Lähinädalatel kasvab järsult oht, et tänaval, kaubamajas või mujal avalikus ruumis jalutavat kodanikku tülitab võõras alaealine, kes vupsab välja mõnest värvilisest telgist, pakub helkurit, pastakat, kommi või propagandamaterjali, kutsub valima ja hääletama tema nimetatud erakonna poolt.

Need tülitajad ei ole ehk nii pealetükkivad kui panga- või sideteenuste pakkujad suurte poodide eeskodades, aga kui nad on väga noored, siis ei ole põhjust eeldada, et nad oma pakutavat kaupa ise hästi tunneksid ja selle väärtust põhjendada oskaksid. Nad on lihtsalt parteilised noored, kes preemia lootuses oma salmid pähe õppinud, eeskujuks endised noored, kes ametiredelil juba poliitiliste ametikohtadeni roninud.

Probleem ei ole kaubas ega ideoloogias, vaid alaealisuses. Aasta ja kaks tagasi arutati ühiskonnas põhjalikult läbi, milline peaks olema seksuaalse enesemääramise alampiir. Jõuti kokkuleppele, et piiriks on 16 eluaastat ning nii sai kirja ka karistusseadustikku. Eksperdid ja huviesindused olid seaduse muutmise eel üksmeelsed, et vanuse alampiiri peab tõstma.

Noorteühendused kirjutasid toona justiitsministeeriumile: "Seksuaalsuhetes on keskse tähtsusega vabatahtlik nõusolek ning partnerite igakülgne võrdsus. Lapse- ja teismeeas on aju alles kujunemisjärgus ning saavutab täiskasvanule tüüpilise toimimise alles umbes 25. eluaastaks. 14-aastase noore psühhoseksuaalne areng ei ole kuidagi võrreldav näiteks 25-aastase täiskasvanu omaga."

Lastekaitse liit lisas: "Spetsialistide poolt on väljendatud, et keskmises puberteedieas võib noore arengutase olla füsioloogiliselt ja kognitiivselt väga erinev, mistõttu selles eas võivad teismelised olla väga erineva valmidusega iseseisvate otsuste langetamiseks."

Eestis on igal toimival erakonnal oma noortekogu. Juriidiliselt on nad iseseisvad mittetulundusühingud, kuid põhikirja järgi ikka erakondadest sõltuvad, sest kirjas on, et noortekogu liikmed peavad muude õigusaktide kõrval täitma ka vastava erakonna põhikirjas sätestatut. Erakonnad defineerivad kõlbulikkust noortekogusse erinevalt: vanuse alampiiriks on kas 14 või 15 aastat ja ülempiiriks 30 või 35 aastat. Põhimõtteliselt on seega võimalik, et noortekokku kuuluvad samal ajal nii lapsevanem kui ka tema laps.

Ma ei soovi siinkohal panna ranget võrdusmärki lapse või teismelise seksuaalse väärkohtlemise ning võimaliku ideoloogilise väärkohtlemise vahele ning viimast karistusseadustiku abil kriminaliseerida. Aga täielikuks muretuseks ei ole ka põhjust.

Seksuaalne ja maailmavaateline enesemääramine on võrdväärselt raske ülesanne, millega alaealine aju ei pruugi toime tulla. Mõlemal juhul võib väärkohtlemine põhjustada eluaegse trauma.

Maailma ajalugu ja tänapäevgi on täis kohutavaid ja hoiatavaid eeskujusid, milliseks koletiseks või sandiks võivad innukad ideoloogid lapsi muuta ka vähimagi seksita. Täiskasvanud ja fanaatilised ideoloogiatöötajad tegid lastest monstrumeid Stalini ja Hitleri noorteorganisatsioonides, sama toimub sõdiva naabri juures nüüdki ning uusi surma põlgavaid ning oma vanemaid julgeolekuorganitele üles andvaid kangelaspioneere on varsti näha nii Ukraina rinnetel kui ka agressori tagalas. Aafrikas ei ole siiani kuhugi kadunud võitlevate klannide lapssõdalased, kes on korraga kuritöö ohvrid ja kurjategijad.

Eestis on selliste äärmusteni jõudmine väga ebatõenäoline, kuid küsima peab, kas meie lapsed on ikka piisavalt kaitstud partorgide ja komsorgide võimaliku väärkohtlemise eest. Ka ainult üks kuritarvitatud ehk ajupestud laps on liiga palju.

Üldharidus- ja huvikooli lubatakse lastega töötama ainult väljaõppega spetsialistid, kelle üle käib ka pidev järelevalve. On reeglid, korporatiivne au ja eetika, kuid kõigele vaatamata tuleb ette juhtumid, mis ei ole ehk kriminaalsed, kuid vähemasti moraalselt taunitavad. Parteide noortekogudes sellised filtrid puuduvad ja väike on ka tõenäosus, et võimalik kuritarvitus üldse avalikkuse ette või lastekaitsesse jõuab.

Seega peaks iga lapsevanem ja vanavanem, kelle peres mõni teismeline, nüüd temaga maha pidama tõsise vestluse, et välja selgitada, ega 14-15-aastane laps ometi vabal ajal mõnes poliitilises noortekogus ei käi ja kui käib, siis mida seal teeb, kellega kokku puutub ja millist infot tarbib. Esimene märk, et midagi võib valesti olla, on see, kui teismeline õhtusöögilauas hakkab poliitikast rääkima ja katsub vanemate maailmavaatelisi eelistusi ümber pöörata.

Kasvamise seisukohast on turvaline, kui laps kogu oma koolist vaba aja veedab raamatukogus, spordisaalis või viiulitunnis, täiskasvanud pedagoogi juhendamise ja järelevalve all. Aga ka koos omaealistega niisama kaubamajas hängimine on teismelise vaimsele arengule ohutum kui pidev viibimine võib-olla fanaatiliste ja omal ajal juba ajupestud täiskasvanud noorte ideoloogiatöötajate kihutustöö mõjuväljas. Kaitskem oma lapsi ja kohe, sest valimiste eelne aeg on alati pühendunute ideoloogilise ekstaasi kõrghetk.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.