eesti haigekassa hinnakirja alusel. Seda seetõttu, et Jānisel pole varrukast tõmmata Euroopa ravikindlustuskaarti.

Jānis saab teada, et raviteenus on naabrite juures pea kolmandiku võrra kallim. Ta mõtleb pikalt, kui vältimatult ta abi vajab. Ehk kannataks lähima Läti erakorralise meditsiini osakonnani Valmiera haiglas, mis on (vaid) 55 kilomeetri kaugusel? Tuleks ette võtta küll pikk sõit valutava käega, aga vähemalt oleks seal ravi odavam. Teda ei lohuta asjaolu, et sinakat värvi kaardi olemasolul oleks eestlaste juures abi tasuta ning ilma paberimajanduseta, sest arve esitatakse tema eest tasumiseks Läti haigekassale.

Raima silmis olev vihje seinakella suunas ja valu käes lõpetab Jānise mõtte perearsti saatekirja ootamisest,¹ mis avaks võimaluse uuringuks, kus paberimajandus ja arveldamine käiks Eesti ja Läti ametiasutuste vahel. Õhus on pinget, mure on erakorraline ning sel kellaajal pole pealegi lootustki saada diagnostikauuringu saatekirja, ning mõne asja üle lihtsalt ei tasu naisega vaielda. Samuti pole praegu kõige soodsam aeg mainida, et ta unustas endale ravikindlustuskaardi tellida, ehkki Raima sellest on mitu korda rääkinud.

Nagu öeldud, on aeg hiline ning Raima pole Valmiera sõidu mõttest vaimustuses. Tervise ja kodurahu huvides tasub Jānis arve. Tore registratuuritädi ütleb, et ta saab Läti haigekassalt pärast raviarvete hüvitamist taotleda. Jānise südamelt langeb koorem ning ta suundub arsti juurde.

Tehtud saavad vajalikud uuringud ning selgub, et Jānise käeluu on katki ja ta vajab kipsi. Õnneks on teenindus meeldiv ja kiire. Jānisel on hea meel, et ta otsustas Valga haiglasse pöörduda. Raviarve on lõpuks küll krõbedavõitu, aga küllap see hüvitatakse, mõtleb ta autosse istudes.

Takistused raviteenuste piiriülesel osutamisel

Jānise ja paljude teiste mure on ametlikus keeles tuvastatud probleemina või õigemini öeldes, piiriülese takistusena. Juba aastaid on kaksiklinnast olnud kuulda soovi, et Eesti pool Valga haiglaga võiks ja saaks osutada Läti klientidele enam teenuseid. See oleks mõlemale kogukonnale kasulik ning järgiks ka euroopalikku piiriülese koostöö vaimu. Samal ajal aitaks see tagada haiglale kliendid ja pakkuda ka täiendavale meditsiinipersonalile tööd

Aga see on oluline selgi põhjusel, et Jānise mure on inimlik ja reaalsetest vajadustest lähtuv. Teisalt on oluline seista sellegi eest, et Valga elanike tervishoiuteenuse kättesaadavus ei kannataks naabrite arvelt, mis annab märku sellestki kui oluline saab laiemalt ühe piirkonna jaoks olla haigla.

Euroopa Piiriregioonide Assotsiatsioon on kaksiklinna tervishoiuteenuse osutamise temaatikat põhjalikult uurinud (2018),² seda Euroopa Komisjoni palvel Valga valla vastava avalduse järgselt. Koostati eksperthinnang andmaks ülevaadet praegusest seisust ja ka soovitusi olukorra parandamiseks.

Selgus, et Jānis pole oma murega üksi. Nimelt ei kipu lätlased Valga haiglat endiselt laialdaselt kasutama³ ning võib vaid oletada, et hinnakirja erinevused on üheks põhjuseks. Piiriregioonides on kogu Euroopas keskmisest madalamad palgad ning pole saladus seegi, et Lätis on keskmine palk ja ka pension madalamad kui Eestis. Jānis pole selles süüdi ning oleks inimlik ja ka regionaalpoliitiliseks kasulik, kui piiriüleste raviteenuste arv suureneks.

Üks murekoht on andmekaitsega seonduv infovahetus ning sellega kaasnev logistika. Kuigi küsimusega tegeletakse, vajavad nii Jānise kui teiste piiriala elanike tervisemured suuremat tähelepanu juba praegu.

Seetõttu pole üllatav, et septembris kõlas taaskord kaksiklinna suunalt Tallinnas toimunud Eesti ja Läti piiriülese koostöö tõhustamise valitsuskomisjonide ühisistungil probleemist lähtuv üleskutse. Viimane küll läbi Valka omavalitsusjuhi ettepaneku leida võimalusi, et lisada igal aastal vähemalt üks uus raviteenus selle aasta märtsis sõlmitud Valga haigla ja Läti Riikliku Tervishoiuteenistuse vahelise tervishoiuteenuste osutamise lepingusse.⁴ Mainitud lepingu alusel on nüüdseks abi saanud ligemale 60 lätlast.

Teenuseni vaid 55 kilomeetrit

Kui reaalne pikkamisi raviteenuste laiendamine on, näitab vaid aeg, sest Valkas on vähe neid, kes on vaimustuses ravijärjekordadest ja edasi-tagasi ühtekokku 110 kilomeetri sõitmisest Valmiera haiglasse. Sestap mõtleb Jānis, et oleks tore, kui saaks lihtsamini ja kiiremini arsti juurde. Samuti loodab ta koju jõudes esimese asjana enne Raima küsimust ravikindlustuskaardi asjus selle lõpuks endale ära tellida. Vähemalt kodurahu huvides.

Praegu on olukord selline, et Jānis peab täitma taotluse raha tagasi saamiseks. Seda ta ka teeb, saadab selle ära jäädes ülekannet ootama. Siinkohal tuleb mainida, et Jānisele on see esimene kord ning sestap ei oska ta aimata, et raviarvete hüvitamine on omaette keerukas operatsioon.

Nimelt ilmnes 2018. aasta raportist see, et edukas hüvitamine on problemaatiline ning rohkem on neid, kes olid taotluse teinud ja jäänud raha ootama. Seda seetõttu, et protsess eeldab rohkete dokumentide esitamist, mille käitlemine võttis keskelt läbi veel eelmisel aastal aega kuus kuud. Seda siis dokumentide, aga ka mainitud ravikindlustuskaardi olemasolu korral, mis annaks aluse raviarveümber tegemiseks ja Läti haigekassale esitamiseks.

Kuigi Läti patsientide tõenäosus oma hüvitis saada on vähemalt toonase raporti alusel madal, on olukord loodetavasti nüüdseks paranenud. Ja kui see ka saabub, siis Läti haigekassa hinnakirja kohaselt, ehk inimese kanda jääb hinnakirjade erinevus. Aga see ei peaks nii olema.

Piiriala elanikke tuleks kohelda võrdselt, kui mõlemal riigil, aga ka omavalitsustel on soovi lähitulevikus kaksiklinnast kujundada piiriülene funktsionaalne ala. Koht, kus – parafraseerides Eesti-Läti programmi poolt kunagi sõnastatud visiooni –inimestel on head võimalused elada edukat ja täisväärtuslikku elu.

Kaksiklinna peaks vaatlema tervikalana

Oluline on toetada lisaks rahaliselt jätkusuutlikele ja uuenduslikele ideedele, mis aitavad Eesti ja Läti piirialadel läbi heanaaberliku koostöö kasvada, ka neid algatusi, mis sunnivad osapooli Jānise eeskujul mugavustsoonist väljuma.

On ka teine aspekt. Reisil olles vigastusega haiglasse pöördudes ollakse sellega üldjuhul arvestanud, et arve tuleb ise tasuda ja riigipoolne hüvitamine toimub hiljem kui selleks on alust. Valga-Valka kaksiklinnas käivad aga paljud üle piiri tööl, ka parema palga pärast.

Taolised olukorrad ei asetu enam reisi konteksti, piirkonda tuleks vaadelda kui ühtset ala, kus elavad inimesed ei tee igapäevaseks piiriületuseks tervisekindlustust. Piiriregioonide elanike jaoks see just nii on. Jānis arvab samuti.

Allikad ja märkused