Anna Levandi rääkis saates, et pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse eelmise aasta 24. veebruaril muutusid tema suhted Venemaal elavate vanematega palju. "Väga kurb, aga asjad on läinud mustvalgeks. Selles mõttes on 24. veebruar tõmmanud meie vahele väga paksu joone ja see on valus," sõnas ta.

Levandi sõnul haavas teda see, et vanemad õigustavad sõda, kuid nüüd on ta hakanud suhtlust oma vanematega taastama. "Ma üritan midagi muuta, sest see hakkab mulle mõjuma. Ma ei taha nii elada, ma ei taha elada konfliktis, riius. Nad on ikkagi mu vanemad, nad on ligi 85-aastased," rääkis ta. Levandi sõnul ei tähenda suhtlemine seda, et nad oleksid ühel arvamusel sõjast.

Saatekülaliste sõnul ei pea lõpetama inimestega suhtlemist üksnes seetõttu, et nad elavad Venemaal, kui nad on väljendanud sõjavastasust. Küll aga on nad lõpetanud suhtlemise inimestega, kes näiteks on kasutanud sõjasümboolikat. 

Saatekülalised arutasid ka skandaali, mille põhjustas Eesti jalgpallurite ühine õhtusöök ja sotsiaalmeediasse postitatud pilt Venemaa koondise peatreener Valeri Karpiniga.

Heino Enden leidis, et n-ö vaenlasega võib ju ühisel pildil olla, kuid siis tuleks selgelt väljendada oma eriarvamust sõja kohta.

"Jalgpall on Venemaal strateegiline ja üks põhiline spordiala, mis on politiseeritud. Eesti aasta inimene pole suutnud välja öelda, mida tema sellest asjast arvab ja see tekitas poleemika. Kui mängivad Levadia ja Paide linnameeskond, ei pea pooli valima. Aga kui on sõda ja üks riik, kes üritab teist vallutada ja hävitada selle elanikkonda, siis seal tuleb pool valida, ükskõik kes või mis rahvusest sa oled," kommenteeris Enden.

Vladimir Pavlov ütles, et üks asi on see, kui inimene istub sõpradega laua taga, aga teine asi on see, kui toimunu jõuab sotsiaalmeediasse. "Kui sa räägid sõbraga, siis see on üks asi. Kui lähed sotsiaalmeeidasse, siis mis seal toimub, on teine asi, siis see on ühiskondlik asi juba," sõnas ta.

Karpiniga kohtunud Eesti jalgpallurid kinnitasid, et ei toeta sõda ning vestlus õhtusöögilaua taga käis vaid jalgpalli, mitte poliitika või sõja ümber. Pavlovi hinnangul aga tuleks just sõjast rääkida.

"Meil on ühiskondlik vastutus, ma tahan teada, mis tema vaated on. Dialoog on ainus asi, kuidas me saame silda ehitada. /.../ Mulle tunduks, et oleks hea, kui vastus oleks, et me oleme erinevate või samade vaadetega. Aga nad ütlesid, et sõjast ei rääkinud. Ma arvan, et see pole hea," ütles Pavlov.

Levandi tõstatas küsimuse, et tema on emaga sõjast eriarvamusel, kuid kui nad on ühe pildi peal, siis kas tegemist on konfliktiga.

"Sina ütlesid selgelt välja oma seisukoha ja siis võidki olla emaga ühe pildi peal," kommenteeris Enden, lisades, et teab paljusid inimesi, kes on lõpetanud eriarvamuste tõttu Venemaal elavate inimestega suhtlemise.

Elmo Nüganeni hinnangul on isegi hea, et sportlaste pildi üle tekkis skandaal, sest see näitab, et Eesti ühiskond on vaba.

"Ma tahaks ikkagi elada sellises riigis, Eesti-taolises riigis, mis on vaba, mis on demokraatlik, kus võib vana-aasta õhtul minna kellegi juurde külla, istuda laua taha, lasta end pildistada, see pilt satub sotsiaalmeediasse, sellest tekib isegi skandaal ja sul on võimalus selgitada, miks sa seal pildil oled, või selgitada oma vaateid või vabandada, kui on vajadus, ja jääda ikka isegi veel meeskonna kapteniks. Kui me kujutame seda situatsiooni ette teises riigis, autoritaarses riigis, kus valitsus sekkuks, vallandaks, laseks ametist lahti, siis me ei taha ju sellises riigis elada. See puudutab ka seda teemat, et kuidas suhtuda vene kultuuri ja kultuuriinimestesse. Kas me peame neid tühistama või ütlema "ei" kõigele sellele?" arutles ta.

Teised saatekülalised olid temaga samal arvamusel. "Mulle meeldib see mõte. Demokraatlik riik, see on Eesti ja mulle meeldib see olukord. Ma arvan, et see, mis toimus, õpetab ka teisi palju," ütles Pavlov.

Enden: poliitika ja sport tuleks hoida lahus, aga autoritaarses riigis pole need kunagi lahus

Anna Levandi ütles, et temal on Venemaa iluuisukogukonnaga suhtlemine säilinud. Tema sõnul teevad treenerid seal oma tööd edasi samamoodi nagu enne.

"Inimesed pole läinud kuskile, nad teevad oma tööd seal, mina siin ja loodame, et kõik läheb hästi ja ükskord saame koos võistelda, aga sõda peab lõppema. Nemad seal ei mõtle propagandale, nad õpetavad oma ala nagu nad on varem seda teinud," rääkis Levandi, kelle sõnul räägivad treenerid omavahel tööst ning temalt ei uuri keegi, millal Vene sportlased uuesti teistega võistelda saavad.

Heino Enden tõdes, et sport ja poliitika tuleks ehk lahus hoida, kuid seda pole tehtud. "Agressorriigis pole ju nad kunagi olnud lahus," sõnas ta.

Nüganen: sõjavastaseid Vene kodanikke ei tohiks Euroopas tühistada

Nüganen tõi välja, et Venemaal on palju kultuuriinimesi, sportlasi, kes on sõja hukka mõistnud ning sattunud sanktsioonide alla ja riigist lahkunud. Tema sõnul on paljudel neil põgenenud inimestel aga lääneriikides raskusi üksnes seetõttu, et neil on Vene pass. Eurooplased ei peaks neid inimesi tema sõnul tühistama.

"Eestis 1980. aastal kirjutasid 40 kirjale alla kultuuritegelased ja see oli erakordne julgustükk. Neid võib võrrelda nende inimestega, kes praegu on öelnud, et mõistavad hukka sõja. Paljud Vene kodanikud on öelnud, et ootavad ja soovivad rahu ja Ukraina võitu. Kas me siis kujutame ette, et vaba lääs tol ajal poleks rääkinud nende 40 inimesega põhjusel, et neil oli taskus Nõukogude Liidu pass? Oli ju inimesi, kes ei tahtnud oma allkirja sinna panna. On erakordne julgus olla režiimi vastu autoritaarses riigis," rääkis Nüganen.

Enden tõdes, et Venemaal on palju neid inimesi, kes mõtlevad, et on sõja vastu, kuid ei julge seda väljendada, sest neil ei ole kuhugi minna.

Vene kultuuri ja kodanike tühistamisega ei tohiks liiale minna

Elmo Nüganen rääkis, et Venemaa võib kasutada kultuuri n-ö pehme mõjutusvahendina, kuid vene raamatute kättesaadavust ei peaks sõja tõttu piirama.

"Mulle ei meeldiks elada riigis, kus teatud raamatud on kättesaamatud või teatud autoreid ei õpita koolis. Eesti pole liikunud selles suunas ju, oleme liikunud avatuse poole. Aga nagu igal kodanikul on vabas riigis suured võimalused, on tal ka kohustused ja tal on mõistus teha vahet asjadel ja vastutus oma tegude ja sõnade eest," rääkis ta.

Nüganen märkis, et praegu pole Euroopas ametlikult keelatud ühtki vene kirjanikku ning teatrites on toodud lavale vene kirjanike näidendeid. Küll aga on piiranguid tema sõnul Venemaal.

"Detsembri lõpus tuli uudis, kus on rida kirjanikke, kelle raamatud tuleb Venemaal raamatukogudest ära korjata ja viia hoiule kuskile. Kas me tahaksime sellises riigis elada? Ma arvan, et iga filmitegija, iga teatriinimene saab ju aru sellest, millest mingi teos tegelikult räägib," rääkis ta.

Pavlov oli samal arvamusel, et näiteks Peterburi teatris võiks mängida Eesti lavastajate etendusi. "Olen selle poolt, et näitame, et mingid kultuursed sidemed on olemas."

Piiramistega ei tasu saatekülaliste sõnul liiale minna. "Lugesin uudist, et ühes Eesti toiduketi poes korjati ühel hetkel kõik venekeelsed raamatud ära vist 25. veebruaril ja siis mõne aja pärast pandi tagasi. Võib-olla see on selline liialdus, kui lihtsalt kõik tühistame," tõi Nüganen näite.

Tema hinnangul on tegemist ebakindlusega. "Äkki see tuleb meie mingist kartusest. See pole russofoobia, see on ebakindlus, aga arvan, et me ei peaks olema praegu ebakndlad. Me elame, jah, rahutul ajal ja käib sõda, aga seda enam peaksime olema rõõmsameelsed ja kindlad selles, et käime õiget teed ja Eesti käib praegu õiget teed."

Pavlov tõi tühistamise näite oma perekonnast. "Mu Vene kodanikust abikaasal oli tööleping Eestis laual ja 1. märtsil talle öeldi, et lepingut ei kirjutata alla, kuna ta on Venemaa kodanik. Talle ei öeldud vabandust. Ma arvan, et see on liig. Miks? Kui ta hea spetsialist, mis siis ikka. Oli juttu inimestest, kes ütlesid oma seisukoha Venemaal ja põgenesid Euroopasse, aga nad kannatavad siin ka, sest nad on Vene passiga ja nad ei saa siin ka midagi teha. Neid kiusatakse siin ka."