Naiste suur roll tuleb nendest muutustest, mida Eesti ühiskond läbi teeb ja vaatlen neist nelja: psühholoogilised, demograafilised, hariduslikud ja informatiivsed.

Võitleva patriarhaalsuse vähenemine saab märtsis olema oluline psühholoogiline tegur. Nelja aasta tagune ütlus maaeluministri kandidaadilt Mart Järvikult, et "emmede aeg on läbi, issid on kodus", kutsuks nüüd esile hoopis karmima reaktsiooni kui toona.

Naiste rolli ja staatuse tõus on Eesti poliitikas olnud kiire. Ainult 11 aastat tagasi, detsembris 2011 juhtisin ma Eesti poliitika soolise ebavõrdsuse tolle aja absurdsele olukorrale tähelepanu artiklis "Naispuudega Eesti".

Kommentaarium läks pöördesse ja sain meestelt mehemoodi sõimata. Aga juba käima lükatud trende see ei mõjutanud ja nüüdseks on meil olnud naispresident ja ametis on naispeaminister, meeldib see kellelegi või mitte. Eelnevate valimiste tulemused näitavad, et hakkab muutuma ka kunagine komme, et naised ei valinud naisi, ja see muudab olukorda märgatavalt.

Demograafia määrab palju. Eestis on ligikaudu 65 000 naist rohkem kui meest, neist kõik ei ole küll valijad. Ühe riigikogu koha saab umbes 5000 häälega, mis tähendab, et naiste häälterahakott on potentsiaalselt palju paksem.

Kõige alahinnatum ja meedias märkamatum grupp Eestis on aga üle 60-aastased naised. Meediapilti uurinud disainer Merike Kaunissaare viskas kunagi Paide Arvamusfestivalil mõru nalja, et vanem naine pääseb meediasse ainult juhul, kui ta on kas Marju Lauristin või ema Teresa. See polegi nali, kui meediat vaadata, aga see märkamatu grupp koosneb Eestis 180 000 naisest 102 000 mehe vastu. Vahe on tohutu. Valimistel on neil hääl ja see hakkab kõlama kõrvulukustavalt.

Eesti naised on palju kõrgemalt haritud kui mehed. Vahe on juba ammu ohtlikult suur. Oluline põhjus paljude muude põhjuste seas on nõukogudeaegne tööjaotussüsteem, kus meeste palk väga paljudel kõrget haridust mittenõudvatel ametitel oli mitu korda suurem kui teadlastel või arstidel. Loomulikult läksid mehed tööle sinna, kus palk parem, naised aga ülikooli ja seda suppi me nüüd sööme.

Eestis on umbes 145 000 kõrgharidusega meest ja 237 000 kõrgharidusega naist. Ligi sajatuhandeline vahe toob kaasa mitte ainult suure hulga ebavõrdse haridusega abielusid, aga kindlasti ka erinevaid arusaamisi maailmast.

Väga huvitav, aga vähe uuritud valdkond on Nõukogude armee mõju keeleoskusele ja infotarbimisele. Praegu on valijate hulgas veel palju mehi, kes Nõukogude ajal sõjaväest läbi käisid.

Pärast Teist maailmasõda teenis armees kokku umbes 170 000 meest, kellest paljud omandasid seal võõrkeele, vene keele, ja paljudele jäi see ainsaks. Kõige nooremad neist on 51-aastased, kes 1991. aastal sõjaväest koju tulid. Lisaks oli meestel ülikoolides kohustuslik sõjaline algõpetus vene keeles ja midagi sealt ikka külge jäi. Naiste vene keele oskus ja tarbimise vajadus oli märgatavalt väiksem, kuna neil sundajateenistust ei olnud.

Nõukogude sõjaväes käinud meeste psühholoogiline portree on loomulikult äärmiselt kirju. Meedia ja sotsiaalmeedia põhjal on aga järeldus kindel: Vene meedia ja infoväljaga on kursis eelkõige vanemad mehed. Nende arvamustest leiab kõige rohkem ka idameedias levitatavaid vaenlasi, nagu Soros, homoseksuaalid, migrandid, Euroopa Liit, lääne vaktsiinid jne. Milline on selle mõju praegusele valijaskonnale, vajaks täpsemaid uuringuid. Minu hüpotees on, et see mõju on märkimisväärne.

See, milliseks kujuneb Eesti tulevikutee skeemides ida-lääs, sõber-vaenlane, satub nüüd pooleteiseks kuuks tsentrifuugi, kus tegijad on erakonnad, mehed, naised, venelased ja meedia. Terav väärtuskonflikt on ilmne juba praegu. Miski pole veel lõplikult selge ning palju võib muutuda. Tegin vaidlemise innustamiseks võimalikest muutusteguritest (kindlasti mittetäieliku) loetelu.

1. Naised mõtlevad ringi, hakkavad armastama EKRE-t ning nendega kaasas käivaid isikuid ja neid massiliselt valima. Eesti pöördub siis vältimatult.
2. Jüri Ratasel õnnestub dehelmetiseerida EKRE toetus venelaste ja vähemharitute hulgas ja Keskerakond saab valimistel ise opositsiooniliidriks. Välistatud see ei ole. Keskerakonna venekeelsetele suunatud loosung "Mõ za vas" ("me oleme teie poolt") annab võimaluse mõelda igal grupil seda, mida ta kuulda soovib. Paraku ka toetust nendele, kelles Ukrainas praegu toimuv tülgastust ei tekita.
3. Isamaa sisuline ja finantsiline seljatagune mõtleb läbi, kuhu Eesti tegelikult kuulub, ja teeb järeldusi. Praegu sellest veel märke ei ole, aga veel on aega minna.
4. Nooremad valijagrupid leiavad endas üles kodaniku ja tulevad valima tavapärasest rohkem. Kuna nemad valivad reeglina oma laste tuleviku, mitte "rong läinud" vanade meeste mineviku poolt, võib see valimistulemust mõjutada.
5. Ukraina sõjas pingestub olukord veelgi ja järjest rohkem inimesi saab aru, et elada nii nagu varem ja nagu midagi poleks juhtunud, ei ole võimalik. Ukraina, Euroopa, NATO ja julgeolek mõjutavad nende valimiste peateemat rohkem kui praegu.

Ükskõik, mis ka ei juhtuks lähema pooleteise kuu jooksul, valima tuleks minna. "Vali südamega!" loosung meil veel kasutusel pole olnud, aga mõte on õige. Ja siis läheb, nagu läheb. Valimised on peegel, millest näeme iseennast riigina. Kuidas näeme, sõltub meist endist ja sedapuhku rohkem kui kunagi varem naistest.