Kõik poliitika juhtfiguurid kalkuleerivad võimalikke tulevasi koalitsioonikombinatsioone. Näiteks on loomulik, et Reformierakond hoiab pöialt ka sotsiaaldemokraatidele ja Eesti 200-le. Ja EKRE unistab valitsusliidust, mille peaminister on Martin Helme. Loomulikult soovib EKRE, et Isamaa ja Keskerakond saavad uue-vana koalitsiooni loomiseks vajaliku arvu rahvasaadikuid kokku.

Tegelikkuses pole üldse välistatud, et tekivad hoopis teistsugused võimuliidud, seegi on loomulik osa poliitilistest valikutest ja sammudest. Demokraatias pole kellelgi õigust öelda, millised erakonnad tohivad valitsuses olla ja millised mitte. Ja see, et paljudele Eesti elanikele on EKRE vastukarva, pole oluline. Nad esindavad oma valijaid samamoodi nagu teised erakonnad oma poolehoidjaid.

Kuid hirmutamine, et vana kolmikliidu tagasitulek tähendab liikumist diktatuuri suunas, on lihtsalt jabur sonimine. EKRE, Isamaa ja Keskerakonna arusaamad, huvid ja tegutsemismotiivid ei lange paljudes põhimõttelistes küsimustes kokku. Nii nagu ei lange kokku ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Reformierakonna huvid (Eesti 200 puhul on üldse keeruline defineerida nende konkreetseid soove ja tahtmisi, sest siiani on kõik veel hägusate loosungite tasemel).

Lisaks pole mingit alust kartustel, et Eestis suudaks eelolevatel riigikogu valmistel saavutada mõni erakond üle poole häältest, kahest kolmandikust rääkimata.

Senine parim tulemus, 41 kohta riigikogu kuulub Koonderakonna ja Maarahva Ühendusele 1995. aasta valimistel, praegu on aga riigikogu valimistel valimisliidud õnneks keelatud. Keskmiselt on valimiste võitja saanud kolmekümne koha ümber (Reformierakond sai silmapaistvalt hea tulemuse eelmistel valimistel, 34 kohta). Alati on olnud vajalikud koalitsioonivalitsused või vähemusvalitsused, milles osalised hoiavad võimu jagamise kaalukausid enam-vähem võrdses asendis.

Eesti põhiseadus on üles ehitatud nõnda, et selle muutmine ehk põhimõtteliste muudatuste tegemine on meie praeguses riigikorralduses väga raske ja keeruline. See keerukus on taganud meile riigiõigusliku ja ka poliitilise stabiilsuse.

Tean, et paljud ei taha seda uskuda, aga tegelikult ka on Eestis päriselt toimiv võimude lahusus. Meil tasakaalustavad üksteise ambitsioone riigikogu, president ja paljud vaidlused on lõpuks lahendatud hoopis riigikohtus.

Meil on väga tugev õiguskantsler, kes ei karda astuda ka ebapopulaarseid samme. Näiteks minna laup ees vastu avalikule arvamusele, mis koroonakriisis nõudis üha uusi ja uusi piiranguid. Ja kuigi Eesti ajakirjandusele võib teha palju etteheiteid, siis oleme me ikkagi üks suurima ajakirjandusvabadusega riike meie planeedil. Meil on neli tugevat meediamaja, mille allutamine ühe erakonna tahtele on võimatu.

EKRE eelmine valitsuses olek tõi kaasa piinlikke ja skandaalseid momente, kuid kahtlemata raputas ka üsna tardunud Eesti ametnikkonda, pani meid vaatama asju teise pilguga. Nägime ka südikust, millega teised erakonnad, president, ajakirjandus ja uurimisorganid julgesid seista vastu äkitselt võimu juurde saanud EKRE ministrite üle piiri minekutele.

Ma usun, et see südikus pole kusagile kadunud. Muidugi on EKRE-s kaheldamatult inimesi, kellele meeldiks seadustele ja reeglitele vilistada, aga selliseid inimesi on kõikides erakondades. Näidake mulle erakonda, mille liikmed pole sattunud korruptsiooni, võimupiiride ületamise või jultunud varastamisega kohtupinki.

Lõpetuseks. Ma olen lugenud hulganisti arvamusavaldusi, milles väidetakse, et rohepööre on võimalik vaid siis, kui seda tsentraalselt juhitakse. Isegi osa Eesti teadlasi arvab, et vajame rangeid ettekirjutusi, kuidas ja millisel viisil inimesed tulevikus elama ja käituma peavad. Me vajavat uut ja õiglasemat, hoopis teistsugust ühiskonda. Ometi ei tõtta keegi sääraseid avaldusi tõlgendama kui kõva käe ja diktatuuri ihalust. Miskipärast on avalikus elus ja poliitikamaastikul osa asju Jupiterile lubatud, aga härjale endiselt mitte.